Great Ocean Road

Aga räägin siis nüüd oma tripist, mis siis on adelaidest melbourne. Vahepeal läbime ka muid punkte ja homme peaks jõudma ka great ocean roadile. Aga tänane päev siis oli selline, et ärkasin kell 6 üles. Buss pidi 6.45 meid hosteli eest peale korjama. Öösel ma muidugi magada ei saanud, sest oli ju reede ja kõik pidutsevad. Aga ma sain õigel ajal üles ja jõudsin ka kenasti tripile. Meil on muide nais bussijuht, kes on ka ühtlasi giid. Kokku on meid tuuril 10. Ja meile korraldati ka mänge. Muidugi kõigepealt pidime me ennast tutvustama ja mis kõige naljakam oli, see et vildikaga bussiaknale kirjutama oma nime ja selle, et kust maalt sa pärist oled. Ja siis vastama küsimustele, et mis oli su viimane maa mida sa külastasid, pidid rääkima mõne nalja ja siis loo, mida sa oled purjuspeage teinud ja siis maa mida plaanid järgmisena külastada. Ma tegin lühidalt. Im kristi from Estonia, my last country was a Malaysia, I dont have any a joke and drunk storie and realy want to go to bali:D and that was all:d

Ja siis meil toimusid veel erinevad mängud, nimelt pidime moodustama võistkonnad, nime oma tiimile panema ja siis algasid mängud. Esimene oli selline, et ala kui giid ütleb päikeseprillid ja kui sul need on siis tõstad üles ja kui sa oled esimene siis saab sinu tiim punkti. Peale seda mängu olime me viimased, aga peale järgmist mängu kus pidi arvama lugusid ja esitajaid. Seal me skoorisime täiega ja saime teise kohaJ

Nii.. räägin nüüd meie tripi teisest pävast. Äratus oli kell 7, sest kell 8 oli vaja juba checkaouti teha. Hommikusöögiks olid meil peekon ja munad. Esimene sihtkoht oli meil siis kaljuotsa ronimine. Suht raske ja vaevanõudev oli. Aga sain hakkama. Peale seda läksime keskusesse kus

Vaatasime teater filmi, mis oli päris huvitav, see rääkis aborigeenide elust. Peale seda läksme parki, kus olid lahtiselt emud ja ka koalad. Ja seal oli meil grill ja lõunasöök, mis oli meeletult maitsev. Peale seda sõitsime mööda mereäärat kus vaatasime erinevaid vaated, mis meri on loonud ja samas ja lammutanud. Eks panen pildid ka FB üles, et saaksid kah näha. Ja siis peale seda oli meie viimane sihtpunkt 12 apostlit, millest küll alles on 7,5 aga maailmaimede seas on ta ikka. Ja siis tulime ära hosteliisse, mille nimi on 13 apostlit. Ja siis läksime sööma ja siis läksime apostlite juurde tagasi, et päikeseloojangut pildistada, päikest küll eriti ei olnud, aga ikkagi.

Meie kolmaspäev algas varakult. Äratus oli 5.30 ja eks ikka sellepärast, et minna päikeseõusuga pildistama ei midagi muud kui 12 apostlit. Ärgata ei olnud eriti raske, aga tervepäeva oli selline väsimus peal. Peale apostleid tulime hostelisse tagasi ja kell võis olla kuskil pool seitse. Kella kaheksast oli plaan siis lahkuda ja jätkata trippi. Kui ma ei eksi, siis meil oli hunnik peatusi mereääres, käisme kuskil seal ka kus on keanu reevsiga miski kuulus film tehtud. Ühesõnaga oli see surfarite paradiis, kust on alguse saanud sellised surfibrändid nagu billabong ja rip curl jms. Kui  see muidugi midagi ütleb.

Siis käisime ka veel vihmametsas ja lõpuks olime sellises kohas nagu Apollo Bay ehk siis see koht, kus Kersti elas ja töötas. Päris armas väike linnake. Mulle meeldis. Merekaldal või noh mis mere, seal on ju ookeanJ

Siis me läksime sellisesse kohta kus said linnukesi toita, ei mitte tuvisid ega ka mitte kajakaid vaid PARTEJ Nali, tegelikult olid pardid ja ka varblased seal, aga põhilislt pean ma slmas siiski papakoisidJ

Ja siis me käisime söömas ja siis sõitsime juba Melbourne poole. Bussis mängisime veel mänge. Meie tiim jäi lõppkokkuvõttes viimaseks, aga pole hullu, tähtis ei ole mitte võit vaid osavõtt. Tagantpoolt ikkagi esimesed ju.

Kui me Melbourne jõudsime, siis oli selline wau efekt, suurlinn ikkagi ju. Pole seda kaua näinud. Adelaid on selle linnakõrval lapsekingades alles. Aga mitte see ei olnud asi millest ma tahtsin rääkida vaid hoopis see kliima. See on nagu saun ja ei anna üldse võrrelda sellega mis oli näiteks adlaides. Mõnus soe ja natuke niiske +28 kõigest. Kuid jah ega me seda kaua ju nautida ei saa... juba varsti lendame Hobartisse ja seal on ainult vihm ja külm:s prr.. ma ei taha üldse mõeldagi sellele, miks ma sellise mõnusa ja sooja kliima külma vastu vahetan. Ahjaa.. eks ikka selle pärast, et hiljem saaksin seda sooja ja päikest kauem nautidaJ Oi kuidas ma juba ootan seda hetke. Kõigest.. natuke veel vaja kannatada... ja siis.. SUNNY HOLIDAYJ Me like it:P

Õnnelikult Adelaides

Jõudsime lõpuks siis ka Adelaide. See oli meie lõpp sihtkohaks seoses tripiga. 

Kui aus olla, siis ega meil Adelaides ei olnud mingit ööbimist väljavalitud, mõtlesime et teeme nii nagu alati, et jalutame sisse ja vaatame kas kohti on ja mis hinnaga neid meile pakutakse. Seegi kord otsustasime siis teha. Valisime välja kaks hostelit. Üks oli YHA ja teine oli Sheakspeare hostel. Mõlemad asusid ühel ja samal tänaval paari maja vahe oli ainult. Esimesena astusime sisse YHA-sse. Õigemini tegime seda mina ja Kristin, sest Viivika otsustas, et tema on nii palju juba uurinud, et las nüüd läheb keegi teine. Okei, läksime siis. Juhani ja viivika jäid siis autosse. Viivika siis sellepärast, et ta ei viitsinud kaasa tulla ja Juhani sellepärast, et ta oli autojuht, et kui miski jama peaks olema, et autot vaja liigutada või nii, et siis saab seda ka kohe teha.

Läksime sisse ja ega see hind meile eriti vastuvõetav ei olnud. Otsustasime, et külatame ka teist hostelit. Teine oli natuke parem hinnapoolest ja suhteliselt hubane oli ka. Seega valisime selle ja kohe tervelt kolmeks ööks:)

Esimene päev me Adelaides suurt midagi ei teinud. Kuna olime reisist väsinud, siis otsustasime et oleme niisama. Puhkame nii öelda välja. Aga teinepäev me Viivikaga otsustsaime, et läheme jalutama. Otsime üles keskuse ja kuna Viivikal oli hädasti Targetit vaja, et endale sealt lilla kleit osta siis otsisime kõigepealt selle üles. Muide seda targeti asja tegime me ikkagi esimesel päeval ja veel ennem seda kui olime suutnud endale hosteli bookida (otsida ja kinnitada). Aga meie teisepäeva jalutsuskäik oli selline, et jalutasime täiesti suvalises suunas ja täiesti suvalisse kohta, siht oli siiski, et jõuaksime taas keskusesse. Aga ega see nii lihtne nüüd ka ikka ei olnud. Ikka päris mitu tundi seiklesime ja valisime tänavaid kuhu minna. Pika ekslemise peale me muidgi ka õigesse kohta jõudsime. Jumal tänatud muidugi:)

Meie viivmane päev Adelaides oli ka selline täis jalutamiset ja ühel päeval kohe ikka mitu korda. Hommikul kuna sadas vihma, siis meie esimene jalutsukäik jäi veidi hilja peale. Kell oli kuskil 13.30 või nii.  Siis me tegime lihtsalt window shopingut (vaatlesime poekaneid), meie teine jalutuskäik oli selline natukene naljakas. Ja need kes on näinud filmi hangover, siis suhteliselt sarnane situatsioon oli. Nimelt anti meile siis autovõtmed, et saaksime oma magamiskotid autost ära tuua. Öeldi ka auto asukoht, aga kui aus olla siis ega me seda eriti ei kuulanud. Mina mäletasin, et kuskilt haljasalast mööda, viivika mäletas, et kuskil paremale vaja keerata või midagi sellsit. Okei. Ja nii me siis suundusimegi sellise teadmisega autot otsima. Ja mis te arvate, kas me leidsime ka? Muidugi, et ei leidnud. Samas koht kuhu me sattusime oli suhteliselt lähedal õigele kohale. Lihtsalt oleksime pidanud veidike veel edasi jalitama, aga kuna Viivikale jäid pardid ette siis ta hakkas nendega tegelema ja sinna meie auto siis jäigi. Aga ... meie teine jalutsukäik autoni oli edukam. Nimelt saime siis teada täpse auto asukoha ja nii saime ka oma asjad sealt kätte:)

Läks õnneks.

Külmun ära 2011

Ja seda kohe täiesti tõsiselt. Ma ei saa aru mis toimub, aga öösel oli mul nii külm, et ma magada ei saanud. Ainult värisesin. Nii et jah.. päevapeale läks küll soojemaks, aga tunne oleks nagu Eesti suvi siia tulnud:) Mitte, et mul midagi eesti suve vastu oleks, aga .. natuke jahe on.
Muidu aga oleme me õnnelikult Adelaides ja peatume ühes mõnusas hostelis. Laupäeval siis plaan tuuritada mööda Creat Ocean Roadi Melbourni ja siis sealt edasi juba lennukiga Tasmaaniasse.

Meie reisi võib lugeda õnnelikult lõppenuks ja päris elamusterohke oli ka teine. Mulle meeldis:)

Juba viis toredat kuud siin Austraalias

Tervitused Teile vihmasest ja jahedast Austraaliast. Tean küll, et te mõtlete nüüd, et mida ma ajan. Aga tõesti jahe on. Tuul on tugev ja pidevalt sajab vihma ja sooja on kuskil 20 kraadi. 

Oleme siis omaotsaga taas Coober Pedys. See on see linn, kus mul arvutil hiir üles ütles ja meie autol tagumine käik lakkas töötamas ja ka Viivika arvuti andis põhimõtteliselt otsad. Õnneks selle 4 tunni jooksul, mis me siin täna oleme veetnud midagi hullu veel juhtunud ei ole. Samas ega ma ei tea ka.. Meil vähemalt ei ole, või peaksin ma ütlema et ainult minul. Sest teiste puhul ei oska ma eriti kaasa rääkida.

Meie eilne öö möödus siis kuskil põõsaall, kus oli meeletult sipelgaid ja öösel hakkas veel vihma sadama. Ja siis tõusis veel tuul ja kuna maapind ei olnud suuremasi, kuhu vaiasid lüüa, siis üks vai oli lahti ja siis tuulega see telk lihtsalt lopendas. Kohe üldse ei olnud mugav seal magada.

Aga Alice Springsist siis nii palju, et kui te ei ole veel aru saanud, siis mulle ikka väga väga meeldis see linn. Ja ma läheksin sinna igakell tagasi. Seda enam, et seal on võrratult ägedad shopingu keskused. Ja nagu te teate siis shopata mulle meeldib, ja mitte vähe.

Meie homen plaan on Woomerasse jõuda, see on see koht kus on raketiteadlased ja ega seal suurt rohkem midagi ei olegi. See on linn, mis jääb mulle meelde tormi linnana, sest seal ma nägin oma elu esimest liivatormi. Ja see oli äge.

Tervitused Alice Springsist

Hetkel on siis mul siin Alice Springsis viimane puhkepäev, kus ma saan luksust nautida. Sest alates homsest oleme taas teel ja ööbime tõenäoliselt telgis ja kuskil põõsas. Aga see selleks, jätkan siis oma seiklustega sealt kus mul eelmine kord pooleli jäi.
Kings Canyon siis..ärkasime varakult ja sõitsime rahvusparki, et taaskord seiklus ette võtta. Ilm oli mõnusalt pilvine ja sooja võis olla 25 kraadi ringi, päikest igal juhul ei olnud. Seega päev tõotas tulla suurepärane.
Selles rahvuspargis ootas meid 2 matkarada, millest üks oli siis 6 km pikk ja teine 1 km. Raja orienteeruvaks ajaks anti siis vastavalt 4 ja 1 tundi. Meie tegime mõlemad rajad läbi. See ühe km rada oli jalutamine lihtsalt, ei olnud midagi raske, aga vot see 6 km rada, see oli mäkke ronimine ja see oli suhteliselt hingeldama panev ja oi oi kui raske see oli, aga see vaade, mida ma hiljem nägin, see kõik oli seda väärt.
Peale pargi külastust suundusime tagasi teele, et jõuda meie viimasesse peatuspaika Alice Springsi. Meie järgmiseks peatuspaigaks oli Erldunda. Ööbisime taas telkides, õnneks oli maapinnaks rohi. Aga õhtul hakkas vihma sadama ja ka tuul tõusis. Ja öö käbi kallas, nii et hommikuks olid meie magaiskotid märjad. Vastik, vastik. Aga hommikul siis asjad kokku pakitud asusime taas teele ja õhtuks jõudsime ka meie viimasesse sihtpunkti Alice Springsi. Ja nüüd me siis olemegi neid päevi siin rõõmsalt nautinud. Homme peame ära minema, aga üldse ei tahaks. Muide, need kes kunagi Alice Springsi satuvad, siis kindlasti ööbige sellises resortis nagu Alice in the Territory. See koht on nagu Heavel. TÕESTI. Samas võibolla tundub, see ainult meile kuna olime ju nii kaua põõsastes ööbinud:)
Aga miks mulle see linn meeldib? Hmm hea küsimus. Võibolla tõesti sellepärast, et üle pikaaja taas tsivilisatsioon ja kaubanduskeskused ja saan raha raisata, aga teisalt.. siin on bassein ja spaa ja voodi ja ensuite tuba ( toas on siis vann ja wc, vannitoas siis). Samas on siin linnas ka väga palju aborigeene, kes on kohati väga lärmakad ja räpased.
Aga täna siis siin luksuses viimane öö.. ja edasi ootab taas teadmatus. Lõpp punktiks on Adelaide, esialgu ja siis läheme Viivikaga Great Ocean Tuurile ja siis sellega jõuame Melbourne, kus on meil plaan oma lunagiste toakaaslastega Egle ja Signega kokku saada ja siis võib oma kolmenädalase puhkuse lõppenuks lugeda, sest 29 november me sõidame Tasmaaniasse kirsse noppima.

Hetkel, ma aga lõpetan ja eks kirjutan teile oma seiklustest taas, kui võimalus kujuneb:)

Seiklused

Võtan ennast kokku ja kasutan Kings Canyoni köögis olevat elektripesa, et saaksin Teile siis anda informatsiooni, et millega me siis senim hakkama oleme saanud.

Kui ma ei eksi, siis viimane info tuli minult Cooper Pedyst või noh tegelikult oli see Ulurult, aga ega ma teile midagi tarka ei kirjutanud ju. Lihtsalt andsin teada, et ma olen middle of nowhere ehk siis kõrbes ja et mul ei ole ei elektrit ega ka levi. Ainuke koht kus ma laadida sain oma arvutit asus linnas ehk siis Uluru Resortis ja meie ööbimis kohast jäi see kuskil 30 km kaugusele. Seal Uluru piirkonnas ööbisime me kolm ööd.

Meie esimene päev Yulara rahvuspargis ehk siis  Ulurus ja seal piirkonnas:

Kui me sinna piirkonda saabusime, siis üritasime endale kõigepealt majutuse leida. Külastasime Resorte ja kämpingu platse, aga meie jaoks oli see suhteliselt kallis. Leidsime sealt ka poe ja meie Viivikaga otsustasime, et ostame ka endale telgi. Mõeldud, tehtud. Meie telk maksis 50 dollarit ja tegelikult see ei ole kallis, sest muidu oleme me siiani maksnud öö eest kuskil karvanipargis kuskil 15-26 dollarit. Seega ühe öö hindJ Peale poes käiku otsustasime et külastame Uluru ära. Esimesel päeval võtsime ette lühikese matka, mis oli 2km pikk. Aga teekond vaatamisväärsuseni oi põnev, see kivi oli nii massiiivne ja mina ja Kristin ainult pildistasime. Ühesõnaga on mul Ulurust vist miljon pilti, aga see oli tõesti omaette elamus. Muide pilet Yulara rahvusparki maksis 25 dollarit ehk siis 20 eurot.

Õhtupoole külastasime veel Resorti piirkonda ja sealset elektripistikut. Otsustasime, et läheme tasuta laagriplatsile, mis siis oli Uluru piirkonnast 30km kaugusel. Meie esimene telkimine Austraalias. Uskuge mind, see ei olnud tore, sest pimedas hakkas kujutlusvõime tööle. Iga krabina peale või tugevama tuulepuhangu peale olid silmad taas lahti ja ma kujutasin ette igasuguseid asju kuidas keegi kuskilt tuleb ja oma noaga meid ründab ja uskuge see ei olnud tore. Lõpuks ma otsustasin, et ei tee sellest välja ja püüan ikkagi magama jääda. Pikkapeale see mul ka õnnestus.

Teine päev Ulurus ja seal piirkonnas:

Teisel päeval võtsime me Uluru juures ette pikema matka, kui esimesel päeval. Nimelt oli see rada 10,6 km pikk. Vahepeal arutasime, et võiks ka Uluru otsa ronida, aga kuna ilm oli liiga kuum kuskil 38 kraadi, siis see koht oli suletud ja kui aus olla, siis igalpool on seal sildid väljas, et uluru otsa ei tohi ronida, aga samas kui Yulara rahvusparki sissesõita siis seal kabiinis, kus see tädike on seal on kirjas et kuni 11 am saab kiviotsa ronida. Meil oli ka see algselt plaanis, aga siis kui saime teada, et 35 inimest on surma saanud, siis võttis kiviosa ronimise isu ikka ära küll. Samas.. kui me seal rajal jalutasime, siis leidsime ühe laugema koha kus sai ka ronida ja meie muidugi kasutasime juhust ja ronisime ka. Ja tegime ka pilte. Mida saab vaadata mu FB lehelt. Aega selle läbimiseks võttis meil pea 4 tundi. Ilm oli kuum ja vett kulus päris palju kuskil 4 l.  Alguses oli põnev seal matkata, aga lõpuks tüütas ära, kaua sa seda ühte ja suurt kivi ikka passid. Ja siis me Viivikaga hakkasme filosoffeerima, et miks see kivi siin on ka kui kaua ta siin veel plaanib olla ja mis ta siin üldse teeb jne. No saate aru ju küll.. lihtsalt hakkasime lollusi tootma.

Meie teinepäev lõppes taas linnas arvutit laadimas. Kuna alguses oli meil ka plaan et läheme õhtul tagasi Uluru juurde, et sealset päikeseloojangut vaadata, siis see plaan muutus meil kiiresti. Kuna taevasse ilmusid päris tumedad pilved ja sealt tuli päris korralik sahmakas vihma ka. Teised eestlased, kellega me tripime nemad ikka läksid ja lootsid, et näevad päikeseloojangut Ulurul. Meie Viivikaga otsustasime, et jääme linna ja kasutame tsivilisatsioonihüvesid ehk siis interneti ja elektrit.

Peagi olid meie eestlased tagasi ja ütlesid, et kuna taevas oli ikka pilvine siis seal Uluru juures midagi ei toimunud. Pakkisime ennast siis ka Viivikaga kokku ja sõitsime taas laagriplatsile. Saime telgi ilusti püsti ja kui aeg oli magama minna, siis tõusis tuul ja otseloomulikult hakkas minu kujutlusvõime taas tööle. Kuna ühekorra oleme me juba liivatormi üleelanud, siis teistkorda seda uuesti kogeda ei tahaks. Seega lootsin, et tuul vaibub ja kõik saab korda. Aga ei, tuul läks aina tugevamaks... viivika ütles et ta ei saa magada ja kui aus olla siis ega ka mina seda teha ei saanud. Otsustasin, et panen klapid pähe ja kuulan mp3-e. Mõneks ajaks sellest piisas. Siis tõusis taas tuul ja tunne oli selline, et me lendame koos telgiga lendu. Ja siis hakkas veel vihma ka sadama. Otseloomulikult sadas telki sisse ka. Nii, et minu läpakas ujus hommikul.Õnneks midagi hullu tal ei olnud. Töötab siiani. Ptui, ptui, ptui. Meie teine öö oli siis selline.

Kolmas öö Yulara rahvuspargis ja selle ümbruse:

Kuna öösel magada ei saanud, siis päeval oli olemine loid ja kui aus olla, siis ega see päike ja palavus asja paremaks ka teinud. Aga otsustasime ikkagi, et läheme vaatame Kata-Tujat, see vaatamisväärsus jäi Ulurust kuskil 50 km kaugusele ja oli samasugune kivikamakate kogum, mis kohati tundus, et oli isegi huvitavam kui Uluru ise.

Sinna jõudes otsustasime, et teeme läbi 7 km matka. Kui me olime 2,2 km käinud siis tuli ette kiri, et edasi ei saa.. kuna liiga palav on. No mitte otse just nii ei olnud öeldud, aga midagi selle taolist, et peale 1 AP on suletud, kuna ilm on liiga kuum. Meil Viivikaga oli selle üle hea meel kuna ilm oli tõesti kuum ja ega see kuristik seal eriti ahvatlevana ei tundunud ka. Istusime seal üleval niisama ja siis vaatasime et üks saksa paarike läks ikka sellele rajale ja siis meie eestlased otsustasid, et ei nemad ikka lähevad ka... Ja mis meil siis Viivikaga muud üle jäi kui ka nendega liituda. Ei jää ju 4ks tunniks kuskile kiviotsa istuma nagu konn.

Esimestel trepiastmetel ma juba tundsin kuidas mul põlved valutavad ja mõtlesin, et ma ei suuda, aga siis tuli õnneks laugemaa ja siis oli jälle kõik ok, hetkeni mil pidime ronima kuskile kaljuvahele ja see tõus oli suhteliselt järsk ja sealt alla tulek oi, ma ei taha sellele enam isegi mitte mõelda. Ja siis vahepeal oli taas laugem ja siis jälle järsud mäed. Kuna mu jalanõud ei olnud ka just kõigeparemad ronimiseks või siis kividel turnimiseks, siis jah vahepeal oli tunne nagu oleks kõndinud kividel paljajalu. Kuna ilm oli veel nii kuum ka et vesi, mis meil oli kaasa võetud läks suhteliselt kiiresti kuumaks siis ega seda soojavett palavaga ju juua ka ei tahtnud eriti, aga pidi. Kuna vedeliku kaotus läbi higistamise oli meeletu. Vahepeal seal teerajal ma lausa tuikusin ja koperdasin pea iga kiviotsa, mis mulle teepeale ettejäi. Muide ma lõhkusin oma jalanõud seal ära kaa nii, et jah.. õhtul laagriplatsile jõudes ma lihtsalt viskasin need imearmsad sinise-ruudulised tennised ära. Ja siis kui me olime jõudnud rajalõppu, siis oli veel viimane tõus, see sama kus alguses pidime alla tulema ja kus ma tundsin kuidas mu põlved vastu ei pea.. siis nüüd kus ma pidin sealt üles ronima, siis ma tundsin ennast kui mingi vanainimene.. see oli julm. Mul süda puperdas sees .. ja ma lihtsalt hingledasin.. aga ma jõudsin tippu, tegin raja ilusti läbi ja olen elu ja tervise juuresJ Võin endaüle uhkust tunda. Ja seda ma muide teen kaJ Ega siis matkal ju ei jonnita!

Kui me raja olime läbi käinud, siis üks lühem rada ootas meid veel ees. Kuigi kui aus olla, siis minul ei olnud mingit isu ega tahtmist enam kuskile ronida. Sest eelmine rada võttis ikka päris läbi. Lisaks sellele olid mul talla all villid kividel kõndimisest ja vesi oli ikka soe veel. Aga ma siiski läksin teistega kaasa. Ei saa ju olle teistest kehvem. See rada nii huvitav ei olnud kui see eelmine, samas see oli lühem ka. Kõigest 1,6 km.

Õhtul läksime aga Ulurusse, et päikeseloojangut pildistada.. seekord me nägime selle ära. Küll mitte täielikult kuna vahepeal otsustasid pilved tulla, aga siiski.. pildid saime tehtud ja ma kindlasti lisan need ka Fb.

Õhtul peale Ulurut läksime taas linna, et arvutit kasutada. Linnast lahkusime kuskil 22 ajal õhtul ja llaagriplatsile jõudsime kottpimedas, aga ei ole hullu, meil on pimedas telgi kokkupanemine juba selge.

ÖÖ möödus õnneks rahulikult. Mina magasin nagu väike laps. Ei kuulnud ma ei tuult, ega ka laagriplatsilt lahkuvaid autosid.  Hommikul ärkasin ma Viivika äratuskella peale.

Kings Canyon ja resort...

14.11.2011 lahkusime siis oma laagriplatislt, et liikuda edasi Kings Canyonisse..Teekond oli kuskil 230 km pikk ja kohale jõudsime juba 3 ajal päeval. Otsustasime, et telki veel kokku ei hakka panema kuna vastuvõtus nägime, et oodata on tormi ja et läheme siis kohe kanjonit vaatama. Teepeal aga hakkas vihma sadama ja ega me seal suurt kaua olla ei saanudki. Tagasitulles tegime kuskil tunnise supluse basseinis. Oi see oli mõnus. Homme on plaanis aga siis kõik rajad läbi teha. Kokku on seal küll 4 rada, millest meie valisime kolm: 6 km, 2 km ja 1 km. Seal on ka üks 22 km rada, aga see on vaid koos giidiga ja ilmselgelt meie jaoks liiga pikk.

Loodame, siis et homme on ilus ilm ja torm meid öösel ei ole ära viinud. Muide telki ei ole me hetkel veel kokku pannud, sest ei tea ju mis meid ees ootabJ

Hommik jõudis kätte varakult. Kuna eile sai magama mindud juba kuskil kella 21.30 ajal. Aga wga siis und ju ei tulnud. Kord oli palav, siis oli jahe siis oli liigakõva magada. Kuna mul on hetkel selg haige, siis saan magada ainult kas selili või kõhuli. Aga kaua sa ikka kahes poosis magada suudad, ikka tahad ju küljele ka keerata, aga vot ei saa... liiga valus on. Lõpuks kui ma magama jäin võis kell olla kuskil 1 öösel. Õnneks mingit tormi ega vihma me ei kogenud, küll aga oli kuulda dingode ulgumist ja nemad ikka ulgusid vahetpidamatta terve öö.

Tänane päevaplaan on meil siis kings Canyoni seiklema minna. Ilm on hetkel selline mõnusalt jahe. Teised läksid basseinu ujuma, mina jätsin seekord vahele. Ärge küsiga, ma ei tea miks. Lihtsalt ei ole hetkel tuju. Mõtlesin, et parem kasutan juhust ja kirjutan teile siin ja samas ega ei ole nii palav ju ka, et peaks nüüd kindlasti ujuma. 

Pole levi, pole ka blogi..

Ja nii ongi...

Kuna viibime kõrbe piirkonnas, siis leviga annab siin ikka kõvasti soovida.

Seega nagu Viivika just ütles, pole netti pole ka juttu:D

Aga ... ma loodan, et see asi muutub meil peagi ja siis ma kirjeldan oma seiklusi ÜKSIKASJALIKULT!


Tsau aga seniks:)

Tervitused Coober Pedyst

Eile siis sõitsime läbi pea 300 km. Enamus oli kõrb. Maastik suhteliselt sarnane, liiv ja miskid kõrbetaimed. Isegi paar puud,aga ikkagi suhteliselt üksluine.

Jõudsime siis Coober Pedysse. Kuna meil majutust ei olnud eelnevalt broneeritud, siis hakkasime siinseid hosteleid ja karavaniparke läbi kammima. Peatusime infokeskuse ees ja meie juude astus aborigeen, kes tahtis tuld küsida. Kuna aga meist keegi ei suitseta, siis saatsime ta sama targalt minema. Käisime siis läbi paar majutusasutus, aga liiga kallid olid meie jaoks kõik. Lõpuks leidsime sobiva majutuse. Opaali kaevanduse. Põhimõtteliselt ööbisime koopas. Võimas...

Aga... kui autost hakkasimeasju välja tooma ja Juhani auto tööle pani, siis auto eriti käivituda ei tahtnud. Nimelt tagurpidi käik ei tööta, muu on OK. Siis avastasime, et Viivikal arvuti ei tööta ja minul ei tööta arvuti hiir. Kui aus olla, siis minule hakkab see meenutama olukorda, kuskilt õudusfilmist, aga Viivikale ärge seda mainige, sest ta satub siis paanikasse ja seda ometigi ei ole vaja.

Aga nüüd on hetk nii kaugel, et tuleb taas hakata asju pakkima ja edasi liikuda. Loodame, siis et kui me linnast välja jõuame, siis asjad hakkavad normaalselt ka tööle:)

Hommik Woomeris

Eilse päevaga jõudsime siis sellisesse pisikesse kohta nagi Woomer. See koht on tõeliselt pisike, sest elab siin vaevu 290 inimest. Ütleme siis nii, et see on küla. Kus inimesi ikka naljalt ei kohta. Ei tea, kas asi on selles et siin on tappev palavus või selles, et need 290 inimest on ka kuskile mujale elama läinud:)

Eile õhtupoolikul otsustasime, et istume rahulikult maha ja sööma kämpingu köögis. Meie söögiks oli muide kiirnuudlid, mis maitsesid vahelduseks päris hästi.

Kaua me oma sööki muidugi nautida ei saanud, sest hosteli manager tuli ja ütles, et  10-15 minutipärast on torm siia poole teel, korjake oma asjad kokku ja leidke endale varjupaik. Kuna meie olime siin hostelis endale toa võtnud, siis olime lahkesti nõus neid enda juures majutama.
Koristasime siis kiiresti oma asjad ja aitasime ka teistel eestlastel asjad kokku panna, nimelt olime me lahkesti nõus nende nõusid pesema:) Ja siis varjusime tuppa. Ja jäime tormi ootama. Aga ei toimunud nagu miskit. Läksime siis toast välja ja kõigil inimestel, kes sellel hosteli territooriumil olid, olid fotokad stardi valmis, et nii kui midagi juhtub, siis kohe pildistama. Ja nii oli ka muide minul.

Ilm muutus jube kiiresti, eemal välgutas, aga mürinat nagu kuulda ei olnud. Taevas oli tume ja tuul pea olematu kuni hetkeni.. mil ... see kõik algas. Alguses tuli tugev tuul ja siis hakkasid asjad lendama ja siis saabus liivatorm ja mõne ajapärast tuli ka vihm. Vihm oli kohe nii tugev, et vastas maja ei olnud kohati näha...See vaatepilt oli võimas.

Õnneks oli meil tuba võetud, kus seda kõike nautida. Olen ühe võrratu kogemuse võrra jälle rikkam:) Mulle meeldib Austraalia ilm, aga ainult siis kui ma saan seda nautida kuskilt turvalisest kohast:)


Hetkel ma lõpetan, sest aeg on edasi liikuda järgmisse linna nimega Coober Pedy, kui sinna jõuan siis annan kindlasti ka teile teada, et kuidas seal on ja kuidas meie teekond kulges.


Head ööd Teile!


Meie asume aga seiklustega taas teele...

Taas uued tuuled puhumas...

Tere hommikust kallikesed.

Taas on möödas paar päevakes, kui mitte just öelda nädalake, kui ma siia midagi lisasin. Aga ausalt aeg on lennanud nagu linnutiivul ja tegemist on olnud kuhjaga.

Nimelt, eile siis me lahkusime lõpuks ometi Loxtonist. Omamoodi ju kurb sündmus, sest selle kolmekuuga sai see koht omamoodi ju koduks. Turvatunne on nüüd kadunud.. aga pole hullu, seiklused ja puhkus ootavad meid ees.

Hetkel oleme me oma puhkusega jõudnud Port Augustasse. Hmm.. muidu selline põnev ja pisike linn, aga oi kuidas siin müristab ja välku lööb ja loomulikult kallab ka vihma. Aga no me loodame, et see ilm siin muutub, sest plaan oli ka teiseks ööks siin peatuda. Aga kui ilm ei kavatsegi muutuda siis.. oleks vist targem siit lahkuda.

Muide... oma esimese puhkuseöö veetsime me karavani pargis, nimelt autos siis... ja oi .. see ei olnud just meeldiv kogemus. Esiteks...istmed sellel autol alla ei käinud. Seega jagasime rõõmsalt Viivikaga esiiste talle ja tagumine iste mulle. Aga mugav see ikka ei olnud. Jalad surid koguaeg ära ja kuna iste on kaldu siis pidi seljalihaseid koguaeg pingul hoidma ja mis te arvate, kas mul hommikul oli selg valus :D

Ühesõnaga jah.. õnneks hommikuni me kannatasime välja ja juhul kui nüüd me jääme siia  kauemaks.. see tähendab, et homseni, siis mina ja Viivika plaanime küll vähemalt haagisesse ümber kolida. Teiste eestlaste kohta ma ei oska öelda, sest nemad ööbisid telgis:)

Hetkel aga kõik ja ma loodan, et varsti täiendan oma reisipäevikut taas!