Jõulud

Tänan küsimast, minu jõulud möödusid kenasti. Samas ei olnud need kaugeltki sellised nagu nad mul siiamaani olnud on. 

Mul ei olnud hapukapsast ega ka verivorsti, küll aga oli mul ahjukana koos ahjus küpsetatud juurviljadega. Ja otseloomulikult olid mul ka kingitused:)

25da lõunapaiku oli meil veel teinegi istumine kuna Austraallased ja enamused, kes meil siin hostelis pesitsevad peavad jõule just nimelt sellel kuupäeval, seega siis saime ka meie kahe õhtusöögi osaliseks:) Peale õhtusööki läksin mina jalutama, teised läksid aga magama.

Olles poole teepeal jõeäärde, kuulsin ma müristamist. Vaatasin taevasse ja ohooo.. taevas sõsimust, aga kuna ma tean milline on Aussi ilm, siis olin enam kui kindel et see on mööduv. Jõudsin siis poeni. Meie hostelist on see kuskil 1 km kaugusel. Jäin sinna varjualla peatuma ja ootama millal pilv mööduks, aga ei miskit. Vihma ei tulnud mitte üks piisk, kuulda oli ainult müristamist. Mõtlesin, et mis seal ikka eks ma siis jalutan edasi kuna eemal oli varjualusega maju palju, siis küll ma mõneni nendest ikka jõuan. Tavatses mul seda kõike vaid mõelda kui taevast tuli alla selline vihmavaling et oi oi oi.. vastas olevat mäge oli vaevu märgata. Ja muidugi müritas endiselt. Ja muide minu arvamus asjast, et küll see kõik kiiresti möödub oli üpriski vale, nimelt pidin ma oma aega sisustama kuskil tunnikese.

Õnneks olin ma aga kaasa võtnud TIM TAM (kohalik küpsis, mis on meeletult hea) ja otseloomulikult lasin ma sellel siis heamaitsta kuni see kõik mul otsas oli:)

Kui vihmasadu oli peaagu lakanud, tuli päike välja ja muidugi ka kaks vikerkaart, see oli nii ilus. Ma otsustasin, et ma liigun edasi, hoolimata sellest et vihma veel sadas. 

Tundsin, et plätud on jalas libedad, seega otsustasin need jalast ära võtta, ennem kui ma libastuda suudan ja kui minuga midagi juhtuda võiks. Olgem ausad, tervisekindlustust ei ole mul ju siiani, aga nii kui veidikenegi rikkamaks saan, siis ausalt teen ära:) Ja siis ma seal käisingi tänaval ringi, plätud käes ja paljujalu mööda poriloike, ise veel mõtlesin, et ega sellist asja ei juhtu vist enam kunagi.

Päev nagu iga teine...

Kuus kuud juba Austraaliat ja kolm nädalat Tasmaaniat. Ikka veel minu jaoks uskumatu, kuidas aeg lendab. Varsti olen ma nõdaviisi juba kodus. Kui aus olla, siis ega sinnani enam palju aega ei olegi. Kuna plaan on mais tagasi tulla, siis 5 kuud veel. 

Tänane tööpäev oli meil  väga põnev. Kestis vaid 2 tundi, kui sedagi. Aga siis pean õnnelik olema, sest raha ju seegi ja loodan, et palgapäeval saan vähemalt üürigi makstud. Homme olen taas tööl, seda kui kauaks seda veel ei tea, aga usun et kah kuskil 2-3 tundi, sest minu teada keegi vahepeal kirsse korjamas ei ole käinud. Meil ju vihmased ilmad ja siis ei ole siin suurt midagi teha. 

Hmm, mis siis veel. Eile käisin jõeääres tasuta wifit kasutamas. Kui sinna jõudsin oli mul arvutil akut vaid 21% alles ja ega sellega suurt midagi teha ei saa. Seega istusin seal jõeääres niisama ja nautisin loodust. Ahjaa ennem seda külastasin ka avaliku WC-d ja avastasin et seal on remonti tehtud, nimelt siis seindas valgeks värvitu ja loomulikult sain ka mina wc-d külastades värviga kokku. Ma ikka oskan eksole. 

Täna ma siis laadisin ilusti arvutil aku täis ja sama retk taaskord jõeäärde ja oh seda üllatust.. ei pääsenudki netti. Ei tea mis teema mul selle tehnikaga on, aga igal juhul ma ei anna alla ja homme püüan uuesti.

Nii, täna ma olin tubli, peale tööd käisin jooksmas ja siis koristasin oma riiuli ära, enamus asju panin juba kohvrisse ära. Hiljem tegin lõunauinaku. Kui üles ärkasin ja hakkasin jalanõudis jalga panema siis hea et ma ennem oma tennise sisse vaatsin, sest üks loomake oli otsustanud sinna sisse kolida. Nimelt siis ämblik. Ma viisin ta kenasti õue, alguses püüdsin teda tennise seest oksaga välja saada, aga ei tea, ei võtnud vedu ja siis ma lajatasin lihtsalt vastu tooli. Ämblik lendas toolile tagurpidi ja sinna ma ta ka jätsin, ei tahtnud torkima minna, äkki oli mürgine või nii. Samas ma loodan, et ta ikka ennem õigetpidi sai ja et keegi talle ei jõudnud peale istuda. Ämblik ise oli muidu nii 5 cm pikk:) Seega päris märgatav:)

Aga eile oli see päev, kus ma otsustasin et lähen poodi ja ostan endale head ja paremat. Ostsin siis endale kanakonsrvi ja ananassiviile ja panin nad külimusse ja mis te arvate, kas nad hommikul olid veel seal? Ei olnud.. seega jah.. Val ehk siis meie hosteli perenaine oli otsustanud just täna külmikut koristama hakata samas kui mu kala, mis haises seal pea 2 nädalat, seda ta ei puutunud:) Vahva kas pole..

Vihmatants

Öösel hakkas vihma sadama ja sajab kuni praeguse hetkeni. Seega minu plaan täna pildistama minna läks vett vedama, aga ehk saan homme peale tööd siis minna. Loodan, et homme vähemalt ei saja.

Mis siis muidu, ega suurt midagi ei ole toimunud. Olen õhtuti ikka jalutamas käinud infokeskuseni ja sealset tasuta internetti kasutanud. Olen tõmmanud endale ka paar filmi, seega mul on igal õhtul filmiõhtud:)

Eile uurisin oma tööandja kodulehekülge ja seal seisis kirjas, et tööd peaks meil jätkuma kuskil veebruari lõpuni. Mõtlen õudusega juba sellele ajale kui meil tulevad 12 tunnised tööpäevad. Mul on hetkel sellest paarist tunniski päevas kõrini. Olgem ausad, kirsid on ikka liiga väikesed ja liiga tüütu on neid sorteerida. Aga tuleb ikkagist ju positiivne olla.. Kõigest 2 kuud veel ja mõned päevad pealekauba:) Oh kuidas ma ootan juba seda aega:)

Juba on 16 detsember. Minu tänane päev algas totaalselt valesti, lisaks sellele oli mul ka veel peavalu. Aga ma alustan siis algusest.

Ärkasin kell 9.21 aga ega ma ennast siis veel voodist välja ei ajanud. Vedelesin voodis edasi ja mõtlesin omi mõtteid. Kell oli kuskil 10 paiku kui ajasin ennast voodist välja. Külastasin wc-d aga olin võtme tuppa unustanud, õnneks oli üks tsikk seal ligidal ja lasi mu sisse. Tuppa tulles panin riidesse. Kuna mul kõht tühi ei olnud, siis mõtlesin, et lähen jalutama.  Kui olin hostelist kuskil 500 m kaugusel, siis tajusin et midagi on valesti, et midagi oleks nagu valesti ja oli ka. Nimelt mu mp3, milleta ma tavaliselt kunagi ei välju oli see kord maha ununenud, aga ma ei viitsinud sellele järgi ka minna. Mõtlesin, et saan ka ilma hakkama. Jalutasin siis oma tavalist radapidi ja mõtlesin ikka omi mõtteid. Väljas oli ilus ja päike paistis kui olin jõudnud Agnes St-ni mõtlesin, et keeran paremale  (tavaliselt jalutan otse edasi). Ja nii ma siis ka tegin.  Olin kuskil kilomeetri jalutanud kui mõtlesin, et keeraks veel kuskilt tänavalt sisse. Piirkond oli minu jaoks uus, aga ega ma sellele ka ei mõelnud, et võin ära eksida või midagi. Oh ei. Seadsin siis sammud edasi kuni jõudsin Helen St-ni. Nägin et eemal on seal sild, et võiks sinnani jalutada küll. Ja nii ma siis tegin ka, aga kohale jõudes, selgus, et sillast oli küll asi kaugel. Nimelt oli seal mingi mägi. Tee läks üles ja tee läks ka alla. Ma otsustasin, et lähen mäest alla. Vaade oli võimas. Teepeal nägin veel kahte hobust ja siis olingi juba jõeääres väljas. Alguses arvasin, et see on ujumis koht, aga sellest oli vist asi päris kaugel.  Eemalt läks veel üks rada, ja ma loomulikult otsustasin, et lähen seda rada mööda edasi ja vaatan kuhu see edasi viib. Viis suure kivini, mis meenutas kaljut. Seisin seal mõned minutid ja otsustasin, et lähen edasi..Kuna maapind oli väga ebatasane ja minu jalas olid vaid plätud, mis olid eile veel katki ka läinud, siis ei olnud mul seal just eriti mugav ronida, aga ma ronisin ikka edasi. Ise veel mõtlesin, et issver kui minuga peaks nüüd midagi juhtuma, siis mul ei ole enam tervisekindlustust ka, mis kataks kõik minu ravikulud, aga see ei heidutanud mind ja ma ronisin ikka seal edasi. Tõmbasin rohuga omal näpud katki, aga ei pidin ikka edasi ronima. Põnev oli ju. Päris mitmel korral mõtlesin, et peaks ikka nüüd tagasi ronima, et kes teab kui kaugele see tee viib ja milliseks see rada edasi kujuneb, aga ma ei tea miks, ma liikusin ikka edasi. Kuni jõudsin mingi plekist majani, väike hirm oli ka ikka sees, äkki keegi elab seal jms . Aga teate ju küll filmidest, et kui kardad siis ikka pead ju minema ja uurima et mis seal on. Ja seda tegin ka mina. Aga pettumus missugune, ei olnud seal midagi. Tühi putka oli. Otsustasin, et aitab küll nüüd ronimisest, et aeg on tagasi minna. Samas päris sama teed ma tagasi minna ei tahtnud, kuid nägin et selle putka tagant läks rada, ja seda rada ma siis ka kasutasin. Igaljuhul ülesse ma jõudsin, vaevaliselt, aga siiski ja mu põlved ja käed ja sõrmed on kõik lõhki isegi talla all on üks haav, aga pole hullu muidu on minuga kõik okitoki. Hetkel istun juba oma voodis, olen teki all ja söön kirsse. Muide kell on natuke üle nelja, seega kõik on hästi:)

Muide ma ei ole teile veel maininud, et peame jagama oma tuba ühe tüübiga, kes on saksamaalt pärit. Seega jah.. aga elame vast üle.

Kristi ja Viivika käivad nüüd tööl.

Tõsi ta on. Vahelduva eduga küll ja täna oli meil juba kolmas päev. Vahva.

Nimelt töötame me pakkimises ehk siis pakime kirsse. Või noh õigemini küll sorteerime. See tuba kus mina olen, seal on sooja kuskil 1 kraad võib olla, võib olla ka veidi rohkem, aga jahe on igal juhul küll. Siiani on meil olnud vaid poolikud päevad, aga kui aus olla siis asi seegi. Ja peaasi et ei peaks nende maasikatega jamama:) Mitte, et mul nende vastu midagi oleks, aga jah.. Kui rääkida tööst, siis minu ülesandeks on kontrollida teiste sorteeritud kirsse, et nad oleksid kõik pehmed ja koledad ja vanad ja mädanenud kirsid välja võtnud. Hetkel saame kirsse Jaapanisse ja seal on väga nõudlikud kliendid.

Kirsse me tõenäoliselt korjama ei saagi minna. Kui aus olla, siis selle vastu ei ole mul ka midagi. Nimelt see töö ei pidanud ka nii lilleline olema nagu kõik räägivad. Meil pakkimises üks tüdruk käis eile korjamas ja kahe ja poole tunniga korjas kokku 2 korvitäit. 1 korvitäis maksab 9 dollarit, seega selle ajaga teenis ta tervelt 18 dollarit. Puud pidid olema kõrged ja vaja läheb ka redelit. Nii et pean õnnelik olema, et siiski sinna pakkimisse tööle sain, sest see ju teada värk, et Kristi ja redelid ei ole sõbrad omavahel.

Hetkel siis taas sidelõpp ja eks ma varsti kirjutan Teile jälle:)

Nüüd, kus oleme juba vaiksel sisseelanud ei tundugi see Tasmaania nii kole koht, kui alguses tundus. Ilmad on vahelduva eduga vihmased, aga on leidunud ka üks kena päikesepaisteline päev kus ma suutsin ennast ära kõrvetada, ometigi ma ju kasutasin päikesekreemi. Aga ilmselt jääb see 30 + siin kliimas väheks.

Mis ma siis teile veel võiskin rääkida? Aeg lendab endiselt meeletu kiirusega ja nüüd ma siis sain ka teada miks. Nimelt mina väljusin oma eesti rutiinist ja tulin siia rutiinsesse elusse, aga teil jätkub ju kõik vanaviisi. Mõnesmõttes ma igatsen neid aegu, tegelikult kui aus olla, siis ikka väga tihti eesti ja kodu ja sõprade peale ja kui aus olla, siis ma ei jõua enam ära oodata, millal ma taas koju saaksin:) Siin on küll tore, aga mitte nii tore. Seal koos teiega oleks ikka palju toredam.

Hetkel ma veel tööle ei ole hakanud, nimelt siis kirsid ei ole valmis. Põhjapool juba küll on, aga siin meil lõunas veel ei ole. Külm on nende jaoks vist veel. Teised, kes siin hostelis elavad, osad korjavad maasikaid. Aga see töö ei ole seda väärt. Nad alustavad kell 6.30 hommikul, siis kui väljas on kuskil 5 kraadi ja kui vihma sajab ja nad lõpetavad juba kell 10. Olgem ausad sellise ajaga ei jõua keegi korralikult midagi korjatud. Muide karbi hind on 4.50, millest lähevad maha ka veel maksud ja siis selle jaoks, et tööle saada peavad nad igapäev autojuhile maksma 5 dollarit. Aga mis siis saab kui ma päevas, sellise ajaga suudangi korjata ainult 1 karbi. Masendav. Seega ma loodan, et kirsi hooaeg jõuab kiiresti kätte ja et me ei peaks nende mõttetute maasikatega seal jamama. Samas, kui ilmad oleksid ilusad, siis ehk suudaks ka rohkem korjata ja samas kui ikka nii mõelda, siis eks see 10 dollarit ole kah ju raha.

Hetkel istun ma meie hosteli elutoas, tv mängib. Ma ei ole siinani aru saanud mis sealt tuleb, mingi film või seiraal, aga mitte seda ei tahtnud ma teile mainida vaid hoopis seda, et meile püstitati siia täna kuusk, mitte küll päris, aga ikkagi kuusk, päris armas teine:)

Hetkel ma ütlen Teile tsau pakaa ja lähen pildistama Tasmaani imekaunist loodust, et te saaksite ka osa sellest kõigest, millest mina saan:)

Kallid olete ja juba üsna varsti kohtume:)

Tasmaania

Peala melbourni jõudmist otsustasime Viivikaga, et kuskile hostelisse ei ole mõtet ööbima minna kuna hommikul kell 8.15 läheb lennuk. Ja kuna lennujaam on Melbourneist päris kaugel, siis otsustasime et veedame öö lennujaamas. Magada me seal loomulikult ei saanud, sest inimesi oli palju ja kõlaritest teavitati koguaeg infot, et ei tohi oma pagasit ilma järelvalveta jätta jms. Seega jah.. lennujaamas veetsime aega seebikaid vahtides ja niisama uneleseime. Samas magada seal ei saanud, kuigi uni kippus vägisi silma.

Lennukiga Tasmaaniasse sõites oli meil Viivikaga ülepagasit 6 kg, aga õnneks juurde ei pidanud me maksma, sest lennujaamas oli suht kaos ja lennuväljumiseni oli jäänud vaid mõni minut. Ahjaa.. viivikal läks tund ennem väljalendu kohvril lukk ka katki, nii et ebaõnn saatis meid Melbournes.

Tasmaaniasse jõudes ja lennuksit väljaastudes võttis meid vastu vihm ja tuul ja üpriski jahe ilm. Muide hetkel on meil ka ainult 12 kraasi sooja. Seega rõõmustage, eesti sügis.

Hobart on siis Tasmaania pealinn.. seal veetsime me aega päris mõnusad 5 tundi. Kuna varasem bussid ei oleks meid siia linna toonud, kus me hetkel oleme. Nimelt siis Huonville. Linn, mis asub mägede vahel ja siin on meeletult ilus:)