Meie uus lend tõsteti ümber 13dale veebruarile. See oli esmaspäevane päev.
Hommikil ärkasime üles koos pereema ja pereisaga, et nad meid bussipeatusesse saaksid ära viia ja et me siis sealt edasi Vietnaami saatkonda saaksime minna.
Kell võis olla 7.30 hommikul kui me linna jõudsime. Loogiliselt ei ole ju veel midagi avatud. Seadsime ennast sisse Queen Victoria hoone lähedal paikneval pingil ja jäime ootama, et millal kell võiks saada 9, et saaksime helistada saatkonda ja uurida, et kas me ikka peame sinna minema. Olime 100% kindkad, et meil on kõik vajalik olemas, ja et me ei peaks sinna ronima, aga noh mis seal ikka. Kell sai 9, aga keegi saatkonnast telefonile ei vastanud. Ootasime veel mõnikümmend minutit ja proovisime siis uuesti. Lõpuks saime nad kätte ja saime teada, et peame ikka saatkonda minema. Olime päris vihased, sest meil oli ju viisa olemas ja vajalikud tõendid ka selleks. Aga noh, mis teha.. ei hakanud uuesti riskima ja tegime siis nii nagu nemad käskisid.
Kui rongiga Edgecliffile jõudsime, ei teadnud me kuhu poole me sammud seadma peaksime, õnneks oli mul Gps, mis väitis alguses, et saatkonnani on 2,8 km. Olin hämmingus ja arvasin, et ega see ei ole ju võimalik. Mul on kohver mis kaalub meeletult palju (lennujaamas kaaludes sain teada et pea 25 kg) ja käsipagas mis kaalub ka kindlasi lubatust palju rohkem. Aga okei.. tegin uue otsingu ja sain teada, et sinnani on kõigest 800 m. Noh, minu meelest palju parem:)
Alustasime, siis jalutamist, kui mu GPS väitis, et me jalutame valele poole. Võtsime siis uue suuna ja ette tuli selline mõnus lauge mägi. Ütlesin Viivikale, et mõnus mägi kust alla minna, aga ülesse ma siit küll enam tulla ei taha. Tema ainult naeris selle peale. Olime 400 m jalutanud kui Viivika ütles, et me läheme ikka valele poole, vaidlesin talle alguses vastu, aga peagi sain aru, et GPS pani ka seekord pange ja algas mu ülesmatk mäest 25kg kohvri ja 10 kg käsipaasiga. Uskuge see ei olnud kerge.Higi voolas ja ma usun et ma liikusin nagu tigu. Õnneks peagi leidsime õige maja üles ja uskuge või mitte see oli see sama maja kuhu ette me kõigepealt olime jalutanud ja siis otsa ümber pööranud ja otsustanud, et ei vale koht. Selle peale ütleksin mina, et kaks blondi on ikka kaks blondi.
Läksime siis majja sisse ja sõitsime II korrusele, ja .. siis see kõik seal algas. Ühesõanaga, see mida me kõike tegeime läbi reisifirma oli kasutu või noh peaaegu kasutu, sest kõik selle oleksime me saanud teha ka kohapeal, aga samas nagu oli ikka veidike kasu ka, sest see eeltöö mis meil oli ära tehtud selle firma poolt, see kiirendas meie viisa saamist 30le minutile ja see kõik läks maksma 70 dollarit. Aga noh viisa oli vähemalt käes. Ahjaa ja siis me küsisime sealt ka selle vietnaamist lahkumise pileti kohta, sellele nad vastata ei osanud. Okei.. võtsime siis suuna lõpuks ometi lennujaama poole... nali naljaks, aga alguses rong seal ei peadanud.. ja me pidime tagasi sõitma, aga õnneks jõudsime kenasti lennujaama.
Check in-ini jõudes juba kujutasime endale ette neid põhjuseid miks meid taas lennukile ei lasta, aga õnneks neid nagu eriti ei olnud. Üks oli, aga sellega saime kenasti hakkama. Nimelt siis see väljasõidu pilet Vietnaamist. Aga seletasime ära, et me ei tea veel täpset kuupäeva. Sellepeale öeldi, et aga neil võib jama tulla. Meie selle peale, et aga saatkonnast öeldi et nemad sellist asja ei tea ja siis see naine oli kuss. Seega usute või mitte, me olime saanud pääsme lennule Sydneyst-Darwinisse ja sealt edasi ka Vietnaami. Uskumatu....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar