Lõpp hea, kõik hea! Kristi seab sammud nüüd kodupoole

Nüüd on see aeg, kus tuleb otsad kokku tõmmata ja veel viimane sissekanne teha, et see kõik kenasti lõpetatud saaks.

Need 10 kuud, mis ma kodust eemal olen olnud, olen ma aru saanud, kes on mu tõelised sõbrad. Olen seigelnud ja näinud ja kogenud nii mõndagi uut ja huvitavat. On olnud pisaraid ja ka naeru, uusi tutvusi ja ka natuke vihastamist, aga siiski kõik on olnud viimasepeal ja ma ei kahetse seda aega, mis ma kodust eemal olen veetnud:) 

Nüüd, aga siis kirjutaksin veel oma viimase sissekande Bangkokist:

Eks ma jätkan sealt, kus mul viimati pooleli jäi ehk siis uus aasta Tai moodi aka veefestival. Olgu, esimene päev oli kõik vahva ja tore, sai jahutust külmaveenäol, mida valati suurtest ämbritest, aga noo et see kolm päeva kestab... jube.. Tänavatel liigelda ei saanud, sest igaltpoolt lendas vett näkku ja ka kriidiplöga lendas igast suunast. Kui ma teile nüüd ausalt üles tunnistan, siis kõige hullem oli see, kui sai jääkülmavett või siis kui vett lasti otse silma. 

Ja teate, mis kõige vahvam oli.. see kõik ajas ikka jubedalt närvi. Alguses oli Viivikat nii naljakas vaadata, kui ta närvi nende peale läks, mul oli suhteliselt suva, aga no hiljem ka minu suhtumine nendesse muutus. Ühekorra ma vihastasin nii, et võtsin väikesel poisil veepüssi ära ja lasi ta ise märjaks ja siis veel ka ta sõbra, kes tuli kohe oma jääkülma ämbriga. Aga ega ma ka alla ei andnud, ma haarasin sellelt tüübilt ämbri, võtsin tünnist jääkülma vett (muide seal ujusid ka suured jäätükid sees) ja lihtsalt kallasin ta sellega üle. Hiljem lõin veel ämbri pähe kinni ka. Neil oli nalja muidugi kui palju, aga järgmine päev nad hoidsid meist eemale, vähemalt alguses.

Hiljem kui me poodi jalutasime, siis läbi oma turistide tänava. Kui aus olla, siis me pidime ära ehmatama kui me seda läga ja sodi nägime, ja oi oi kuidas see veel haises. Noh, aga meie hoidsime hingekinni ja jalutasime edasi. Kuni kuskilt sain ma külmavee läraka otse näkku ja oi kui närvi ma sellepeale läksin. Haarasin tüübilt veepüstoli, tõmbasin ära rihma ja viskasin selle talle tagasi.. see hakkas siis ülbama ja õiendama, et miks ma nii tegin ja kui mulle ei meeldi siis miks ma siia tulin ja BLAAA BLAA BLAA.... õnneks tuli tal sõber meile vahele ja viis oma sõbra ära ja ütles et kõik on korras. No aga ei olnud ikka küll ju.. Mulle sellised veemängud ei istu:D

Samas käis mul peast läbi mõte, et jaanipäeval kui ilm lubab siis võiks ju ka veesõja korraldada:)

Aga kui rääkida meie tuleviku plaanidest, siis juba homme kell 6 algab meie teekond lennujaama poole, et sealt edasi Moskvasse sõita ja sealt omakorda koju Eestisse, et kõigi oma kallikestega kohtuda:)

Mina nüüd siis lõpetaksin, teeksin suure kummarduse ja ütleksin tänusõnad kõigile, kes mu tegemistega ennast kursis hoidsid. Aitähh!

Kolmapäeval olen Teile kõigile juba ka kättesaadav:)

MUAHH

Head uut aasat JÄLLE!

Kui aus olla, siis ma arvasin, et ma enam blogitäiendust ei tee, aga no võtanäpust, kui siin ikka sellised sündmused on siis pean ju neid ka ikka kõigi teiega jagama,

Märg nagu kassipoeg

Kõik sai alguse eile õhtul, kui läksime alla korrusele netti kasutama, mina läksin ees ja Viivika tuli siis hiljem järgi. All oli üks tüdruk, kes tegi endale õhtumeiki ja siis ta soovis mulle head uut aasta. Mul oli nagu? Kas sa väheke hiljaks ei ole jäänud sellega? Aga no kui uus aasta siis uus aasta. All korrusel käis ikka selline disko, et no andis DISKO mõõdu välja küll. Kui Viivika alla tuli, siis ma rääkisn talle, et mulle sooviti head uut aastat, ta vaatas ka mind ikka väga imelikult. Ja kui ma eesti sõpradele sellest rääkisin, siis nemad teadisd rääkida, et veebruaris oli neil ka uus aasta koos draakonite jms. Aga no eile ei olnud siin küll mingeid draakoneid. See teema sai ruttu unustatud ja tegelesime oma asjadega edasi.

Hommikul ärkasime me sellepeale üles, et keegi wc oksenda s ja no seda ikka päris kõvasti. Panime siis ennast riidesse ja läksime välja Tescose(see on odavate asjade pood ja hiiiglama suur pealekauba). No nii kui uksest välja sain siis põhim’tteliselt mind pritsit veepüstoliga märjaks. Mul oli hämming, miks sa nii tegid? Ja siis tuli, head uut aastat!!! Mul oli nagu ahahJ Kes see peab 13 aprillil uus aasta pidustusi, aga ühesõnaga sai m eil asi nüüd selgeks, miks meid ka eile märjaks kasteti eks süüdi oli siis vana aasta. Aga okei, lähen oma jutuga siis edasi. Liikusime siis edasi linna poole ja kas e usute või mitte, aga terve linn oli veepüstolitega inimesi täis ja neid oli nagu igalpool, nii autokastides kui ka tuktukkides ja kõigil neil olid veepõstolid ja kõik pidasid veesõda ja nagu kõigiga. See vaatepilt oli võimas. Mõtlesin sel hetkel et nii kahju et ma kaamerat kaasa ei võtnud, samas ma arvan et mul see kaamera enam ei töötaks kaa, sest see oleks ka veega üle kallatud.

Liikusime siis meie edasi oma vana radapidi ja näeme, et kamp noorukeid on ees koos suurte veetünnidega kuna meie märjaks ei tahtnud saada siis me tegime Viivikaga terve tee Tesconi sikksakke, et põigelda veesõja eest. Eriti meil see ei õnnestunud, aga noh kuidagi enam vähem niiskelt me tesconi saime. Muide vahepeal ajas meid üks tüüp suure kollase veeämbriga tagaJ Ja meie jooksime tema eest ära, nii kiiresti kui jalad võtsid.

Kuna Tescos midagi head ei olnud, siis otsustasime, et läheme edasi ja vaatame mis BIG C-s on. See on ka suur kaubanduskeskus kus müüakse kõike. Teepeal püüdsime jälle veesõdalasi vältida ja neile olid lisandunud ka vedelakriidi loopijad. No sellega küll ikka pihta ei tahaks saada ..

Big Cni saime enam vähem taas kuivana, aga kaupluse ees oli üks tüüp, kellel oli tuletõrjevoolik ja no see lasi ikka mõnuga sealt vett ja muidugi oli seal ka väikesemaid tegelasi, kellel olid veepüstolid ja kelle ohvriks me Viivikaga ka langesimeJ Aga noh.. meil oli vähemalt tore.

Big Cst ostsime endale lõuna ja siis otsustaime, et läheme ja tutvume öömarketiga, aga see oli kõige valem otsus, mida me sel hetkel teha saime. Esiteks kuna neil on siin uus aasta ka igalpool on veesõdalased ja kriidiloopijad siis nii ka seal, Terve see tee oli neid ja see turuplats oli samuti ja seal käis ikka selline sõda et meie puhtalt ei pääsenud. Miinusena võib veel välja tuua selle, et seal kallati äbrites ikka jääkülmavett kraevaele ja see ei tundunud ena, nii lõbus.

Noh vesi veeks, aga kriidist ma ikka esialgu pääsesin. Mõtlesin välja kavala plaani, mis neile aga kohe üldse ei meeldinud. Nimelt  nii kui keegi midagi üritama hakkas, nii ma haarasin talt selle potsiku ja kallasin talle endale selle kõik kraevahele. Teistel oli nalka kui palju, aga tüübil kellele ma seda tegin nii naljakas ei olnud ja siis ma ikka paarkorda sain ka ise kriidivett.

Teel tagasi, aga sai mulle see vastuhakkamine saatuslikuks. Nimelt üks väike tüdruk siis tuli oma kopsikuga ja tahtis mulle selle peale kallata, mina tegin paar kiiremat liigutust ja ta sai selle kõik endale kaela, aga siis natuke eemal oli ta suurem vend, kellel oli voolik ja siis ta ikka lasi mulle mõnuga kraevehele nii et ma tilkusin ÜLENI. Ja kui me poodi hiljem läksime, siis nirises mul ikka mõnus oja järgiJ

Vahepeal sain ära kuivada kui tuli taas uus laar vett kuskil. Teate, mis kõige naljakam on selle kõige juures. Vett pritsisid ka turvamehed , mis nagu eestis ei oleks eriti kena või  ma vähemalt eiie küll ei kujutaks kui lennujaamas võtaks mind vastu turvamees veepüstoliga, kes mu läbimärjaks lasebJ Noh omamoodi kogemus oleks see küll, aga no ma ei tea.. ei sobi nagu eirti ju.

Teel kodupoole oli neid veesõdalasi ikka kampadena ootamas, aga minul läks õnnelikumalt kui Viivikal. Mina sain natuke vett ja kalli kalli siis viivika sai samal ajal kolm ämbritäit jäääkülmavett kravahele, aga ma olin rahul. EI mitte sellega et viivika kogu asja enda peale sai vaid sellega et mina piirdusin vähesegaJ

Nüüd aga ma proovin minna välja ja teha paar veesõdalase pilti ka. Loodan et õnnestub ja mu kaamera ikka ellu jääb, muidu on JAMA,.

Ootasime kuskil 20 minutit räästa all bussi, tüüp, kes oli seal nii öleda pileti müüa ütles meile. Et ja jah igakell tuleb buss. Ise ta muudkui helistas vahetpidamata, aga kas bussi asjus võis mõnes muus asjas seda vot ei oska öelda.

Ühesõnaga kui buss lõpuks tuli, siis dzentelmenid nagu nad seal kõik on ega nad meid siis ei aidanud. Pidime ise oma kohvrid bussi vinnama, kõige vahvam minu meelest oli selle juures see, et vihma ikka kallas täiega. Ja sel hetkel ma ikka mõtlesin, et ma vist ikka ei taha vihma enamJ

Saime siis oma kompsud bussi  pandud ja istusime rahulikult esiistmel, ise veel kusjuures mõtlesime, et miks keegi meile pileteid ei müünud? Et äkki bussijuht mõtleb et saime sellelt bussiputka tüübilt ja siis bussiputka tyyp jälle äkki arvas et saame pileti bussist. Aga ega me kaua pead sellega ei vaevalnud kuna esiteks oli bussis jube külm ja hakkasin kotist omale kampsunit peale otsime (nüüd te kindlasti arvate, et ma olen miski imelik, aga mul oli tõesti ju külm. Ei ole just meeldiv märjana bussis olla ja siis veel kui kont ka puhub siis prrr...). Aga see, mis edasi hakkas toimuma, see on selle kõrval naljamängJ

Buss tiirutas siis linnapeal ja peatus üsna lähedal kohale, kus oli ka koht kus meid peale korjati. Nii kui uks lahti tõmmati siis põhimõtteliselt meid sealt bussist ka välja kamandati. Nad väitsid et meil on liiga suured kohvrid ja et kui nendega reisida tahame, peame nende eest lisa inimese hinna maksma, Meie sellega muidugi nõud ei olnud. Ja siis meid põhimõtteliselt tõstetigu bussist välja ja öeldi, et kui maksame siis saame bussi tagasi. Aga teate mis kõige vahvam oli, see et kõik ülejäänud kohalikud reisid suurte kohvritega ja nemad lasti ilusti bussi ja nende puhul see kohver probleemiks ei olnud. Seda enam hakkasime meie oma kiusu vastu ajama, nendele see aga ei meeldinud ja nemad ajasid ka oma jonni vastu ja siis seletasid veel omas keeles midagi ja jõllitasid meid nagu ilmaimet. Ja siis ... hakkas Viivika vihast nutma... üritasin teda küll lohutada, aga samas mõtlesin, et las nutab äkki neil hakkab meist hale ja lasevad niisama bussile tagasi, aga no mitte päris nii see plaan meil ei läinud. Vähemalt saime me kaks kohvrit ühe hinnaga.

Bussisõit pealinna kulges üsna mõnusalt, kord oli mul palav ja siis oli mul külm, aga kohale me siiski jõudsime. Ja siis algasid meil siin uued jamad... nimelt pandi meid maha hoopis teises kohas kui esimest korda ja kui aus olla, siis ega meil ei olnud kõige vähematkia aimu, et kuhu poole suuna võtma peaks. Ja siis me lihtsalt jalutasime oma sajakiloste kohvritega mööda tänavaid. Mina olin veel nii ülbe, et jalutasin autoteel. Õnneks keegi midagi kobisema ei haknud ja kui isegi oleks hakanud siis... oleks öelnud, et ma annan auto mõõdu välja küll mul on kohvril ja käsipagasi neli ratast kokkuJ Aga olgu, tulen nüüd siiski meie Bangokki naasemise juurde tagasi .Jalutasime siis suvaliselt mööda tänavaid, lootes leida mõnda odavat ööbimsipaika. Ainuke mida me ei leidnud oli ööbimine, kõige toredam on asja juures see, et mitte ühtegi majutust ei jäänud meile teepeale ette. Aga me jalutasime ikkagi..edasi kuni  majad muutusid juba kahtlaseks. Ja siis ma ütlesin Viivikale et kas me jalutame oma vanasse hoteelli või? Mille peale tema nähvas vastu, et ei otsime ju majutust ja siis ma omakorda lajatasin, et no siit sa küll meid ei leia ju. Õnneks meie lähedale jöi üks info keskus kust viivka läbi astus ja sai infoks niipalju, et odavat majutust siin ei ole ja vanasse piirkonda saamine maksab taksoga kuskil 100. Kusjuures ennem kui me tuk tukilt küsisime et paljuga sinna vanasse piirkonda saab, siis öeldi et 550 bahti. Meil jöi suu lihtalt ammuli, et sellisel juhul me võime vist kohe lennujaama sisse kolida, aga sellist raha meil ka välja käia  neile ei ole.

Õnneks saime peagi takso, juht oli kohalik ja keelt ei osanud, nii palju saime aru, et 100 bahti on sihtkohta saamine. Meie olime nõus. Ja muidugi siin kohal näitasid nad taas oma viisakust välja ja kohvritega taksosse aitamisest ei olnud juttu ka mitte. Aga me oleme ju tugevad eesti naised ja saame ka ise vabalt hakkama. Nii.. taksos istudes vaatasime taksomeetrit ja no kohe kuidagi ei tundunud et sihtkohta 100 bahti maksma läheks ja siis me omavahel Viivikaga rääkisime sel teemal ja no ma ei tea, kas taksojuht sai meie keelest aru, aga igaljuhul lülitas ta taksomeetri väljaJ Päris kohale me selle taksoga ei jõudnudki, sest tee oli vahepeal kinni pandud(kungingas vist käis shoppamas ja seda muide kanti ka telekast üleJ Nali, tegelikult ma ei tea mis toimus, aga tvst seda üle kanti küll). Noh, aga kui taksojuht meid maha pani siis ta enam vähem näitas suunas kätte ka, et näete lähete sealt. Ja me saime kenasti hakkama, väikese ringiga küll, aga siiskiJ Oleme lõpuks jõudnud oma uude hostelisse ja siin on ka tasuta wifi, mis küll aegajalt ära kaob, aga siiski ta on vähemalt olemasJ

Muide, nädal veel ja siis me juba kohtume. Kui aus olla siis ma ei jõua seda ära oodata!

Pattayalt Bangokki

Alustan siis juba eilsest õhtust, kus pakksin oma asju vähemalt 10 korda ümber ja lõpuks ma tundisn, et mul on juba süda paha sellest. Ja oma pakkimise ma lõpetasin kella 2 öösel ja kui ma nüüd ausalt ütlen, siis ega ma pakitud ei saanudki. Otsustasin, et tegelen sellega hommikul edasi. Kell oli helisema pandud 11ks.

Õhtul ma muidugi magama ei jäänud, mõtted olid pakkimisel et kuidas ma asjad paremini saaksin ära mahutatud ja muidugi oli mul ka peavalu ja siis süda paha. Aga noh, lõpuks ma magama jäin...

Hommikul ärkasin ma kell 9 ja mis te arvate, mida ma esimseseasjana tegema hakkasin, õige. PakkimaJ Ja no usute või mitte, kõik asjad mahtusid kenasti ära, seega ei mõista ma  mida ma öise pakkimisejal tegin:D

Olgu, asjad pakitud ja Viivika ärkas ka varsti üles, käisime ületee seven elevenis süüa ostmas ja siis haarasime oma kompsud ja asusime siis bussiputka poole teeleJ Noh ma usun et ta võis olla meist kuskil noh paar km ikka, nii 3 ma pakun.

Teekond oli pikk ja higi ikka voolas ojadena ja siis andis mul tunda ka mu hommikul öra joodud piim:D Leidsin lähime baari wc ja tädike karjus mulle järgi, et 10 bahti. Ütlesin, et jaa jaa hiljem maksan, aga seda ma muidugi ei tenud ja ega ta ei küsinud ka. Võibolla arvas et käisin ookeani ääres hoopis. Igaljuhul oma asjad aetud tundsin ma et väljas on kuidagi jahedamaks läinud ja kusjuures nii oli ka... Peagi hakkas veel müristama ja välku lööma, õnneks bussiputkasse jõudsime me täpselt ennem suuremat vihma sadu, aga kui aus olla, siis see vihm oli küll väikseim probleem, mis meil oli, sest kõik see mis meid ees ootas.. oi oi oi...

Jätkub....

Me ikka siis üritasime talle seletada, et meil oli ju bussipilet Pattayale mitte lennujaama, mees ajas ikka oma joru edasi. Tõi meile veel lennujaama kohvrikäru, et me ikka oma asjad peale paneksime. No ega meil siis ju muud midagi üle ei jäänud, kui tegime nii nagu boss käskis. Ja noh seadsimegi siis suuna lennujaama. Muide lennujaam on seal tohutult suur ja oi oi oi mitu korrust. Kokku oli vist neli, ma täpselt ei mäleta, aga noh ikka meie Eesti lennujaamaga ei anna võrrelda. Okei, aga nüüd tagasi siis meie seikluse juurde...Jalutasime siis hanereas, mees ees, Viivika järgi ja kõigelõpus sörkisin mina. Ise veel mõtlesin, et noh, lennujaamast ei välju ju bussid, aga siin kohal ma eksisinJ Sest meie buss väljus just nimelt lennujaamast. Mees pani meid kuskil posti juurde ootama ja läks meile ise bussipileteid ostma. Meie bussiväljumiseni oli jäänud ei rohkem ega vähem kui üks tund.

Kui õige aeg kätte jõudis, et bussi minna, siis meie üllatus oli suur, kui meie kohtadel istusid kaks tädikest ja kusjuures neil olid samad kohanumbrid mis meil, seega pandi meid taha kõige viimasesse ritta istuma. Alguses mõtlesin küll, et miks meie peame lahkuma ja viimane rida on ju kõige ebamugavam rida, mis üldse saab olla, aga ka siin kohal ma eksisin. Bussis oli väga üalju ruumi ja istmed käisid peaaegu et alla, seega tunne oli nagu oleks ikka lux bussis olnud. Ja noh nii meie seiklused siis Pattayale algasidki.

Pattayale jõudsime me ka oodatust varem, küll mitte väga palju aga no nii kümme minutit ikka. Bussijaam või siis nii öelda see firma, kus meid maha pandi oli pärapõrgus, aga muidugi ootasid meid seal ees taksod, kes olid meid lahkesti nõus igalepoole viima, kuhu vaid meie soovime. Ja hinnaks ei rohkem ega vähem kui 50 bahti ühele.

Ega meil muud ju üle ei jäänud kui pidime leppima sellega, mida nad meile pakkusid, sest esiteks ümberringi nii palju kui me nägime oli seal vaid resordid ja ma ei usu, et sealt kahe dollariga tuba saaksJ Aga okei, ronisime siis taksosse, mis meenutas kohe vägisi loomavagunit ja taksjuht lubas viia meid odavasse hotelli. Esime hotell mida ta meile pakkus või kuhu ta meid viis oli 400 bahtine, mis ei tundunud meile kohe mitte üldse odav, seega lasime ennast edasi sõidutada. Kui aus olla, siis ega taksojuhile see eriti ei meeldinud ja see hakkas siis vinguma, et ega te parema hinnaga ei leiagi, ja siis meil viskas ka üle ja tulime taksost maha, alguses Viivika mõtles üldse et ta takso eest ei maksa, aga siis ma ika üritasin talle selgeks teha et nii ei ole ju ilus ja siis me maksime mõlemad 40 bahti, ütlesime, et no rohkem ei ole ja kõik. Ega mehel ei olnud muud midagi teha või kobiseda ka... kuna tal ju ka teised kliendid ootasid taksos et edasi sõita.

Nii me siis nüüd seisimegi keset Pattaya tänavat teadmata kuhu suunas minna. Õnneks viimasel ajal on meil tiimi töö selline, et kuna kohvritega ei viitsi eriti ringi joosta, siis üks jääb paigale valvesse ja teine siis jookeb ja uurib ja küsib. Mina olen tavaliselt see valvur ja Viivika on siis jooksupoissJ Ja nii ka seekord. Õnneks ei läinud kaua aega, kui ta juba tagasi tuli ja ütles rõõmsalt, et leidis toa 200 bahriga. Kui aus olla siis tuba ei ole küll midagi erilist nagu vangikong, aga noh voodi on olemas ja karlson ka oma isiklik vannituba on meil ka.

Pattaya ööelu on siin kirev. Õhtuti ilmuvad tänavatele nii öelda siis litsid, kes oma eskortteenuseid pakkuma hakkavad. Aga nad ei tee seda avalikult või no mitte aktiivselt. Nad lihtsalt seisavad kas kuskil puunajal või istuvad pingipeal ja siis lihtsalt on. Kui ei teaks, mille peal nad seal väljas on siis arvaks, et lihtsalt ootavad ledagi. Või noh, tegelikult nad ju ootavad kaJ

Ööelu on siin siis selline, muidugi on siin ka kauplemist turgudenäol ja hinnad on ikka piirkonniti väga erinevad. Kui ühes kohas pakutakse 550 bahti siis teises kohas saab selle 200 bahtiga (see on kaubeldud hind).

Taimaa...Bangok

Oma eelmises blogis ma jutustasin teile natukene, et kuidas meie reis Kambodzast Taisse toimus, seekord siis peaksin kirjutama sellest, et kuidas me siin hakkama oleme saanud ja kuidas meile siin meeldib.

No, kui aus olla siis mulle alguses suuremat vaimustust ei pakkunud. Kõik oli nii organiseerimatta (siin kohal võib näiteks tuua selle, kuidas me Tai piiri ületasime ja keegi meile mingisugust informatsiooni ei andnud, et kuhu minna või kelle poole pöörduda).

Aga kui kõik see eelnev väljajätta, siis ma ütlekisn, et siin on lihtdalt WAU ja seda kõige otsesemas mõttes. Aga ma siiski räägiksin Teile asjast ka veidi lähemalt.

Kui me Bangoki jõudisme, siis ega meil majutus kinni pandud ei olnud ja kui aus olla, siis ega me ei teadnud ju ka seda, et kuhu see buss meid üldse maha peaks panema. Aga meie kaks blondiini, heasusus aevasime ikka, et ju keegi tuktuki mees on ikka, kes mõnda head ja odavat majutust pakub, aga võta näpust ei olnud kedagi kuskil ja peale selle pandi meid ka maha ju kuskil pärapõrgus, suvalise hoone ees. Kui aus olla, siis see kõik hakkas mulle vägisi kohe Vietami pealinna Hanoi olukorda meenutama, ainuke vahe oli selles, et ilm oli meeletult palav vastupidiselt Hanoile. Aga noh, mis seal siis ikka, eks pidi oma kompsud haarama ja omalkäel odavat hotelli otsima minema. Ainult, et jah odavat hotelli me ei leidnud, või no leidisme kah, aga see oli siike natuke kallim kui me olime arvestanud. Nimelt siis 4 dollarit öö ja tuba sisaldas siis vaid kahte voodit ja pisikest karslonit laeall (need, kes aru ei saanud, siis ma kutsun ventikaid niiJ). Nii, tuba oli enamvähem, puhas ja korralik. Ainuke miinus mis ma võiks välja tuua oli see, et see asus kolmandal korrusel ja aknad olid täpselt tänava poole. Ega päeval ei olegi sellest midagi hullu, aga no öösel kestab ikka kogu melu sisse ja seda varaste hommikutundideni välja. Seega esimesel ööl ma magada ei saanud. Teise ööga läks väheke paremini, sain magada ikka paremini kui esimesel ööl, usun et põhjuseks oli see, et panin endale kõrvaklapid kõrva ja surusin nii sügavale kõrva kui veel vähegi saiJ

Meie teinepäev Bangokis oli täis jalutamist, aga oh ei ärge arvake, et me vaatamisväärsuseid või midagi sellist oleks käinud vaatamas. Me lihtsalt orienteerusime omasuva järgi. Muide meile tehti ka abieluettepanek, mille me muidugi tagasi lükkasimeJ

Kolmas päev Bangokis, oli selline poolekohaga päev, sest kell 11 pidi meil buss väljuma Pattayale. Uskuge või mitte, aga seda ta tegi ka, kusjuures veel ennem 11. Muide Bangokis Pattayale maksis bussipileti hind 180 bahti, kui kohaliks rahas arvutama hakkata siis noh, 60 eeku (sry, euro hinda ei tea, pole harjunud). Kusjuures, see hind oli odavaim mis me leidsime. Igalpool  mujal pakuti ikka 350 bahti reisi hinnaks. No me siis arvaime, et ju sellel bussil peab siis midagi viga olema, aga ei või no jaa... kell 11 tuli meile mini buss järgi, mille bussijuht oli ikka selline rallisportlane et ma pidin päris paar korda oksele hakkama, aga õnneks kõik jäi sisse. Ja siis tuli meiel üllatus, kui meid viidi otsejoones bangoki lennujaama, meil oli hämming, sest me ei pidanud ju pattayale lennukiga minema, ikka bussiga ju. Mees ütles, et jaa jaa kõik on okei ja et minge nüüd, tõstis meie asjad bussist välja ja näitas meile suuna kätte...

Jätkub....

Taimaa

No lõpuks me siis ka jõudsime sinna kauaoodatud Taimaale, kuigi teile võis kindlasti tunduda, et me sinna üldse ei kipu. Aga no näete, siin me siis nüüd oleme:)

Mis ma oskan Tai kohta öelda. Noh selline peomaa tundub, kui möll käib 24/7:)

Meie sõit Bangkoki, kestis 7 tunni asemel 9 tundi, aga no ega see ei pane üldse ju üllatama. Ja see kuidas me siia bussiga sõitsime noh jah.,. ütleme siis nii et kui buss pidi väljuma 12, siis bussijaama jõudis too alles 12.30 ja buss oli põhimõtteliselt kohalikku rahvast täis. Nii, et kui meie bussi astusime oli kaks võimalust kas seista vahekäigus või siis mõne kohaliku kõrvale istuma minna. Noh jah, õnneks meile üks mungapoiss tuli vastu ja istus ise mujale, seega saime me Viivikaga rõõmsalt koos istuda.
Bussiga saime me piirini ja sealt edasi pidime me siis jalutama. Noh see võttis seal omakorda aega ja kõik ms seal toimus oli omaette ooper, aga see kui me piiripunktist välja jalutasime siis põhimõtteliselt valdas meid teadmatus kuna ei teadnud ju kuhu edasi minna ja millisesse bussi minna, (meil oli ostetud pilet Battambangist Bangkokki) noh ja seal me siis vahtisime nagu kaks peata kana...Õnneks siis miski mees kamandas meid minibussi ja meie teekond võis alata, aga sama olukord tekkis meil ka bussijaamas kus oli nö wc peatus... Kui wcst välja tulime siis bussi enam omakohapeal ei olnud .. või no oli, aga teine buss ja peaks mainima et kõik need bussid olid seal ühesugused. Õnneks miksi kutt näitas meile jälle õigesuuna kätte :)