Darwinisse jõudes ei suutnud me uskuda, et lõpuks ometi on kõik kenasti läinud ja me saame lõpuks oma puhkust nautima hakata, aga vist rõõmustasime liiga vara..
Lennukilt maha tulles suudnusime kohe esimese söögikoha poole, sest ei olnud ju päris kaua süüa saanud. Söögiks valisin kala wrapi, hea oli.
Peale seda suundusime rahvusvaheliste lendude alale, ennem seda pidime ära täitma maalt lahkumise kaardi. Ja kui see oli täidetud siis edasi lahutas meid austraaliast ja vietnaamist vaid tempel.
Kui hakkasin turvakontrolli läbima, märkasin, et mul on käsipagasil lukk lahti ja mul pole enam rahakotti. Ma sattusin paanikasse, sest mu pangakaardid ja raha reisi jaoks oli kõik ju seal. Ja uskuge mitte, seda ei olnud just vähe (vähemalt minu jaoks). Õnneks samal ajal ma kuulsin, et kõlaritest kokutati minu nime ja et ma pean kuskile minema, aga kuhu ma ei kuulnud. Jätsin oma asjad kõik sinna paika ja jooksin esimese turvani. Nemad ütlesid, et pean alla minema. Okei... läksin alla.. aga seal ei olnud midagi ega kedagi kellelt asja uurida. Suundusin siis infopunkti, sealt suunati mind edasi kuskile nurga taha miski onu juurde, kes valvab kaameraid tema suunas mind edasi alumisse turvakontrolli. Sealt ma õnneks oma rahakoti kätte sain. Ja kõik asjad olid alles:)
YAY.. sain passi oma templi kätte ja siis hakkasin oma asju vaatama ja usute te või mitte, ma avastasin et mul on ka telefon kadunud. Jooskin siis temlilauda ja rääkisin oma loo ära, nemad ütlesid et nad ei saa mind siit edasi lasta kuna olen põhimõtteliselt maalt lahkunud. Aga et nad vaatad mida nad teha saavad.. Noh mis mul muud üle jäi. See mees veel, kellega rääkisin ütlesin, et okei üks telefon on leitud, aga et kui see ei ole minu oma, kas ta võib selle endale jätta. Jah minugi poolest. Peaasi et mina oma telefoni tagasi saaksin. Ja õnneks ma sain ka. Ennem seda pidin ma muidugi miljoni erineva asjaga tõestama et see on just minu telefon. Kaas arvatud ka sellega, et pidin teadma oma numbrit. Mida ma loomulikult ei teadnud, aga õnneks lõppes kõik hästi ja ma sain oma kadunud asjad tagasi. Ma loodan vähemalt:)
Istusime siis rõõmsalt põranda, minna rõõmust õhetades et kui hajameelne ma suudan olla ja et kui mu vanemad sellest kuulevad siis nad tõdevad veelkord, et olen lohakas ja ei suuda oma asju hoida.
Saatsin emale sõnumi, et kõik on hästi ja et ootame lennukile pääsemist, Kaotatud asjadest ei rääkinud ma midagi. Leidsin et nii on meile mõlemile kergem.
YAY.. lõpuks saime lennukile... Kas tõesti saame me lõpuks öelda"Head aega Austraalia". Mis te arvate:)
Kell oli 19.15.. lennuk pidi väljuma 18.55 ja silmaga oli näha kuidas väljas aina pimedamaks läheb.. ja kell sai juba 19.30 ja 19.45, aga meie istusime ikka lennukis kuni kapten teatas et lennukil on mootoriga mingi jama ja et nii pea kui tehnik tuleb ja asja korda saab, siis saame me startida. Noh jah.. seadsin ennast siis mugavalt sisse, nii mugavalt kui saab lennuki viimases reas seda teha (istmed ju alla ei käi) ja hakkasin muusikat kuulama. Ja siis lõpuks.. ütles kapten, et asi on korras ja et nad kontrollivad veel mootoreid ja siis saame startida. Mootoreid pidid nad kontrollima 4 minutit. Mis muidugi venis 20le minutile ja lõpuks siis teavitati, et me ei lenda kuskile.
Kui aus olla meil Viivikaga on selline situatsioon juba naljakas. Kaua võib ühte riiki lennata ja nii et me sinna ka ükskord kohale jõuaksime?
Õnneks, lend lükati homsele päevale ja meid majutati lennujaama lähedal paiknevasse resoorti, mis ma pakun et annab neli tärni välja küll kui mitte isegi viis:)
Aga jah.. homme siis uuele katsele:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar