Juba on 16 detsember. Minu tänane päev algas totaalselt valesti, lisaks sellele oli mul ka veel peavalu. Aga ma alustan siis algusest.

Ärkasin kell 9.21 aga ega ma ennast siis veel voodist välja ei ajanud. Vedelesin voodis edasi ja mõtlesin omi mõtteid. Kell oli kuskil 10 paiku kui ajasin ennast voodist välja. Külastasin wc-d aga olin võtme tuppa unustanud, õnneks oli üks tsikk seal ligidal ja lasi mu sisse. Tuppa tulles panin riidesse. Kuna mul kõht tühi ei olnud, siis mõtlesin, et lähen jalutama.  Kui olin hostelist kuskil 500 m kaugusel, siis tajusin et midagi on valesti, et midagi oleks nagu valesti ja oli ka. Nimelt mu mp3, milleta ma tavaliselt kunagi ei välju oli see kord maha ununenud, aga ma ei viitsinud sellele järgi ka minna. Mõtlesin, et saan ka ilma hakkama. Jalutasin siis oma tavalist radapidi ja mõtlesin ikka omi mõtteid. Väljas oli ilus ja päike paistis kui olin jõudnud Agnes St-ni mõtlesin, et keeran paremale  (tavaliselt jalutan otse edasi). Ja nii ma siis ka tegin.  Olin kuskil kilomeetri jalutanud kui mõtlesin, et keeraks veel kuskilt tänavalt sisse. Piirkond oli minu jaoks uus, aga ega ma sellele ka ei mõelnud, et võin ära eksida või midagi. Oh ei. Seadsin siis sammud edasi kuni jõudsin Helen St-ni. Nägin et eemal on seal sild, et võiks sinnani jalutada küll. Ja nii ma siis tegin ka, aga kohale jõudes, selgus, et sillast oli küll asi kaugel. Nimelt oli seal mingi mägi. Tee läks üles ja tee läks ka alla. Ma otsustasin, et lähen mäest alla. Vaade oli võimas. Teepeal nägin veel kahte hobust ja siis olingi juba jõeääres väljas. Alguses arvasin, et see on ujumis koht, aga sellest oli vist asi päris kaugel.  Eemalt läks veel üks rada, ja ma loomulikult otsustasin, et lähen seda rada mööda edasi ja vaatan kuhu see edasi viib. Viis suure kivini, mis meenutas kaljut. Seisin seal mõned minutid ja otsustasin, et lähen edasi..Kuna maapind oli väga ebatasane ja minu jalas olid vaid plätud, mis olid eile veel katki ka läinud, siis ei olnud mul seal just eriti mugav ronida, aga ma ronisin ikka edasi. Ise veel mõtlesin, et issver kui minuga peaks nüüd midagi juhtuma, siis mul ei ole enam tervisekindlustust ka, mis kataks kõik minu ravikulud, aga see ei heidutanud mind ja ma ronisin ikka seal edasi. Tõmbasin rohuga omal näpud katki, aga ei pidin ikka edasi ronima. Põnev oli ju. Päris mitmel korral mõtlesin, et peaks ikka nüüd tagasi ronima, et kes teab kui kaugele see tee viib ja milliseks see rada edasi kujuneb, aga ma ei tea miks, ma liikusin ikka edasi. Kuni jõudsin mingi plekist majani, väike hirm oli ka ikka sees, äkki keegi elab seal jms . Aga teate ju küll filmidest, et kui kardad siis ikka pead ju minema ja uurima et mis seal on. Ja seda tegin ka mina. Aga pettumus missugune, ei olnud seal midagi. Tühi putka oli. Otsustasin, et aitab küll nüüd ronimisest, et aeg on tagasi minna. Samas päris sama teed ma tagasi minna ei tahtnud, kuid nägin et selle putka tagant läks rada, ja seda rada ma siis ka kasutasin. Igaljuhul ülesse ma jõudsin, vaevaliselt, aga siiski ja mu põlved ja käed ja sõrmed on kõik lõhki isegi talla all on üks haav, aga pole hullu muidu on minuga kõik okitoki. Hetkel istun juba oma voodis, olen teki all ja söön kirsse. Muide kell on natuke üle nelja, seega kõik on hästi:)

Muide ma ei ole teile veel maininud, et peame jagama oma tuba ühe tüübiga, kes on saksamaalt pärit. Seega jah.. aga elame vast üle.