Hue

Bussisõit Huesse möödus kenasti. Oodatust oli see muidugi taas pikem reis, aga pole hullu, buss oli mugav.

Lipuväljak

Huesse jõudsime kell 17 või natukene peale seda. Väljas oli juba hämar ja vihma tibutas. Aga ega meie siis suhkrust ei ole, et vihma kardame. Võtsime oma olulised asjad kaasa ja läksime linnapeale taas orienteeruma. Kõigepealt oli vaja muidugi hea söögikoht leida ja siis linnaga tutvuma. Kui söögikoht leitud ja söök söödud, siis väljas oli juba kottpime, aga sellest hoolimatta me tahtsime minna ka ümbrusega vähekene tutvuda. Kuna olime alt hotellist kaardi saanud, siis selle järgi ju hea orienteerudaJ Ja seda me siis ka tegime. Lihtsalt jalutasime mööda linna täiesti suvalises suunas ja täiesti suvalisse kohta. Kui ükshetk lihtsalt mõtlesime, et peaks hakkama nüüd tagasi hotelli poole liikuma. Mõeldud tehtud, ainuke probleem oli selles, et need tänavad kus meie olime, neid kaardi peal ei olnud. Seega... olime natukene nagu eksinudJ Aga see ei heidutanud meid. Me lihtsalt jalutasime suvalises suunas edasi, lootes samal ajal et ehk on tee õige ja oleme pea kaardi peal tagasi. Kahjuks ei leidnud me selliseid tänavaid kaardilt. Õnneks üks kohalik naisterahvas tuli meiel appi ja näitas meile õige suuna kätte ja leidisme päris kergesti kodutee ülesJ

Budda ahv

Kristi kõrvaltänavas

Meie tänane päev algas kella 9.30ne ajal kui keegi otsustas et hakkab puurima ja no ja tundus, et tal ei olnudki plaani puurimist lõpetada. Ühesünaga tuli ennast siis üles ajada. Mõned minutid internetis surfatud ja siis juba hommikusööki otsima. Kuna meil oli juba eile järelevaadatud, et kuhu me sööma läheme hommikul, siis seda lihtsam meil oli. Kui kohale jõudsime, siis aga ei tahtnud meid keegi teenindindada. Vahest ei saa ma kohe üldse aru, millisel eesmärgil nad oma äri siin ajavad. Kaumi eesmärki neil vist siin küll ei ole. Sest meie seisime oma 5 minutit ja seda kolmel erineval korral ja no keegi ei teinud meist välja kuni Viivika suu lahti tegi ja ütles et tahaks võileiba osta, kas on võimalik?!

Kirik

Edasi oli päevaplaanis minna vaatamisväärsustega tutvuma, aga kuna me ei teadnud kus miskit asub, siis taas võtsime suvalise suuna ja hakkasime jalutama. Ja nii me leidsime kiriku ja tepleid ja veel tepleid ja isegi nö kadunud linna, kus me tegelikult olime ka eile ekselnud, aga pimeduse tõttu ei näinud me ju midagiJ

Hotelli jõudsime me tagasi kella 19 ajal, seega päris pikk jalutuskäik oli ja taaskord õnnetsus meil kaardilt välja jalutada, aga seekord me leidsime õnneks ise tee kodupoole üles. Sellega seises muide tuli meil idee, et kui me Taisse jõueme, siis võtame vähemalt nädalakese ja sõidame saarele puhkama. Ööbime bungalotes ja päeval lebotame rannas. Vot see oleks alles puhkusJ

"KORRALIK" rividrill

Aga olgu, tulles koju, siis nagu tavaliselt ikka msni, et pere ja sõppradega suhelda, aga oh häda msni ei lase sisse ja üldse nett kuidagi jube aeglane. Samas on internetil väga hea levi, aga kuskile minna ei saa. Ja siis ma otsustasin, et kuna koridoris meie ukse taga on ruuter, siis lähen ja näpin veidi seda. Ja usute te või mitte. See toimisJ

Kadunud limm

Tempel

Meie homne plaan on aga siit linnast lahkuda. Läheme Hanoisse, Vietnami pealinna. Muide Hue oli kunagi Vietnami pealinnaks, aga see muudeti ära. Homme siis lahkume 17.30 ja pealinnas peaksime olema kell 6 hommikul. Seda ma muidugi ei usu et me selleks kellaajaks sinna jõuame, aga jah Peamine on see et üldse jõuameJ Pole ju oluline millal. Ja ma loodan, et meil on ka ööbuss, saab vähemalt magada. Muide Hanois on hetkel ainult 12 kraadi sooja. Külm, kas te ei leia?

Muide nägime ka täna pealt kahte avariid. Ei midagi hullu, mõlemad korrad olid süüdi naised ehk siis esimene kord sõitis üks roller teisele tagant sisse ja teinekord sõitis jalgrattur seisvale rollerile otsa:)

Hoi An

Oleme õnnelikult Hoi An-s Meie reis kestis 10 tunni asemel 12 tundi. Aga ega me ei arvanudki, et vähema ajaga kohale saame.

Cua Dai rand

Tee tundus väga pikk ja buss ei olnud nii mugav kui on eelmised olnud. Aga me elasime selle reisi üle ja see on hea. Kui Hoi Ani jõudsime, siis hotell pakuti meile kohapeal. Saime 6 dollalrit öö, see on siiani meil kalleim hotell olnud. Aga toal ei ole häda midgai, Meil on rõdu ja minibaar ja vannituba ja wc on ühine, aga seal ei ole ust ees. Aga ei ole hullu, elame üle:)
Nii..eile oli mul siis sünnipäev. Kui aus olla, siis mingit sünnipäeva tunnet ei olnud küll. Ei tea kas asi oli selles, et väljas oli 35 kraadi sooja ja päike lõõmas või oli asi selles, et vanemaks saades lihtsalt eitan oma sünnipäevi. Ise ma arvan et asi oli vales kliimas. Mul ei saa ju sünnipäev suvel olla, või saab?

Ja siis täna.. käisime me jalutamas:D jalutasime ookeani äärde, käisime korra ujumas ja siis tagasi. Teekond sinna ja tagasi oli kuskil 8 km, aga selle me avastasime alles siis kui olime poolel teel:) Aga see rand vääris seda!!

Nüüd natuke naljakaid juhtumeid ka. Tõesti sündinud lugu ja peategelane olen ikka mina. Nimelt siis pesin hommikul pesu ja panin rõdule kuivama. Kui tagasi tulin, siis pesu oli minema lennanud. Vaatasin rõdult alla ja seal nad olid. Minu kaks paari lühikesi pükse, mis vedelesid lihtsalt seal katusel. Käisin alla vastuvõtus uurimas, et kuidas ma nad tagasi saaksin? öeldi et homme. No ma siis loodan, et saan ka. Lühikesipükse on aasias ikka hädasti vaja:)

Muide, homme lahkume ka Hoi Anist ja liigume Huesse. Loodame, et jõuame kenasti kohale ja ikka õigeaegselt:)
Muide, aitäh Teile, et mulle õnnesoovisite:) Kuna ma FB ligi ei pääse, siis edastan oma tänusoovid siia:)

Ikka seal samas

Tervitused Teile taas Nha Trangilt. Eilne päev oli nagu igateine. Ei midagi põnevat, ainuke vahe oli selles, et päike paistsi ja oli meeletult soe. Hommikul kell 11 oli juba 32 kraadi sooja. Uskumatu lihtsalt, higi voolas ojadena ja peale igat liigutust tundsid, et tahan dušši alla saada. Aga ega linnas ju neid ei ole, seega pidime kannatama kuni jõuema hotelli. Samas ega me sinna ei kiirustanud nii väga kah.
Eilse päeva jooksul vaatasin siis ära kaks  filmi: One Day ja Real Steel. Esimene, ei olnud midagi erilist, aga see teine oli VÄGA HEA. Ja kui juba mina ütlen filmi kohta hea, siis seda ta on ka. Eile käisime veel rannas ujumas ja päikest võtmas. Ujuda oli muidugi võimatu,sest lained olid ikka mitu korda üle pea ja kui laine ikka tuli, siis kiskus ta su endaga kaasa vee alla. Seega oli mul vahepeal tunne, et siin ma elukese ka lõpetan. Õnneks nii ei läinud ja ma olen elus ja terve:)
Homme,aga siis proovime uuesti ujuma minna ja õhtu poole liigume juba järgmisse linna Hoi Ani:)

Nha Trang

Hommik algas mul suhteliselt hilja. Ärkasin paar minutit ennem 10. Kuigi väsimus oli ikka peal.  Kiire hommikusöök puuviljade näol, riidesse ja siis välja vaatamisväärsustega tutvuma. Kui välja jõudsime, siis vihma sadas, aga see ei takistanud meie tegemesi mitte üks raas.

Meie esimene peatuspunkt oli katedraal. Seal toimusid samalajal ka pulmad. Pruut oli ilus, aga peig mnjah, ta kandis valget ülikonda ja tal olid ka mustad platvormkingad. Nendega nägi ta üsna kentsakas välja. Tegin neist ka paar pilti, kaugelt muidugi, aga siiskiJ

Teine peatuspaik oli pagoda, seal nägime magavat budda, väga äge nägi ta välja, ennem seda me käisime muidugi ka pagariäris ja ostsime paar pirukat. Need on siin väga head ka viivad keele alla lihtsalt.

Järgmisena läksime kohalikule turule. See oli minu suurim viga, sest seal ma tegin ühe suurema sisseostu, mis viis mu pankrotti, aga siiski ostuga jäin rahule.

Viimane sihtkoht oli meil tornide vaatamine, aga nendeni jõudmisega oli meil raskusi, sest ma olin vahepeal kaardi ära kaotanud. Olgu, sinna jõudmine ei olnud midagi rasket, sest enam vähem ma mäletasin teed, aga tasgasi tulemine sealt oli 100% orienteerumine. Aga me saime hakkamaJ

Homme kui on ilus ilm, siis ehk randa päikesekätte, kui on kole ilm, siis ma ei tea mis me teeme. Samas tahaks ahvisaarele ka minna, aga seda omallkäel.

Arvatavasti  kolmapäeval me lahkume siit linnast. Aga see on ainult võibolla.

Nha Trangi pildid

Kohalikud pulmad

Katedral

Vihmane tänav

Long Pagoda väravad

Mina magan:)

Budda

Kanad 

Rand

Linn

DaLatist Nha Trangini

Hommik algas suhteliselt hilja. Või noh tegelikult ärkasin kell 7. Kiire kohvri ümber pakkimine ja siis sööma. Buss pidi väljua Nha Trangi 12.30.

 Peale sööki sai natukene netis surfatud ja siis otsustasime Viivikaga, et läheme linna peale, et teepeale ju vaja midagi ka kaasa võtta süüa. Otsustasime kohaliku turu kasuks, aga seda kus see turg asuda võis, ei mäletanud meist täpselt kumbki. Kuna süüa oli vaja, siis lihtsalt orienteerusime. Orienteerumine läks meil kohe nii kenasti, et me suutsime ära eksida. Kell oli 12 10 ja meie veel ekslesime kuskil Dalati linna tänavatel. Lõpuks märkasin tuttatvad Eiffeli torni ja ütlesin Viivikale, et sinna suunda tuleb hoida. Hakkasime siis liikuma ja märkasin, et samasuguseid torne on seal teisigi. Totaalne hämming ja paanika, buss väljub ju kohe ja meil pole siiani õrna aimu ka et kus me paikenda võiksime.

Lõpuks võtsime lihtsalt suuna edasi ja meie õnneks toimetas see meid turuni, kahjuks seal meil aega enam ostelda ei olnud, sest bussi väljumiseni oli kõigest 10 minutit jäänud. Meie õnneks jõudsime me ilusti kohale. Aga buss ei väljunud sellel kellaajal mil lubatud. Nimelt 40 minutit hiljem. Ja kui ajakohta küsima läksime, siis öeldi et viis minuti veel ja nii igaleühele, kes midagi temalt küsida julges. Vahva, kas pole.

Õnneks nüüd oleme me Nha Trangis ja lisan teile siia meie teekonna pilte. Need peaksid andma Teile ülevaate minu teekonnast DaLatis Nha Trangini.

Trip DaLatis

Hommikul ärkasin ma taas kella kuuest, kuigi äratus oleks helisenud alles kell seitse. 

Läksime sööma ja siis kella kaheksast pidi meil algama päevane reis erinevates paikades, mis on DaLati lähedal.

Läksime siis kella 8st välja ja meid võtsid vastu kaks kohalikku noormeest, kes ulatasid meile kiivrid ja näitasid siis käega mootorataste poole. Alguses olin natuke hirmul, sest nähes seda liikluskultuuri, siis ausalt see ei ole koht kus ma tahaksin surma saada. Aga noh, mis seal ikka mõtlesin endamisi. Tuur sai ju tellitud ja ei saa seal midagi nii jubedat olla.

Meie esimene peatus paik oli vaade külale, mille nime ma ei  mäleta, siis käisime lillefarmis ja kohvifarmis ja piprafarmis ja seene farmis ja kana külas ja elevandi joal ja siidi farmis jms.

Grazy House

Kõige ägedamad ja meeldejäävamad olid elevadi juga ja kohvi farm.

Elevandi juga sellepärast, et seal sai ronida ja vaade oli ülikõva. Põhimõtteliselt olime me joa sees ja see tunne oli meeletult hea.

Romeo

Teine koht mis mulle meelde jäi oli kohvifarm. See oli omamoodi  kogemus ja huvitavate faktide teada saamine. Aga esimene asi mis mulle meelde sellest farmis jäi oli pissiv poiss, kes tegi oma häda palmipuu potti. Omamoodi armas, aga mnjahJ  Teiseks jahmatavaks asjaks, mis ma teada sain oli see, et on üks kohvisort, mis on meeletult kallis. Okei kallidus kalliduseks, aga teate kuidas see valmib? Ma usun et kui te kuulete, siis te seda kohvi küll ei jooksJ Aga ma räägin Teile ikka. Nimelt siis kohvi viljad, mida söövad nirgi moodi elukad ja siis nad kakavad selle välja ja siis see pannakse päikese kätte ja siis seal see nii valmibki. Aga see lõpptoodang on nagu väga väga kallis. Meie ei raatsinud igaljuhul seda osta.

Chiken village

Kustumatu mulje jättis mulle ka nö Grazy House ehk hull maja. Mis oli nagu tõeliselt võimas. See on nagu teemapark, kuhu rajatakse ka hotell, mis on veel lõpuni valmimata, aga kui see kõik ükskord valmis saab, siis see saab tõsiselt vägev olema. Ja kui see kõik ükskord valmis saab, siis me Viivkaga tuleme sinna ööbima. Ei taha küll teada kui palju see maksma võiks minna, aga see oleks seda väärt.

Ja mainimist väärib kindlasti ka lõuna kohalike juures ja pulkadega söömine. Alguses ma ikka pelgasin väga, aga pärast kui ma Viivikaga kahekesti jäin, siis ei olnud see üldse raske.

Kallis kohvi

Homme, aga saame hommikul kaua magada sest edasi sõidame me alles poole ühe ajal. Sihtkohaks siis Nha Trang. Plaan seal peatuda 3 ööd, aga kes teab kuidas see kõik seal välja kukubJ

Da Lat

Äratus taas 6st, sest 6 45 pidi meie buss väljuma DaLati poole. Seda ta sellel kellaajal muidugi ei teinud.

Öösel magada ma ei saanud. Seekord ei olnud signaalitavaid rollereid vaid hoopisiki konditsionner, mis tegi kohutavat häält. Kui konditsioneer välja lülitada siis aga on jällegi jube palav. Jama missugune eksole. Aga jah.. tuli öö üle elada. Teadisme ju et vähemalt bussis saame magada. Mis te arvate kas saime ka?

Kella 7 ajal sõitis kuskil buss ette ja oh seda üllatust kui tuli välja et see on täiesti tavaline buss ja veel suhteliselt loks ka. Nii palju siis selles, et saame bussis rahulikult magada.

Enamus turistid kes selles bussis olid olid otseloomulikult venelased. Paar sakslast oli ka ja muidugi oli ka kohalike. Sams ei saa ka eestlasi ehk meid ära unustadaJ Kõige naljakam selle bussireisi juures oli see, et kui bussis said kõik kohad täidetud, siis rahvast tuli ikka juurde. Kõik turistid vaatasid ka imalikult juba, et kuhu need inimesed kõik ära mahuvad. Viivika ootas sigu ja kanu ka bussi, aga need ei tulematta.

Tee möödus üsnagi rahulikult. Meise 7 tunnine reis kestis seekord vaid 5 tundi. Ma tõesti ei tea, kas on meis võis neis. Igaljuhul ajaarvestamine käib siin küll teistmoodi. Teekond ise oli üsnagi selline.. ei oskagi öelda... kitsas ja kohati mägedes isegi teed ei olnud või oli lihtsalt varing toimunud ja siis jah.. aknast väljavaadates.. tuli kohe hirm nahavahele. Lisaks sellele olid need samad mäevahelised teed väga kitsad ja kohe väga väga käänulised ja kui kurv tuli, siis ikka hodsin hinge kinni, et mõni auto või roller vastu ei tuleks.

Kui me Da Lati kohale jõudsime, siis saime kohe ka hotelli ja seda ainult 5 dollari eest. Hind sisaldas tuba, minibaari, hommikusööki ja tasuta wifit. Sellesse hotelle me jääme kaheks ööks ja homme on meil plaan minna ühepäevasele matkale ja seda muideks motikatega. Ei ei meie ei juhi, meil on ikka juhid olemasJ Aga kõlab igaljuhul põnevalt.

Peale hotelli sisse registreerimist läksime linnaga tutvuma. Jõudsime kohalikule turule, kus avanes õõvastav vaatepilt. Nimelt oli lihalett ja seal olid kanad.. surnud ... rippusid, pead alaspidi lauapealt alla.. jube vastik:S Kui aus olla, siis selle kahepäeva jooksul olen ma näinud ikka nii rõvedaid asju, et paha hakkab lausa.

Sai Gon - Mui Ne

Meie äratus oli kell 6.15 kuigi üleval olime juba ennem 6te. Ei saa ju magada kui sul akna all selline liiklus on ja rollerid muudkui signaalitavad.

Kella 7ks olime me ennast ilsuti valmis seadnud ja all vastuvõtus taksot tellimas. Vahepeal aga tõime ka oma kohvrid alla. Kusjuures kui ma suure kohvri alla tõin, siis oli kõik ok. Trepp oli eilsest vihmast veel libe, aga midagi hullu ei juhunud. Aga kui ma väikese käsipagasiga alla tulin, siis valumise trepipeal ma libastusin ja lendasin ikka päris mitu astet alla poole, aga tänan huvi tundmast, mina olen elus ja terve ja mu luud ja kondid samaoodi.

Taksosõit möödus kenasti. Oodatust tuli isegi poole väiksem arve. Nimelt öeldi meile reisifirmast, et arve tuleb kuskil 10 dollrit, aga meie piirusime vaid 5gaJ Olime õnnelikud.

Kuna pidime 7 45 olema turismifirma ees, siis kõik sujus plaanipäraselt. Kui me risifirma ette jõdusime, siis miski tädike palus meil endaga kaasa tulla. Nimelt viis ta meid paari saja meetri kaugusel olevasse järgmise reisifirma ette.  Kuna minu kohver on endiselt raske, siis venisin sellega nagu tigu, aga lõpuks ma kohale jõudsin.

Väljasõit pidi olema kell 8, aga ilmselgelt sellel kellaajal me välja ei sõitnud. Ja see kellaaeg mis me kohale pidime jõudma, see oli ka hoopis teine, nii kahe tunnise hilinemisega. Ei tea kas neil on teine ajaarvestus või on asi meis. Igaljuhul nelja tunnise tripi tegime me hoopis kuue tunniga ja see oli muide kõiges 210 km. Aga ärge imestage midagi, et nii aeglaselt. Kui te näeksite siinset liiklust, siis pole ime, et me selle ajagagi selle läbisime.

Kui rääkida Mui Nest, siis see on täielik turismi piirkond ja üllatus üllatus ikka mõeldud venelastele. Neid on siin nagu nii palju ja isegi kohalikud räägivad vene keelt, mitte küll kõik, aga noh.

Mui Nes peatume me 1 öö, sest ei tundu see koht nii eriline et võiks kauem peatuda. Hotellid on kallid ja kui aus olla siis ega siin midagi teha ka ei ole. Natuke kui aus olla, siis meenutab see piirkond egiptust. Erarannad hotellidel ja muudel sinna asja ei ole. Aga meil oli. Me käisime kuskil korterite piirkonnas ja jalutasime turvast lihtsalt mööda, viivika arvas küll alguses, et meil tuleb jama, aga ütlesin, et näen piisavalt venelane välja küllJ ja tundub, et ju siis näen kah. Sest probleeme ei tulnud ja ranna nägime ära. Ei olnud midagi erilist. Selline sügav ilma liivata.. ala et astud trepist otse laitesse.

Peale ranna üle vaatamist läksime me jalutama.. ja oi oi mis vaatepilti me nägime. See oli julm..nimelt siis .. akvaariumid ja seal ujuvad kalad ja konnad ja krabid.. ja.. mis te arvate, et need seal ilupärast on? Mkm ei ole. See on nii, et vot lähen sinna akvaariumi juurde ja ütlen, et palun mulle üks konn siis see konn sealt akvaariumist võetakse ja pannakse otse pannileL ma ei saa aru kus see PETA nüüd on?! Ja siis nägime sellist vaatepilti ka kus on suur puur.Ühelpool on püüton ja teisel pool kaks küülikut, eraldab neid vaid miski papitükk. Tean, et see on reaalus, aga noh mitte minu jaoks. Mina olen selline hellake ikka veelJ Ja kui minu teha oleks, siis ma päästaksin kõik need konnad ja kalad ja krabid ära ja laseks lahti, küll nad oma kodutee leiavad. Püütoni jätaks puuri nälgimaJ

Meie homne päev näeb väljasõitu DaLati, sinnani on MuiNest 200 km, aga ma kujutan ette et sõidame sinna ikka 6 tundiJ Seega Edu meileJ

Muide, me siin proovime süüa erinevaid võõraid puuvilju. Täna sõime draakoni vilja, me vähemalt oletame et see on ta nimi ja kui ei ole siis nüüd on. Muide väga nämma onJ

Ja muide pean teile teada andma, et Vietnamis ei ole facebook eriti populaarne, sest siin ei saa sinna lehele sisse, seega pilte te mul ei näe seal. Püüan midagi ehk blogisse lisada, aga ei tea kui hästi mul see õnnestub. Ma annan endast vähemalt parimaJ

Sai Gon II päev

Kell oli 7 kui ma üles ärkasin. Uni oli lihtsalt läinud. Avasin arvuti ja lugesin ära eesti uudised, ei midagi uut.

Kell oli 10. 30 kui otsustasime Viivikaga, et täna lähem ja tutvume vaatamisväärsustega.  Kuna Viivika oli tublim olnud kui mina, siis tal olid kõik olulisemad kohad välja kirjutatud. Minu tööks oli need vaid Google mapsi abil üles leida ja ära kaardistada. See kaardistamine käis muide nii, et kirjutasin üles tänava nimed ainultJ Ja siis umbes, et lähed üle jõe ja siis peaks tulema see tänav. Imestate, et miks peaks tulema. Asi lihtne, nimelt seal on ühel tänaval kolm nime näiteks.... või ei ole sellist tänavat üldse. Asi  tundub keeruline eksole, aga pole hullu meie saime hakkama. Muidugi me ei kasutanud minu kaarti eriti või noh algust kasutasime kuni selleni, et on vaja minna üle jõe, aga edasi oli tühi maa. Need nimed, mis minul kirjas olid. No ei olnud selliseid tänavaid. Aga ei ole üldse hullu, pool kogematta jõudsime me ikka õigetsse kohtadesse ja veel nendesse ka, mis meil üldse päevakavas ei olnud.

Meie linnas käik venis päris pikaks, sest sattusime ikka marketites päris hoogu, mitte et me sealt midagi üldse ostnud oleksime, aga .. lihtsalt. Õpetasin näiteks Viivikale kauplemis, ja lõpuks oli ta selles päris osav.

Meie päeva plaanis kuulus ka ühe turismifirma üles leidmine, mis meie hotellist paikens kuskil 10km kaugusel. Plaan oli sealt nimelt bussi tuur tellida. See bussi tuur ei ole selline, nagu Eestis, et istun Tallinnas bussile ja siis sõidan täiteks Pärnusse ja vahepeale jääb Märjamaa.. Oh ei. See bussi tuur on selline avatud tuur, et alustame Saigonist ja meie lõpp peatuseks on Hanoi. Aga vahepealsed linnad mida oli vist neli või isegi viis, seal me teeme peatuse ja võime seal olla nii kaua kui ise taha me ja kui tunneme, et tahame edasi liikuda, siis läheme bussifirmasse ja ütleme, et vot homme tahame minna edasi. Ja siis buss tuleb meile järgi või siis peame ise kokkulepitud kohta minema. Vot nii lihtne see ongi.

Ja muide, see buss ei ole mingi tavaline buss. See on öö buss, kus saab magada. Seal ei ole sellised tavalised toolid, seal on nagu lamavad rannatoolid ja see on nii mugavJ

Kella 19 ajal, kui hakkas pimedaks minema siis hakkasime kodupoole orienteeruma, kujutage ette et ega see lihtne ei olnud, sest väljas oli juba hämar ja pimenes päris kiiresti. Õnneks üks kohalik onuke märkas, et oleme oma kaardiga jännis ja näitas meile õige tee kätte.

Koju jalutades märkasime, et taevas sähvatavad välhunooled, hirmuga mõtlesime, et kas me ikke jõuame kuivana hotelli. Vihmakätte ikka jääda ei tahaks ju. Õnneks, läks kõik supper hästi ja jõudsime kenasti koju. Kuskil tund peale koju jõudmist, aga hakkas päris laginal sadama ja hotelli ette oli tekkinud väike tiik. 

Vietnaam- Sai gon

Eile õhtul ma magada ei saanud, und ei olnud ja liiga palju oli juhtunud. Kui ma lõpuks magama jäin oli kelle Sydney ajajärgi 6 hommikul.

Hommikul ärkasin ma kohaliku ajajärgi üles kell 9. Nii kui silmad avasin haarasin läpaka ja asusin tuludeklaratsiooni täitma. Lõpp tulemus mulle meeldis:) Peale seda vahetasin kiiresti riided ja asusime Viivikaga linna poole teele. Kui ma nüüd ausalt üles tunnistan, siis seda kus pool linn asus ei olnud meil õrna aimugi. Aga kuna meile meeldib jalutada, siis lihtsalt võtsime suuna vasakule ja lihtsalt jalutasime. Tähelepanu saime me palju, seda eiriti laste poolt, kes kõik meid vaatasid või siis näpuga näitasid või hoopisiki lehvitasid:) Ka täiskasvanud üritasid meiega suhelda. Aga peale helloo ei tulnud seal rohkem midagi. Enamus tahtsid et me nendega rolliriga sõitma läheksime. Seda me muidugi ei teinud. Muide nagu ma juba eelmine kord mainisid, siis liiklus on siin meeletu ja mina ütleksin et isegi ohtlik. Selle jaoks, et üle tee saada, pead ikka tõsiselt julge olema ja kannatlik ka, sest ega autojuhid ju viisakusreegleid ei tunne.

Sai Goni liiklus

Meie esime peatupunkt oli pank, kus me raha vahetasime. Ja uste te või ei, aga ma olen siin miljonär. Tegelikult ma usun, et enamused on. sest esiteks, väikseim rahatäht on neil 500 dongi ja hinnad ka ikka tuhandetes ja miljonites. Aga ma pean ausalt tunnistama, et see miljonäri tunne ei tekita minust miskeid erilisi emotsioone. Lihtsalt...

Meie teine peatuspaik oli hommikusöögi koht. Selle leidsime me tee äärest ja valisime siis riisi ja ma alguses oletasin, et see on kana, aga ei olnud. Ma ei  tea mis liha see oli. Loodan et mitte kass ega koer, sest see oleks vastik, aga see liha viis lihtsalt keele alla. Ja siis ostsime me veel puuvilju. Viivika ostsis arbuusi ja ananassi, mina aga arbuusi ja tundmatu puuvili, mis maitses nagu õun ja midagi veel.

Peale seda jalutasime edasi kuni leidsime turu.. mis oli nagu väga suur ja seda annab isegi võrrelda keksturuga. Seal müüdi ausalt kõike, riideid, ehteid süüa ja isegi kaltsukas oli seal olemas.

Peale seda me lihtsalt jalutasime... ja tegime ka paar pilti.

Kella 4 ajal otsustasime, et aeg on tagasi liikuda, teepealt ostsime veel jäätist ja vett ja wc paberit ka, sest nagu te teate siis aasias ei ole see asi eriti populaarne.

Kella 5 ajal jõudisme hotelli ja peale seda läksin kohe pesema, sest selline põrsas ei ole ma juba ammu olnud:)