Murtho packingshed

Nii, vara ärgatud, tööl käidud ja ilusti koju ka jõudnud. Aga nüüd ma siis räägin asjast lähemalt.

Eile läksin magama kuskil kella 9 ajal. No ma vähemalt üritasin eksole, aga ega sellest suurt midagi välja ei tulnud. Usun, et magama võisin ma kokkuvõttes jääda umbes kella 23 ajal, kusjuures 23.30 vaatasin ma veel kella ja mõtlesin et oh aega küll veel magada, aga tegelikult ikka ei olnud küll. Kell 4.30 oli juba ju äratus. Tööle me jõudisme enneaegselt, seega otsustasime, et homme lahkume 5.10, tead mida see tähendab? Kakskümend viis minutit ekstra und. Hmm..mõnus. Aa tööst ka siis... see packingshed on suurem kui eelmine ja seal on ainult masinate peal töö, seda mida me eelmises kohas tegime, seda seal ei ole.  

Alguses olin ma koos ühe eesti tüdrukuga,  pärast viidi ta kuskile mujale. Ja ma jäin sinna siis koos võõrastega. Sain ka ühe jamaga hakkama, mille pärast üks töötaja sõimata sai. Nimelt, kui me seal sorteerisime, siis vahepeal tulid sealt mingid pallid.. no pesapallid suurused pallid.. ja no mina korjasin selle ära.. kui meil smoko oli, siis näitasin viivikale, et näe vaata mis mul seal oli. Viivika ütles et ta oli sama asi. Okei.. peale smokot... läksin tagasi ja mingi ajapärast tuli jälle see pall.. hmm.. huvitav.. seega oli see ikka tahtlikult sinna pandud. Siis see naine nägi kellega ma paaris töötasin ja ütles, et neid ei tohi puutuda ja näitas mulle seinapeal pilti. Okei, kui ei tohi siis ei tohi. Aga ma ei saanud aru, miks mulle seda nagu varem ei mainitud. Siis see naine viis nad kellegi kätte. Ja mingiaja pärast tuli miski järelevaataja ütles, et ei tohi puutuda neid, et need korjatakse välja kuskil mujal. Okei, eks ma ka siis nüüd tean. Veidi aja möödudes tuli järgmine järelvaataja ja küsis, et kus ma neid palle hoidsin, näitasin et seal asja peal ja siis see naine sõimas pmst selles minu paarilisel näo täis. Mul oli temast nii kahju. Aga kusjuures ma ei saa ikka sellest pallide süsteemist aru. Tean vaid seda, et lõpuks jõuavad need viivkani. Nii mõne ajapärast kutsuti mind sealt ära ja küsiti, et kas ma pre-pakingut tahan teha? Mul nagu, okay. Kuigi mul polnud nagu õrna aimu ka, mida see endast kujutabJ Viidi mind, ja siis kaks asiaadi tüdrukut, kellega me ka Renmarki pakkimises koos töötasime miski mehe juurde ja see hakkas siis seletama, mida me tegeme peame. Põhimõtteliselt, töö oli tuttav kuna alles reedel olime me seda asja Renmarki pakkimises teinud. Nimelt me siis pidime võrku panema 12 apelsini ja need klammerdama ja liinile panema. Lõpuks läksid mul käed muidugi villi kõik, aga samas mõtlen, et eks kannatan reedeni ära ja siis on PUHKUSJ Alice Springs ootab meid.

Kusjuures saamegi varsti teiste eestlastega kokku ja läheme marsruuti paika panema, et kus võiks peatusi teha ja kus ööbida. Oi kuidas ma seda trippi juba ootan.

Öised tervitused Loxtonist

Ühesõnaga... mnjah.. ma ei teagi kohe kuidas alustada. 

Aga ma siiski alustan kuskilt vahepealt.

Nimelt oli meil siis täna pakkimises viimane tööpäev. Seal Renmarki pakkimises. Esmaspäevast alustame uuel kohal. Iseenesest mul ei ole töö vastu midagi, AGA... seal algab tööpäev kell 6 hommikul. Teate, mis on selle juures kõige toredam? See, et me peame siit hostelist lahkuma 4.50 hommikul Ja seega, kui kiired arvutused teha, siis hommikune äratus oleks ei hiljem ega varem kui  kell 4.15. No ma ei tea kas ma ikka suudan nii vara ärgata. Muide, Teil on siis kell alles 9 õhtul. seda enam, et te keerate ju kella ka.  Teil veab, meil mitte.  Selle kella keeramisega seoses suureneb meie ajavahe veelgi.. seega, kui hetkel on meil  ajavahe 7,5 tundi, siis peale esmaspäeva peaks see olema 8,5 tundi. Vahva:)

 NOT!

Tere mu kallid blogi lugejad....

Nagu Te näte siis jah juhtus ime ja ma kirjutasin Teiel nädala sees. Pean tunnistama asualt, et ega seda viimasel aja ei ole juhtunud, et ma teile „nii tihti“ kirjutan, aga nohJ Igaljuhul täna tuli tahmine seda teha. Ja seda ma siin nüüd siis hoolega kirjutan ka.

Räägin Teile natukene oma tööst ...

Seda Te teate, et töötan taas pakkimises. Ja nii nagu alguses meile lubati, siis tööd on vaid kaheks kolemeks nädalaks. Me muidugi salamisi loodame, et seda on kauem. Samas me ootame juba selle töö lõppu. Vaikselt hakkab üle viskama. Aga... eile siis ilmus meie kuulsale stenidle tööjuures, et kuna hooaeg hakkab läbi saama, siis otsitakse vabathtlike, kes oleksid nõus minema õhtusesse vahetusse. Õhtune vahetus on siis 16.30-01.30. Aga meie nagu eriti ei tahaks sinna minna. Kuna sisi me põhimõtteliselt enda hosteli rahvast enam ei näe. Kuna teistel meie hostelis algab tööpäev kuskil 6 ajal hommikul siis meie ilmselgelt magame sel ajal ja kui meie tööle läheme, siis nemad on alles tööl ja kui meie töölt tuleme, siis nad ilmselgelt magavad. Seega jah... me ootame ja proovime olla kavalad. Nimelt siis me arvame, et see on nagu natuke ähvardav kiri, et ala kui te õhtusesse vahetusse ei lähe, siis tööd enam ei ole. Samas me mõtleme, et aga kes siis päeval hakkab tööl käima J  No ja siis me ootamegi reedeni ja vaatame, kas me oleme esmaspäevaks kirja pandud. Kui oleme, siis on kõik hästi ja me oleme nad üle kavaldanud. Aga kui ei ole, siis me läheme asja uurima ja siis on ilmselgelt nemad olnud kavalamad kui meie. Aga loodame, siiski et vähemalt nädalaks või kaheks meile seda tööd seal jätkub. Ja kui päeval tööd teha ei saa, siis me ikka peame selle õhtuse vahetusega leppima, aga seda siis vaid nädal. Ja siis me hakkame oma plaani ellu viima ehk siis läheme puhkamaJ

Aga kui rääkida tänasest tööpäevast, siis ma kohati tundsin, et ma olen ikka nähtamatu või siis lihtsalt mõne muu defektiga. Nimelt siis käisin ma siis endale kaste toomas ja siis seal on üks nn transamees, kes niisama kaste kaalub ja vahest ka kaste toob ja neid tembeldab. Aga täna ta siis nägi mind koos kastidega ja küsis, kas vajan neid veel. Ütlesin et jah, oleks kena kui ta mulle neid veel tooks. Ja siis ta tõi ka. Tervelt kolm tükki. Oi sellest oli ikka „abi“ küllJ Ja siis üks rootsi tüdruk Madelaine, tema küsis ka et mis kaste mul vaja on, et ta võib mulle neid tuua. Aga oma kahe vahetuse jooksul ma teda ei näinud kordagi. Seega jah.. mõtlesin ikka kui ebaoluline mutter ma seal olenJ Samas kui ei oleks meid, siis ei oleks ka töö tehtud. Seega.. mnjah...

Muide, täna seal neid mandariine kaste  ladudes mõtlesin ma Eesti peale, et kuidas ma seal olles tööd tegin. Eriti meenus mulle mudigi see öine töö.. J Ma ei tea miks.. lihtsalt... vahest  tulevad sellised mõttedJ

Töö

.. täna nagu Te siis teate on leupäev. Ja meie Viivikaga otsustasime, et läheme täna tööle. Kui tavaliselt algab laupäeval töö kella kuuest hommikul, siis meil läks õnneks ja me saime tööga alustada kell 7:)

Töö iseenesest ei olnud rakse. Nimelt me ei  pakkinud täna, vaid hoopis koristasime. Ega siis koristamine ei ole ju raske:) Aga.. jah... kõik oli tore hetkeni, kui me pidime ronima ühe masina alla, kus oli väga must ja seal oli nädala vanused katkised viljad . Ja me pidime selle masina alla ronima ja seda mustust seal likvideerima. Ja mis te arvate, kas ma olin peale seda puhas? Ei, ma haisesin ja kleepusin nagu käärinud tsitrus. Ja uskuge mind see ei olnud seal meeldiv. Aga ... ma elsain üle ja sain hakkama. 

Ma olen tubli:)

Tervitused teile teiset poolt maakera :)

Hei, hei ...

Taas juba nädal möödas, kui siia midagi kirjutatud sai. Kindlasti te juba pingsalt ootate, et ma siia midagi kirjutaksin, aga kahjuks jah on läinud nii, et ei ole eriti aega olnud. Kuigi, ausalt igal õhtul on plaan olnud, et ikka midagi võiks ju kirjutada siia. Aga nagu te näha võite siis plaaniks on see ka ainult jäänud. Aga täna olen tubli ja võtsin ennast kokku. Ja voilaa.. siin ta siis on.. minu pisikene blogi täiendus.

Uluru

Nagu ma eelnevalt mainisin siis tööl on suhteliselt kiire olnud ja peale koju jõudmist ei jõuagi suurt midagi teha. Käid pesus ära ja siis poodi ja siis süüa tegema ja siis väike interneti külastus ja siis ära magama. Vot nii põnev minu elu siin siis ongi. Kuigi pean ausalt tunnistama, et see töö tegemine hakkab vaikselt üle viskama. Tulin ma ju siia ometigi puhkama. No samas ma tulin tööd ka ikka tegema, aga ... nagu ... tunnen et mu töölimiit on täis. Alates sellest ajast saati, kui me siia tulime. Muide neli kuud ja ükspäev tagasi, sellest ajast alates oleme me ainult tööd teinud või siis muretsenud selle pärast, et meil tööd ei ole. Seega nüüd on aeg puhata. Ja uskuge või ei, aga me siin teeme juba plaane, et kuhu puhkama minna. Austraalia ju nii suur ja kohti nii palju. Tahate ma räägin Teile ka oma valikutset?:) 

Okei, algselt oli  meil plaan Balile minna, nii umbes kolmeks nädalaks, aga .. eile kui pileteid hakkasime vaatama, siis tundus see kuidagi kallivõitu. Seega selle lükkasime esialgu kõrvale. Aga me läheme sinna kindlasti ka kunagi, võibolla peale Tasmaaniat siis, ei tea veel. Teiseks on meil plaan minna Alice Springsi, see on see koht kus Ulururu on, noh teate ju küll seda kuusat ja suurt kivi:) ja siis kolmandaks on meil plaan minna Sydneisse. Ma ei olegi Teile vist rääkinud veel, et meil on seal üks family, kes ootab meid endale külla. Kindlasti tunnete huvi, et miks ja kuidas me selle perekonnaga kohtusime. Lihnte...

... Ühel detsembrikuu lumisel päeval olime mina ja Viivika tööl, kindlasti keegi oli seal veel, aga kahjuks ma ei mäleta kes. Harjumäel siis töötasime... ja tuli sinna üks perekond, ja nad olid pärit Sydneist. Nad uisutasid esimest korda. Ja nad nägid ka esimest korda lund... mulle tundus see nii naljakas tol hetkel, aga nüüd ma mõistan neid:) Ja siis nad uurisid, et kust nad saaksid kuuse endale osta ja siis me muidugi juhatasime nad keskturule. ja siis me mainisme ka neile, et tahame austraaliasse tulla ja nad olid sellest mõttest vaimustuses ja andsid meile oma meili aadressi, et me nendega ühendust võtaksime kui kohal juba oleme. Ja nii me muide ka tegime. Ja paar nädalat tagasi sai Viivika neilt kirja, et ootvad meid jõuluks enda juurde külla, see on minu meelest nii armas:)

Vot nii on siis lood...

Aga räägin teile siis meie ilmast ka. See on endiselt väga muutlik. Paar päeva oli meil siin 33-35 kraadi sooja. Kui toast välja tulla, siis selline tunne nagu oleksid saunas... ja nüüd eile ja täna on jahedam.. nii 22 kraadi ja tuul on ja vihma sajab ka.. seega ei ole ma rahul eriti. :D Kui liiga palav on siis mulle ka ei meeldi..

On ikka raske minuga:D:D:D

Pea nädal on möödas ...

.. siis sellest, kui me suundusime uude töökohta. Pean tunnistama, et algne tuhin mis uue tööga kaasnes on mööda läinud. Enam ei ole seal elu nii lilleline. Ja kui me algselt Viivikaga arvasime, et seal on parem kui Costis, siis ma ei saaks öelda, et me eksisime, aga midagi sinna poole küll. 

Nimelt siis korralagedus on seal sama, kui isegi mitte suurem. Keegi midagi ei tea-täielik infosulg ikka mõne kohapealt. Aga eks me oleme sellega vist juba ka harjunud. 

Töö sisu on sarnane, mis meil Costis oli, seega töö on tuttav, aga mõne kohapealt ikka meeletult teistsugune ka. Nimelt aegajalt peame siis mandariine kasti lugema... orienteeruvalt siis kuskil 54-150ni, kindlasti on neid võimalusi sinna kasti panemiseks rohkemgi, aga jah.. esiagu oleme piirdunud siis selle vahemikuga. Kui alguses tundus et see on nii auvaba ja mõttetu, siis nüüd ikka vaikselt loodan, et saan sinna lugemisse mina kuna seda ei anna võrrelda meie algse tööga. Ehk siis sellega kus mandariinid jooksevad liini pealt otse kasti ja need tuleb välja sorteerida, aga seda tuleb suhteliselt kiiresti teha, sest muidu tuleb uus ports peale ja siis on jama jama jama... kindlasti mõtlete, et mis seal sorteerimisel siis ikka nii viga.. aga teate on ikka küll. Esiteks, kui kastis peab olema 113 mandariini ja sa sellest 70 välja pead sorteerima ja uuesti ka asendama, siis ega ikka naljalt ei jõua küll. Aga jah, ma unustasin mainimata, et sama tööd tuleb kahel liinil teha, nii et kuidagi ikka ei jõua. 

Ja reedel mul oligi selline situatsioon, kus mul lihtsalt uputas mandariinidest, ja ega keegi mulle siis appi ka ei tulnud.. aga ma püüdsin tubli olla ja hakkama saada. Siis tuli kvaliteedi kontrollija minu juurde ja ütles, et noh ma näen küll, et sul on siin kiire, aga püüa ikka rohkem kehvasid välja võtta. Oi see ajas mind marru... ja samal hetkel saadeti mulle ka abiline, kes ütles, et ma tulin sind päästma.. mul tulid lausa pisarad silma, aga ei ma ei hakanud nutma. Usun et need olid rohkem nagu rõõmu omad, või siis vihast:) Ja samal ma mõtlesin, et juhul kui keegi peaks mind vallandama, siis mulle tõesti aitaks Austraaliast ja ma tuleksin ära koju. Aga .. seda ei juhtunud, seega eks ma raban siis seal tööd teha edasi. Saan ennast lohutada sellega, et kooret aega on seal vaid veel paar nädalat.. 2-3 peaks olema, ja siis on aeg rahulikum. Ega meid sinna tegelikult kauemaks ei võetudki, aga jah. Samas oleks ikka hea ju kui töö oleks seal vähemalt novembri keskpaigani, et siis 29 november saaksime rahuliku südamega Tasmaaniasse sõita, et seal paar nädalat rahulikult elada saaksime kuni me kirsside korjamisele saame. Samas usun, et kui me seal oleme siis saame ka mõnda muud tööd seal teha, aga no eks see selgub siis kui me sinna kohapeale oleme jõudnud.

Nii palju, siis minu eelmise nädala emotsioonidest. Täna on plaan Renmarki minna shopingu tuurile, aga ei  tea kas meil see ka õnnestub. Plaanidega Austraaliasse tulla ei tasu, sest need muutuvad siin ikka väga kiiresti.

Kuna Teil saab kell kohe kohe neli öösel, siis mis ma ikka muud oskan teile soovida kui rahulikku une jätku ja mulle siis .. kena päeva!

Olge tublid ja ärge mind ära unustage : o) 

Meil puhuvad uued tuuled !

Nimelt siis täna oli meil uues kohas esimene tööpäev. Enam ei korja me ei mandariine ega ka apelsine vaid me töötame taas pakkimises. Uskumatult hea on vahelduseks ka maapeal tööd teha:)

Kuna meil oli täna esimene tööpäev siis muljed on ka suhteliselt värsked veel ja püüan need siis Teie jaoks kirja panna.

Tööpäev algab meil kell 7.00 hommikul, Soovitav on kuskil 10 minutit ennem kohal olla, et oma asjad ära panna ja ennast valmis seada. Mõtlete kindlasti, et mis seal ikka seada. Aga vot on küll. Nimelt on meil seal kohustuslik kanda orsanži helkuritega vesti. Ja valgeid töökindaid. Päevalõpus need kindad ei ole küll enam valged aga jah.

Täna kui me kell 7 seal ooteruumis seisime ja ootasime ülemust, kes lubas meid siis tööpostile juhatada, siis Viivika tegi nii muuseas nalja, et raudselt, teades Austraalia organuiseerimis võimeid ja kommunikatsiooni vahendeid ei tea keegi, et me hetkel siin passime ja kedagi ootame. Ja kusjuures nii oli ka. Meie juures käis üks järelvaataja, kes asja uuris ja meid lõpuks ka kaasa viis ja oma kohtadele juhatas.

Töö iseenesest oli meile tuttav kuna olime ju Costis ka sama asja teinud. Aga tegelikult oli see siiski veidike erinev. Nimelt oli meie ameti nimetuseks computer packer ehk siis arvuti pakkija. Töö seisnes selles, et kasti jooksevad mandarinid ja neid peab ühes kastis olema 64. Õnneks meie neid seal lugema ei pidanud. Selleks oligi seal see arvuti. Ja kui aus olla, siis ega meile mingit erilist koolitust seal ka ei tehtud. See naine, kes mul seal paariliseks oli , tema ka minuga eriti suhelda ei tahtnud. Nii, et jah tegin seal oma loomingut. Ja muideks, Viivikal oli väljaõpetaja olemas, nimelt üks rootsi tüdruk (muideks ta oli esimene rootslasest backpakker, keda me siin nägime), kes oli seal samas pakkimises töötanud 3 nädalat. Vahva, kas ei Teile ei tundu. Ja mingit järelevaatajat meil ka ei olnud, kes õpetaks või seletaks.Nii, et jah mis ma oskan öelda... organiseerimatus on austraallaste seas populaarne. Aga tulles nüüd töö tutvustamise juurde tagasi, siis tööpäev nagu ma ennem mainisin kestab meil 7st-16.30ni. Meil on ka  kaks smokit ehk siis pausi. Üks on 10 ja teine on 14.30. Kui alguses aeg venis, siis lõpuks lendas see meeletu kiirusega. Asi võis olla ka selles, et alguses pidime me seal koos paarilisega töötama, aga hiljem üksinda. Siis pidi nagu miljonit erinevat asja korraga tegema, kaste vahetama, kaste juurde tegema ja mandariine, mis on mõeldud mahlaks...need peab ka lindile viima. Aga samal ajal sul lindilt mandariinid jooksevad kasti... nii et jah.. peab olema väga kiire ja mitut asja korraga tegema. Ja kui aus olla siis ega keegi eriti sulle seal appi ka ei tule. Kõigega tuleb ise hakkama saada.

Aga, mis ei tapa teeb tugevaks:) Ja meie oleme tugevad ja alla ei anna!!!

Täna oli mul siis selline vahva tööpäev, loodan et homne tuleb sama vahva:)

Teile ilusat päeva, aga mulle head ööd:)

Järgmise sissekande aeg ...

Aega on taas möödunud minu viimasest sissekandest, aga ma pean ausalt tunnistama, et aeg lendab siin lausa linnutiivul. Võtame näiteks eilse päeva.Tulime tööle, käisime pesus, käisime poes ja siis hakkasime süüa tegema ja kui söögitegemise lõpetasime oli kell juba 21.00. Uskumatu kas pole.

Siin kohal pean ma veel mainima ka, et meil keerati siin vahepeal kella. Nimelt on meil siis ajavahe nüüd endise 6,5 tunni asemel 7,5 tundi. Seega ärge siis väga pahandage kui ma Teiega suhelda ei taha või kui ma üldse msnis ei ole, siis kui Teie seal olete. Loodan, et olete ikka mõistvad :)

Vahepeal aga on juhtunud ka üsna palju. Nimelt ma vist ei ole maininud, aga enam me Viivikaga tuba ei jaga. Nimelt liitusid meiega 2 saksa tüdrukut, kusjuures mõlema nimed on Sandra. Toredad inimesed on. Kuigi alguses me neid oma tuppa üldse ei tahtnud. Ikkagi 3 nädalad ju kahekesti tuba jaganud ja siis nüüd on sissetungijad. Aga ei, mina olen rahul. Pealegi  võin ennast sellega lohutada, et nad pidid Loxtonisse vaid 3-4 nädalaks jääma. Ei ma ei ole õel, ma tegin nalja:) Nagu ma ennem mainisin, nad on toredad.

Tööst nii palju, et korjame mandariine. Neile, kes ei tea, siis mandariinid kasvavad puuotsas:) Mul paar sõpra nimelt ei teadnud seda ja siis ma olin lihtsalt shokis. Mandariinidega läheb meil siis kolmas nädal juba. Uskumatu. Loodan, et varsti saavad läbi. Ei viitsi enam turnida puuotsas ja mõelda, et igahetk võin seal alla kukkuda. Muide täna ma kukkusin ka. Aga taaskord õnnelikult. 

Muide, meil saab neljapäeval siin Loxtonis oldud ei rohkem ega vähem kui 2 kuud. USKUMATU !! 

Muide kui me siia tulime, siis olime ennem juba jutte kuulnud, et need kes siia tulevad, need ka siia jäävad. Me ei uskunud seda, aga tundub, et .. mnjah.. ei taha küll ära sõnuda, aga kaks kuud on liiga pikk aeg. Muide me otsime taas vaikselt siit lahkumis teed. Seega pöidlad pihku:) Tahame siit ju ära!

Hetkel ma aga lõpetaks ja ma loodan, et varsti ma kirjutan siia Teile midagi veel :) Peate lihtsalt veidike kannatlikud olema :)