Me ikka siis üritasime talle seletada, et meil oli ju bussipilet Pattayale mitte lennujaama, mees ajas ikka oma joru edasi. Tõi meile veel lennujaama kohvrikäru, et me ikka oma asjad peale paneksime. No ega meil siis ju muud midagi üle ei jäänud, kui tegime nii nagu boss käskis. Ja noh seadsimegi siis suuna lennujaama. Muide lennujaam on seal tohutult suur ja oi oi oi mitu korrust. Kokku oli vist neli, ma täpselt ei mäleta, aga noh ikka meie Eesti lennujaamaga ei anna võrrelda. Okei, aga nüüd tagasi siis meie seikluse juurde...Jalutasime siis hanereas, mees ees, Viivika järgi ja kõigelõpus sörkisin mina. Ise veel mõtlesin, et noh, lennujaamast ei välju ju bussid, aga siin kohal ma eksisinJ Sest meie buss väljus just nimelt lennujaamast. Mees pani meid kuskil posti juurde ootama ja läks meile ise bussipileteid ostma. Meie bussiväljumiseni oli jäänud ei rohkem ega vähem kui üks tund.

Kui õige aeg kätte jõudis, et bussi minna, siis meie üllatus oli suur, kui meie kohtadel istusid kaks tädikest ja kusjuures neil olid samad kohanumbrid mis meil, seega pandi meid taha kõige viimasesse ritta istuma. Alguses mõtlesin küll, et miks meie peame lahkuma ja viimane rida on ju kõige ebamugavam rida, mis üldse saab olla, aga ka siin kohal ma eksisin. Bussis oli väga üalju ruumi ja istmed käisid peaaegu et alla, seega tunne oli nagu oleks ikka lux bussis olnud. Ja noh nii meie seiklused siis Pattayale algasidki.

Pattayale jõudsime me ka oodatust varem, küll mitte väga palju aga no nii kümme minutit ikka. Bussijaam või siis nii öelda see firma, kus meid maha pandi oli pärapõrgus, aga muidugi ootasid meid seal ees taksod, kes olid meid lahkesti nõus igalepoole viima, kuhu vaid meie soovime. Ja hinnaks ei rohkem ega vähem kui 50 bahti ühele.

Ega meil muud ju üle ei jäänud kui pidime leppima sellega, mida nad meile pakkusid, sest esiteks ümberringi nii palju kui me nägime oli seal vaid resordid ja ma ei usu, et sealt kahe dollariga tuba saaksJ Aga okei, ronisime siis taksosse, mis meenutas kohe vägisi loomavagunit ja taksjuht lubas viia meid odavasse hotelli. Esime hotell mida ta meile pakkus või kuhu ta meid viis oli 400 bahtine, mis ei tundunud meile kohe mitte üldse odav, seega lasime ennast edasi sõidutada. Kui aus olla, siis ega taksojuhile see eriti ei meeldinud ja see hakkas siis vinguma, et ega te parema hinnaga ei leiagi, ja siis meil viskas ka üle ja tulime taksost maha, alguses Viivika mõtles üldse et ta takso eest ei maksa, aga siis ma ika üritasin talle selgeks teha et nii ei ole ju ilus ja siis me maksime mõlemad 40 bahti, ütlesime, et no rohkem ei ole ja kõik. Ega mehel ei olnud muud midagi teha või kobiseda ka... kuna tal ju ka teised kliendid ootasid taksos et edasi sõita.

Nii me siis nüüd seisimegi keset Pattaya tänavat teadmata kuhu suunas minna. Õnneks viimasel ajal on meil tiimi töö selline, et kuna kohvritega ei viitsi eriti ringi joosta, siis üks jääb paigale valvesse ja teine siis jookeb ja uurib ja küsib. Mina olen tavaliselt see valvur ja Viivika on siis jooksupoissJ Ja nii ka seekord. Õnneks ei läinud kaua aega, kui ta juba tagasi tuli ja ütles rõõmsalt, et leidis toa 200 bahriga. Kui aus olla siis tuba ei ole küll midagi erilist nagu vangikong, aga noh voodi on olemas ja karlson ka oma isiklik vannituba on meil ka.

Pattaya ööelu on siin kirev. Õhtuti ilmuvad tänavatele nii öelda siis litsid, kes oma eskortteenuseid pakkuma hakkavad. Aga nad ei tee seda avalikult või no mitte aktiivselt. Nad lihtsalt seisavad kas kuskil puunajal või istuvad pingipeal ja siis lihtsalt on. Kui ei teaks, mille peal nad seal väljas on siis arvaks, et lihtsalt ootavad ledagi. Või noh, tegelikult nad ju ootavad kaJ

Ööelu on siin siis selline, muidugi on siin ka kauplemist turgudenäol ja hinnad on ikka piirkonniti väga erinevad. Kui ühes kohas pakutakse 550 bahti siis teises kohas saab selle 200 bahtiga (see on kaubeldud hind).