Täna oli selline täiesti tavaline päev...

... kus peaagu, et midagi põnevat ei juhtunud.
Hommikul ärkasime üles, kell oli 06.47 ja vihma kallas jubedalt. Mõtlesime, et jälle üks kohutav tööpäev, mis läheb põhimõtteliselt raisku, sest vihmaga on kohutav mandariine korjata. Aga õnneks, kui me 8st tööle läksime, siis vihma enam ei sadanud. Halb asi olu muidugi see et puud olid märjad ja igakord kui sa mõne mandariini oksalt lõikasid, siis said külma dušši kaela ja kui aus olla siis selline kogemus ei ole just meeldivaim Korjasime siis mandariine kella 13ni ja siis tulime ära lõunale. Ära tulemine toimus põhimõtteliselt nii, et John tuli pinne ära viima ja siis viimase pinni otsa pidime ka meie ronima. Kuna ta on mu jala
pärast ikka mures, siis jah käskis ta seekord nii teha. Mis teha, käsku tuleb ju täita, tema on boss!:) Hiljem ütles John et enam ei ole vaja korjama ka minna ja nii me passisime 1,5 tundi seal niisama. Kui järsku tuli kõne ja öeldi, et võime tagasi korjama minna. Nagu missmõttes??? Kas ta siis kohe ei oleks võinud seda öelda. Aga noh jah.. läksime siis mandariine tagasi korjama ja Kristi lõikas endale näppu:) Aga see on minule juba nii loomulik, et siin ei ole midagi imestada:) Õnneks midagi hullu ei ole, näpp on otsas ja liigub ka:) Mandariine korjasime kuni läks pimedaks ja siis tulime  farmi ja nüüd ma siis kirjutangi oma blogisse jälle, et teil oleks midagi põnevat teha. Kuulsin ka et reedel vist läheme Johni naisega Perthi tagasi. Samas on kahju lahkuda, aga eks uued väljakutsed ootavad meid:)