Kuna ma sain endale alles täna netipulga, siis ma kirjutan teile sündmustes, mis vahepeal olnud on.
22.06.2011 Kolmapäeva hommik Perthis. Üles ärkasin ma veidi ennem 10t, sest John, meie nüüdine manager saatsim smsi, et tuleb meile Midlandi kell 13 järgi, et olgu me selleks ajaks seal ja oodaku teda. Okei, mõeldud tehtud. Ajasime ennast siis voodist üles ja kähku pessu. Tagasitulles hakkasime asju pakkima, avastasin, et John oli meile vahepea ka helistanud. Viivika siis helistas tagasi ja täpsustasid seal asju, et kus ja kuidas me kokku saame. Ühesõnaga peale kahte Austraalias veedetud päeva me saime tööle. UskumatuJ Selles suhtes on see uskumatu, et kui räägitakse, et suhteliselt raske ikka tööd leida ja hetkel siin ka ju talv. Ja meil läks siis kohe nii hästi. Aga räägin nüüd siis lähemalt ka sellest kuidas me selle töö leidsime.
Ühesõnaga oli teispäevane päev 21.06.2011. Ajasime hommikul oma panga ja telefoni asju, kui mõtlesime, et helistaskime „Harvesteri“ info numbrile, et äkki on neil miskit tööd pakkuda või siis kasvõi mingit tinfot anda, et kust me seda leida võiksime. Kusjuures hommikul kui me Viivikaga linna jalutasime, siis ta kurtsis, et on mures et meil ei ole veel tööd jms. Et ta igatseb ikka koduseid ja sõpru. Ma ei tea minul seda muret ei ole. Aga tulles nüüd selle töö asja juurde tagasi. Pealse seda kui olime sinna helistanud, siis saime kaks infofratiivset alliakt. Üks oli Donneybrooki telefoni number, kus võttis vastu auomaatvastaja ja teine oli Jobshopi aadress, mis asus Williamsi tännaval. Müeldud, tehtud, uurisime kaardilt, et kus see tänav on ja seadsime sammud teele. Kell oli paar minutit ennem nelja, kui me sinna jõudsime. Austraalias on kõik olulised kohad kella 16ni lahti. See on natukene jama ja meile harjumatu. Aga astusime siis sinna sisse ja meeldiv naisterahvas, kelle nimi oli Sarah palus meil ankeedid ära täita ja siis kui see oli tehtud, siis saime ka jutule. Ja kui ta veel kuulis, et me oleme Eestist, siis ma ütlen Teile, et kui te Austraaliasse tahate minna tööle, siis tööbüroodes on sõna „Eesti“ võlusanaks. Sest oleksite te selle naise nägu näinud. Ta silmad lõid särama ja .. ta oli nii vaimustuses meist. Sest et tal oli tööd pakkuda just kahele eesti neiule. See tähendab seda, et farmi omanik tahab sinna tööle ainult eestlasi. Mis on minu meelest nii armas. Ühesõnaga saime Sarhalt farmi nr ja õhtul bäkkerisse jõudes siis kohe helistasima talle. Viivka muidugi suhtles temaga ja mulle tundus, et sellel tüübil oli väga hea meel selle üle, et me talle helistasime, sest et tema jutujärgi oli ta eestlasi sinna otsinud juba kolm nädalat. Nii et meil vedas igatiJ
Kui me olime Midlandi rongijaama jõudnud siis ei pidanudki me teda eriti kaua ootama, Kuskil 20 minutit võibolla. Tee sinna oli suhteliselt pikk, kuskil 70 km Mideltonist siis ja farm kus me töötame on Bindoon. Siin kasvavad mandariinid ja apelsinid. Meie korjame mandariine siin. Need on nagu nii magusad ja mahlased ja maitsvad. Nii nämmad. Viivikaga korjame kahepeale ühte suurde kasti, mida siinsed kutsuvad binniks. Nüüd ma siis lõpuks olen selle ise ka ära näinud, ennem olin ma sellest ainult kuulnud. Bini hind on 60AUD, mis on igati korralik hind. Ehk siis, kui see jagada kahega saame 30 nägu. Ma arvan et see on hea hind küll. Tööd on meil muidu siin kahels nädalaks. Ma ei tea aga ma usun, et siis saavad mandariinid otsa ja hakkab apelisinide hooaeg, aga nende korjamine pidi lihtsam olema. Ja kuna siin enne meid oli ka kaks eesti tüdrukut, siis ilmselgelt jäävad nemad siia. Siin on ka veel üks prantslane ja üks inglane ja siis asiaate on ka kaks. Aga eestalsi on kokku neli, seega meie ülekaalJ
Elame me kõik ühes angaaris, kuhu sisse on ehitatud 3 tuba, köök jaws ja suhinurk. Ma ütlen et see elamine siin on sada korda etem kui meie Cheviot Lodge oma ja palju odavam on see ka. Eks homme teeme pilte ja siis mingiaeg panen ma ka pildid ülesse. Ja siis eks te näete ka mu luks elamist siin.
Kui me tööpäev oli läbi saanud, muide tööpäev kestab meil mudiu 8-17.30ni, siis peale seda me tulime oma angaari siia ja siis tuli John ja küsis, et kas me poodi ei taha minna ja endale midagi süüa osta ja muidugi me tahtsime. Ja siis hakkas nalja saama, sest pood on siit kahe kilomeetri kaugusel ja me läksime sinna ühe austraallasele omase autoga. Aga nagu te kõik teate, või siis kui ei tea, siis nüüd saate teada, et siinne liiklus on ju vastupidine ja ka autojuhid istuvad meie mõistes „valel poolel“ ja me oleme harjunud ikka sõitma nii nagu peab. Igaljuhul kui me autoga poodi läksime, siis Viivika kiskus ikka sinna poolele kus meil kombeks on ja suunatulede asme pani koguaeg tööle kojamehed. See oli awsome kogemus igaljuhul. Usun, et küll me vasrti selle liiklusega ka siin harjume.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar