Täna oli selline täiesti tavaline päev...

... kus peaagu, et midagi põnevat ei juhtunud.
Hommikul ärkasime üles, kell oli 06.47 ja vihma kallas jubedalt. Mõtlesime, et jälle üks kohutav tööpäev, mis läheb põhimõtteliselt raisku, sest vihmaga on kohutav mandariine korjata. Aga õnneks, kui me 8st tööle läksime, siis vihma enam ei sadanud. Halb asi olu muidugi see et puud olid märjad ja igakord kui sa mõne mandariini oksalt lõikasid, siis said külma dušši kaela ja kui aus olla siis selline kogemus ei ole just meeldivaim Korjasime siis mandariine kella 13ni ja siis tulime ära lõunale. Ära tulemine toimus põhimõtteliselt nii, et John tuli pinne ära viima ja siis viimase pinni otsa pidime ka meie ronima. Kuna ta on mu jala
pärast ikka mures, siis jah käskis ta seekord nii teha. Mis teha, käsku tuleb ju täita, tema on boss!:) Hiljem ütles John et enam ei ole vaja korjama ka minna ja nii me passisime 1,5 tundi seal niisama. Kui järsku tuli kõne ja öeldi, et võime tagasi korjama minna. Nagu missmõttes??? Kas ta siis kohe ei oleks võinud seda öelda. Aga noh jah.. läksime siis mandariine tagasi korjama ja Kristi lõikas endale näppu:) Aga see on minule juba nii loomulik, et siin ei ole midagi imestada:) Õnneks midagi hullu ei ole, näpp on otsas ja liigub ka:) Mandariine korjasime kuni läks pimedaks ja siis tulime  farmi ja nüüd ma siis kirjutangi oma blogisse jälle, et teil oleks midagi põnevat teha. Kuulsin ka et reedel vist läheme Johni naisega Perthi tagasi. Samas on kahju lahkuda, aga eks uued väljakutsed ootavad meid:)

Viimasel ajal olen ma eriti usin olnud ja Teile siis peaaegu, et igapäev midagi lisanud. Vartsi ma usun et see muidugi muutub. Käivad jutud, et mandariinifarmis jätkub meil tööd reedeni. Seega kolm päeva veel. Samas kui me hommikul ärkasime, siis anti tormihoiatus. Ja meil on normaalne ülemus, et kui ikka torm on tulemas, siis me tööd ei pea tegema. Aga me läksime ikka hommikul tööle. Väljas oli mõnusalt soe. Selline tormieelne ilm, kus õhku ei ole ja super lämbe ilm. Mandariinid, mida me siin korjame asuvad meie farmi territooriumil. Seega ei ole siit kaugele jalutada. Võib-olla 200-300 meetrit. Jõudsime korjata kuskil pool pinni(need on siin hiiglaslikud), kui hakkas vihma sadama. Vihmaga ei ole mandariine just hea korjata. Sest esiteks, koguaeg sajab midagi taevast alla ja teiseks, nii kui sa mõne mandariini oksaküljest lõikad, saad sa sellise külma dušši kaela, et vastik kohe. Minu oranz teletupsu kostüüm hakkas isegi lõpuks läbi laskma ja riided mis mul kõik seljas olid on totaalselt märjad, mitte ühtegi kuiva kohta. Õnneks jalad olid kuivad. Seegi positiivne. Viivikal muidugi nii hästi ei läinud, tal olid kummikutes   bassein:):) Tegelikult see ei ole naljakas, aga jah.. püüan teile anda ettekujutuse meie elust siin farmis. 
Kui kell oli miski 11.30 siis me tulime ära, sest võimatu oli lihtsalt korjata. Külm oli ja suhteliselt märg oli ka ikka olla. Me Viivikaga küll mõtlesime, et korjame ikka kaks pinni ära (hetke seisuga korjatud siis 1,5), aga ei, sellest ei tule ikka idagi välja. Väljas niimoodi kallab ja üks eestlastest ütles, kaet me ikka ei läheks korjama. Pärast jääme veel haigeks ja seda ei ole küll kellegile vaja. Nii et järjekordne vaba päevakene, muide tänu millele ma siin teile ka oma blogi täiendan.
Loodan, et homme on ilusam ilm, ei tahaks küll vihmaga korjata. Suht ebameeldiv kogemus.

No palju õnne mulle eksole ..!!!

Esiteks, siis selle pärast, et täpselt nädal olen ma siin aussis olnud. Ja teiseks sellepärast, et ma kukkusin täna puu otsast alla ja mul on jalg väheke paistes. Tsiteerides Viivikat: "Issand sul on nagu kolm jalga".Noh jah. Aga hea asi on selle juures ka, vähemalt ei saanud ma kipsi:D Kui aus olla siis ega ma ei ole arsti juurde läinud, aga no käia ma saan (hommikul on see kindlasti raskendatus), seega peaks see ikka hea märk ju olema:)

Aga mis ma ikka oskan öelda, mul ikka juhtub:):)

Mulle tehti märkus, et ma ei täienda oma blogi..

Eks ma siis annan endast parima ja püüan siia midagi kirjutada. Samas kui aus olla, ega vahepeal ei olegi siin midagi märkimisväärset toimunud.
Aga kuna blogi on ju ikkagi selleks mõeldud, et seda kirjutada, siis ma annan endast nüüd parima ja kirjutan siia midagi vahvat meie tegemistest.
Alustame siis eilsest. Või no üleeilsest. Käisime õhtul pubis, see on meie farmist kuskil 2 km kaugusel ja väga hubane ja eesti mõistes ei meenutanud see kohe mitte üldse pubi vaid nagu kellegi kodu, kus toimus koosviibimine. Pubis mängis ka bänd, kelle nime ma ei mäleta kuid laulja oli küll nagu üli kena:) Peod algavad siin üldiselt vara ja lõpevad samuti varakult. See pidu kestis kuskil 1ni öösel, aga meie tulime varem ära, sest hommikul oli tööpäev ja tahame ikka ennast korralike tööinimestena näidata. Pidu ei ole ju oluline:D Muide sellel ööl või no õhtul oli jube torm, Viivika just päeval rääkis, et tahaks tormi näha ja kuulda ja tundub et tema soov täideti, sest see mis siin toimus, see oli võimas. See vihm ja müristamine. Päris jube isegi kohati. Aga muidu oli õhtu vägev.
Järgmisel päeval algas meil tööpäev kell 9. Alguses pidime pakkima ja pärast pidime korjama minema mandariine. Kui me lõunale tulime, siis boss ütles, et me ei pea enam korjama kuna neil läks masin katki, aga kui tahame siis ikka võime. Ja me natuke puhkasime ja siis korjasime nii veerand pinni mandariine ja siis hakkas sadama ja siis me loobusime. Aga pole hullu, eks homme korjame edasi. Algus vähemalt tehtus, siis peaks edasi kiiremini minema. Eile oli meil ka väike jaanipäeva pidu. Mina muidugi võtsin selle vastu oma migreeniga. Sõin ära viis ibuprofeeni, aga peavalu  mul üle nüüd küll ei läinud. Jõin siis veini ka. Tean et alkohol ja tabletid ei sobi kokku, aga no mis sa teed.. kui tabletid ei mõju, siis äkki vein mõjub. Aga kah ei mõjunud. Kuskil 23 läksin siis magama ära. Ja ega see peavalu mul hommikuks ka üle ei läinud. Peaks mainima, et mul on nõme pea. Kui kord juba valutama hakkab, siis jääbki. Ja siis tänane päev oli meil vaba. Selline lebokas...vaatasime õudukat austraalia kohta. See on sellest samast WA, ehk siis Broom. Siit miski paarsada kilomeetrit ülespoole. Päris jube õudukas oli. Viivika ütles, et kui ta oleks seda ennem Aussi tulekut vaadanud, siis ta ei oleks siia tulla tahtnudki. Aga jah õnneks vaatas ta seda aussis olles. Samas ega ta seda eriti ei vaadanud ka vahepeal. Aga noh jah. Ütles et tema siit farmist ei julge enam kuskile liikuda. Kui teile ka see film huvi pakub sis WOLF CREEK. Eks te siis vaadake, mis ohud meid siin Austraalias ähvardavad.

Te nii kui nii ei loe seda ju.

Kuna ma sain endale alles täna netipulga, siis ma kirjutan teile sündmustes, mis vahepeal olnud on.

22.06.2011 Kolmapäeva hommik Perthis. Üles ärkasin ma veidi ennem 10t, sest John, meie nüüdine manager saatsim smsi, et tuleb meile Midlandi kell 13 järgi, et olgu me selleks ajaks seal ja oodaku teda. Okei, mõeldud tehtud. Ajasime ennast siis voodist üles ja kähku pessu. Tagasitulles hakkasime asju pakkima, avastasin, et John oli meile vahepea ka helistanud. Viivika siis helistas tagasi ja täpsustasid seal asju, et kus ja kuidas me kokku saame. Ühesõnaga peale kahte Austraalias veedetud päeva me saime tööle. UskumatuJ Selles suhtes on see uskumatu, et kui räägitakse, et suhteliselt raske ikka tööd leida ja hetkel siin ka ju talv. Ja meil läks siis kohe nii hästi. Aga räägin nüüd siis lähemalt ka sellest kuidas me selle töö leidsime.

Ühesõnaga oli teispäevane päev 21.06.2011. Ajasime hommikul oma panga ja telefoni asju, kui mõtlesime, et helistaskime „Harvesteri“ info numbrile, et äkki on neil miskit tööd pakkuda või siis kasvõi mingit tinfot anda, et kust me seda leida võiksime. Kusjuures hommikul kui me Viivikaga linna jalutasime, siis ta kurtsis, et on mures et meil ei ole veel tööd jms. Et ta igatseb ikka koduseid ja sõpru. Ma ei tea minul seda muret ei ole. Aga tulles nüüd selle töö asja juurde tagasi. Pealse seda kui olime sinna helistanud, siis saime kaks infofratiivset alliakt. Üks oli Donneybrooki telefoni number, kus võttis vastu auomaatvastaja ja teine oli Jobshopi aadress, mis asus Williamsi tännaval. Müeldud, tehtud, uurisime kaardilt, et kus see tänav on ja seadsime sammud teele. Kell oli paar minutit ennem nelja, kui me sinna jõudsime. Austraalias on kõik olulised kohad kella 16ni lahti. See on natukene jama ja meile harjumatu. Aga astusime siis sinna sisse ja meeldiv naisterahvas, kelle nimi oli Sarah palus meil ankeedid ära täita ja siis kui see oli tehtud, siis saime ka jutule. Ja kui ta veel kuulis, et me oleme Eestist, siis ma ütlen Teile, et kui te Austraaliasse tahate minna tööle, siis tööbüroodes on sõna „Eesti“ võlusanaks. Sest oleksite te selle naise nägu näinud. Ta silmad lõid särama ja .. ta oli nii vaimustuses meist. Sest et tal oli tööd pakkuda just kahele eesti neiule. See tähendab seda, et farmi omanik tahab sinna tööle ainult eestlasi. Mis on minu meelest nii armas. Ühesõnaga saime Sarhalt farmi nr ja õhtul bäkkerisse jõudes siis kohe helistasima talle. Viivka muidugi suhtles temaga ja mulle tundus, et sellel tüübil oli väga hea meel selle üle, et me talle helistasime, sest et tema jutujärgi oli ta eestlasi sinna otsinud juba kolm nädalat. Nii et meil vedas igatiJ

Kui me olime Midlandi rongijaama jõudnud siis ei pidanudki me teda eriti kaua ootama, Kuskil 20 minutit võibolla. Tee sinna oli suhteliselt pikk, kuskil 70 km Mideltonist siis ja farm kus me töötame on  Bindoon. Siin kasvavad mandariinid ja apelsinid. Meie korjame mandariine siin. Need on nagu nii magusad ja mahlased ja maitsvad. Nii nämmad. Viivikaga korjame kahepeale ühte suurde kasti, mida siinsed kutsuvad binniks. Nüüd ma siis lõpuks olen selle ise ka ära näinud, ennem olin ma sellest ainult kuulnud. Bini hind on 60AUD, mis on igati korralik hind. Ehk siis, kui see jagada kahega saame 30 nägu. Ma arvan et see on hea hind küll. Tööd on meil muidu siin kahels nädalaks. Ma ei tea aga ma usun, et siis saavad mandariinid otsa ja hakkab apelisinide hooaeg, aga nende korjamine pidi lihtsam olema. Ja kuna siin enne meid oli ka kaks eesti tüdrukut, siis ilmselgelt jäävad nemad siia. Siin on ka veel üks prantslane ja üks inglane ja siis asiaate on ka kaks. Aga eestalsi on kokku neli, seega meie ülekaalJ

Elame me kõik ühes angaaris, kuhu sisse on ehitatud 3 tuba, köök jaws ja suhinurk. Ma ütlen et see elamine siin on sada korda etem kui meie Cheviot Lodge oma ja palju odavam on see ka. Eks homme teeme pilte ja siis mingiaeg panen ma ka pildid ülesse. Ja siis eks te näete ka mu luks elamist siin.

Kui me tööpäev oli läbi saanud, muide tööpäev kestab meil mudiu 8-17.30ni, siis peale seda me tulime oma angaari siia ja siis tuli John ja küsis, et kas me poodi ei taha minna ja endale midagi süüa osta ja muidugi me tahtsime. Ja siis hakkas nalja saama, sest pood on siit kahe kilomeetri kaugusel ja me läksime sinna ühe austraallasele omase autoga. Aga nagu te kõik teate, või siis kui ei tea, siis nüüd saate teada, et siinne liiklus on ju vastupidine ja ka autojuhid istuvad meie mõistes „valel poolel“ ja me oleme harjunud ikka sõitma nii nagu peab. Igaljuhul kui me autoga poodi läksime, siis Viivika kiskus ikka sinna poolele kus meil kombeks on ja suunatulede asme pani koguaeg tööle kojamehed. See oli awsome kogemus igaljuhul. Usun, et küll me vasrti selle liiklusega ka siin harjume.

Selle jaoks et netti saada ja et teiga suhelda, pean ma passima kuskil mcdonaldsi ees külmal pingil, kus on küll tasuta wifi kui see kaob pidevalt ära!!
Mille kõige jaoks ma teie pärast valmis ei ole, et saaks vaid TEIEGA suhelda:)

Teeme siis täna lühidalt:)

Nii ütlen Teile kohe ära, et kuna mul hetkel suhteliselt palju vaba aega, siis saan igapäev siia midagi kirjutada, aga ma hoiatan, see tähendab et ma pigem loodan, et varsti ma saan tööle ja enam nii tihti siin postitusi ei leia, sest keegi peab ju vahel tööd ka tegema:)
Täna hommiku poole käisime ja ajasime siis asju, saime kõik ajad aetud ja nüüd võiks töö meile ennast pakkuda:)
Aga muidu on siin tore, oleme East Perthi igatepidi läbi jalutanud, kõik tasuta interneti kohad on linnapeal teada, teadagi on need McDonaldsid:P Ja noh ega siin suurt rohkem polegi avastada. Täna nägime papakoi laadesid linde ka ja kohalik luik oli kah ära eksinud, tegelikult oli see pelikan, aga ikkagi kohalik:)

Tegelikult ei saa ma mainimata jätta, et meil on siin talv, aga kohati on siin isegi talvel soojem kui eestis suvel:) see mulle meeldib !!!

Bye, bye Malaisia!

Juhuu, nüüd me siis jõudsimegi kaua oodatud Perthi. No mis ma oskan öelda, lennujaamas võttis meid vastu vihm, aga siin on ka palmid:P Nii mõnus, ja siin on soe. Ja kõik on nii teistsugune.
Kuna siin hostelis on interneti kasutamise võimalus 20 minutit, siis ilmselgelt jääb minule selleks väheks. Täna käisime Vipsuga linnapeal McDonaldseid otismas, et siis saaksime oma seiklustest pikemalt kirjutada.
Hetkel, aga aeg on läbi ja noh loodame, et homme saan siis pikemalt kirjutada:)

Olge tublid! :)

Hüvasti Eesti ja tere London, hüvasti London ning TERE MALAISIA!!!

Noh nii, jõudiski siis lõpuks kätte see rõõmustav päev 17.06.20011, kus pidi sammud lennujaama poole seadma:)  Tallinna lennujaamas läks kõik ilusti, ei ühtegi probleemi, kui välja arvata see, et Krissi seal väheke segadust külvas ja lennuajad segamini ajas ja meis oma korda PAANIKA tekitas!! Ja siis see oli ka naljakas, et Eestist Londonisse sõites oli minu nimeks KRIATI! Ilus nimi ju iseenesest.
Londonis sujus ka nagu õlitatult, seal nägin ka Kerstit, keda ma ei ole juba väääääga väääga ammu näinud. Nii tore oli sind taas näha ja varsti siis ehk näen veel, vaatan mis teha saab:P Õhtul pidi meie lennuk väljuma Kuala Lumputisse 23.15, seda ta muidugi ei teinud. Ja ega meile ei teavitatud ju ka, et TEIE lend hilineb vms. Lihtsalt seisid seal väravas ja ajasid segast juttu. Kui neilt midagi küsima minna, siis öeldi vaid, et please sit down.. ja see oli nagu kõik, ei mingit põhjendust ega midagi. Noh .. ja sama järsku kui ilmus teade, et me lennule ei saa, ilus ka teade 1,5 tunni pärast, et on pardale minek. Seda oli lõpuks rõõmustav kuulda, sest et ikka 12 tundi kuskil lennujaamas istuda ei ole just kõige toredam. Lend laabus ilusti.. jamasid ei olnud.
Malaisiasse jõudsime, siis oli kell 20.00 kohaliku aja järgi siis.Meil siin on siis kell +5 tundi ees. ja siin oli selline saun, kõigest 30 kraadi :) Ja see püsis suhteliselt kaua...kuni 03.00ni vähemalt, kui meie Viivikaga otsustasime lõpuks magama minna. Aga ega me kaua magada ei saanud... sest selline palavus oli, ja siis lõi nina kinni ja siis tulid muud jamad. Kell 05.45 olin ma taas üleval ja kell 6.21 kirjutan ma teile seda blogi siin.
Varsti peaksime ennast kokku korjama ja linna minema. Mul on uut kohvrit vaja:) Ärge küsige MIKS? Lihtsalt on:):)