Ootasime kuskil 20 minutit räästa all bussi, tüüp, kes oli seal nii öleda pileti müüa ütles meile. Et ja jah igakell tuleb buss. Ise ta muudkui helistas vahetpidamata, aga kas bussi asjus võis mõnes muus asjas seda vot ei oska öelda.

Ühesõnaga kui buss lõpuks tuli, siis dzentelmenid nagu nad seal kõik on ega nad meid siis ei aidanud. Pidime ise oma kohvrid bussi vinnama, kõige vahvam minu meelest oli selle juures see, et vihma ikka kallas täiega. Ja sel hetkel ma ikka mõtlesin, et ma vist ikka ei taha vihma enamJ

Saime siis oma kompsud bussi  pandud ja istusime rahulikult esiistmel, ise veel kusjuures mõtlesime, et miks keegi meile pileteid ei müünud? Et äkki bussijuht mõtleb et saime sellelt bussiputka tüübilt ja siis bussiputka tyyp jälle äkki arvas et saame pileti bussist. Aga ega me kaua pead sellega ei vaevalnud kuna esiteks oli bussis jube külm ja hakkasin kotist omale kampsunit peale otsime (nüüd te kindlasti arvate, et ma olen miski imelik, aga mul oli tõesti ju külm. Ei ole just meeldiv märjana bussis olla ja siis veel kui kont ka puhub siis prrr...). Aga see, mis edasi hakkas toimuma, see on selle kõrval naljamängJ

Buss tiirutas siis linnapeal ja peatus üsna lähedal kohale, kus oli ka koht kus meid peale korjati. Nii kui uks lahti tõmmati siis põhimõtteliselt meid sealt bussist ka välja kamandati. Nad väitsid et meil on liiga suured kohvrid ja et kui nendega reisida tahame, peame nende eest lisa inimese hinna maksma, Meie sellega muidugi nõud ei olnud. Ja siis meid põhimõtteliselt tõstetigu bussist välja ja öeldi, et kui maksame siis saame bussi tagasi. Aga teate mis kõige vahvam oli, see et kõik ülejäänud kohalikud reisid suurte kohvritega ja nemad lasti ilusti bussi ja nende puhul see kohver probleemiks ei olnud. Seda enam hakkasime meie oma kiusu vastu ajama, nendele see aga ei meeldinud ja nemad ajasid ka oma jonni vastu ja siis seletasid veel omas keeles midagi ja jõllitasid meid nagu ilmaimet. Ja siis ... hakkas Viivika vihast nutma... üritasin teda küll lohutada, aga samas mõtlesin, et las nutab äkki neil hakkab meist hale ja lasevad niisama bussile tagasi, aga no mitte päris nii see plaan meil ei läinud. Vähemalt saime me kaks kohvrit ühe hinnaga.

Bussisõit pealinna kulges üsna mõnusalt, kord oli mul palav ja siis oli mul külm, aga kohale me siiski jõudsime. Ja siis algasid meil siin uued jamad... nimelt pandi meid maha hoopis teises kohas kui esimest korda ja kui aus olla, siis ega meil ei olnud kõige vähematkia aimu, et kuhu poole suuna võtma peaks. Ja siis me lihtsalt jalutasime oma sajakiloste kohvritega mööda tänavaid. Mina olin veel nii ülbe, et jalutasin autoteel. Õnneks keegi midagi kobisema ei haknud ja kui isegi oleks hakanud siis... oleks öelnud, et ma annan auto mõõdu välja küll mul on kohvril ja käsipagasi neli ratast kokkuJ Aga olgu, tulen nüüd siiski meie Bangokki naasemise juurde tagasi .Jalutasime siis suvaliselt mööda tänavaid, lootes leida mõnda odavat ööbimsipaika. Ainuke mida me ei leidnud oli ööbimine, kõige toredam on asja juures see, et mitte ühtegi majutust ei jäänud meile teepeale ette. Aga me jalutasime ikkagi..edasi kuni  majad muutusid juba kahtlaseks. Ja siis ma ütlesin Viivikale et kas me jalutame oma vanasse hoteelli või? Mille peale tema nähvas vastu, et ei otsime ju majutust ja siis ma omakorda lajatasin, et no siit sa küll meid ei leia ju. Õnneks meie lähedale jöi üks info keskus kust viivka läbi astus ja sai infoks niipalju, et odavat majutust siin ei ole ja vanasse piirkonda saamine maksab taksoga kuskil 100. Kusjuures ennem kui me tuk tukilt küsisime et paljuga sinna vanasse piirkonda saab, siis öeldi et 550 bahti. Meil jöi suu lihtalt ammuli, et sellisel juhul me võime vist kohe lennujaama sisse kolida, aga sellist raha meil ka välja käia  neile ei ole.

Õnneks saime peagi takso, juht oli kohalik ja keelt ei osanud, nii palju saime aru, et 100 bahti on sihtkohta saamine. Meie olime nõus. Ja muidugi siin kohal näitasid nad taas oma viisakust välja ja kohvritega taksosse aitamisest ei olnud juttu ka mitte. Aga me oleme ju tugevad eesti naised ja saame ka ise vabalt hakkama. Nii.. taksos istudes vaatasime taksomeetrit ja no kohe kuidagi ei tundunud et sihtkohta 100 bahti maksma läheks ja siis me omavahel Viivikaga rääkisime sel teemal ja no ma ei tea, kas taksojuht sai meie keelest aru, aga igaljuhul lülitas ta taksomeetri väljaJ Päris kohale me selle taksoga ei jõudnudki, sest tee oli vahepeal kinni pandud(kungingas vist käis shoppamas ja seda muide kanti ka telekast üleJ Nali, tegelikult ma ei tea mis toimus, aga tvst seda üle kanti küll). Noh, aga kui taksojuht meid maha pani siis ta enam vähem näitas suunas kätte ka, et näete lähete sealt. Ja me saime kenasti hakkama, väikese ringiga küll, aga siiskiJ Oleme lõpuks jõudnud oma uude hostelisse ja siin on ka tasuta wifi, mis küll aegajalt ära kaob, aga siiski ta on vähemalt olemasJ

Muide, nädal veel ja siis me juba kohtume. Kui aus olla siis ma ei jõua seda ära oodata!