Seiklused

Võtan ennast kokku ja kasutan Kings Canyoni köögis olevat elektripesa, et saaksin Teile siis anda informatsiooni, et millega me siis senim hakkama oleme saanud.

Kui ma ei eksi, siis viimane info tuli minult Cooper Pedyst või noh tegelikult oli see Ulurult, aga ega ma teile midagi tarka ei kirjutanud ju. Lihtsalt andsin teada, et ma olen middle of nowhere ehk siis kõrbes ja et mul ei ole ei elektrit ega ka levi. Ainuke koht kus ma laadida sain oma arvutit asus linnas ehk siis Uluru Resortis ja meie ööbimis kohast jäi see kuskil 30 km kaugusele. Seal Uluru piirkonnas ööbisime me kolm ööd.

Meie esimene päev Yulara rahvuspargis ehk siis  Ulurus ja seal piirkonnas:

Kui me sinna piirkonda saabusime, siis üritasime endale kõigepealt majutuse leida. Külastasime Resorte ja kämpingu platse, aga meie jaoks oli see suhteliselt kallis. Leidsime sealt ka poe ja meie Viivikaga otsustasime, et ostame ka endale telgi. Mõeldud, tehtud. Meie telk maksis 50 dollarit ja tegelikult see ei ole kallis, sest muidu oleme me siiani maksnud öö eest kuskil karvanipargis kuskil 15-26 dollarit. Seega ühe öö hindJ Peale poes käiku otsustasime et külastame Uluru ära. Esimesel päeval võtsime ette lühikese matka, mis oli 2km pikk. Aga teekond vaatamisväärsuseni oi põnev, see kivi oli nii massiiivne ja mina ja Kristin ainult pildistasime. Ühesõnaga on mul Ulurust vist miljon pilti, aga see oli tõesti omaette elamus. Muide pilet Yulara rahvusparki maksis 25 dollarit ehk siis 20 eurot.

Õhtupoole külastasime veel Resorti piirkonda ja sealset elektripistikut. Otsustasime, et läheme tasuta laagriplatsile, mis siis oli Uluru piirkonnast 30km kaugusel. Meie esimene telkimine Austraalias. Uskuge mind, see ei olnud tore, sest pimedas hakkas kujutlusvõime tööle. Iga krabina peale või tugevama tuulepuhangu peale olid silmad taas lahti ja ma kujutasin ette igasuguseid asju kuidas keegi kuskilt tuleb ja oma noaga meid ründab ja uskuge see ei olnud tore. Lõpuks ma otsustasin, et ei tee sellest välja ja püüan ikkagi magama jääda. Pikkapeale see mul ka õnnestus.

Teine päev Ulurus ja seal piirkonnas:

Teisel päeval võtsime me Uluru juures ette pikema matka, kui esimesel päeval. Nimelt oli see rada 10,6 km pikk. Vahepeal arutasime, et võiks ka Uluru otsa ronida, aga kuna ilm oli liiga kuum kuskil 38 kraadi, siis see koht oli suletud ja kui aus olla, siis igalpool on seal sildid väljas, et uluru otsa ei tohi ronida, aga samas kui Yulara rahvusparki sissesõita siis seal kabiinis, kus see tädike on seal on kirjas et kuni 11 am saab kiviotsa ronida. Meil oli ka see algselt plaanis, aga siis kui saime teada, et 35 inimest on surma saanud, siis võttis kiviosa ronimise isu ikka ära küll. Samas.. kui me seal rajal jalutasime, siis leidsime ühe laugema koha kus sai ka ronida ja meie muidugi kasutasime juhust ja ronisime ka. Ja tegime ka pilte. Mida saab vaadata mu FB lehelt. Aega selle läbimiseks võttis meil pea 4 tundi. Ilm oli kuum ja vett kulus päris palju kuskil 4 l.  Alguses oli põnev seal matkata, aga lõpuks tüütas ära, kaua sa seda ühte ja suurt kivi ikka passid. Ja siis me Viivikaga hakkasme filosoffeerima, et miks see kivi siin on ka kui kaua ta siin veel plaanib olla ja mis ta siin üldse teeb jne. No saate aru ju küll.. lihtsalt hakkasime lollusi tootma.

Meie teinepäev lõppes taas linnas arvutit laadimas. Kuna alguses oli meil ka plaan et läheme õhtul tagasi Uluru juurde, et sealset päikeseloojangut vaadata, siis see plaan muutus meil kiiresti. Kuna taevasse ilmusid päris tumedad pilved ja sealt tuli päris korralik sahmakas vihma ka. Teised eestlased, kellega me tripime nemad ikka läksid ja lootsid, et näevad päikeseloojangut Ulurul. Meie Viivikaga otsustasime, et jääme linna ja kasutame tsivilisatsioonihüvesid ehk siis interneti ja elektrit.

Peagi olid meie eestlased tagasi ja ütlesid, et kuna taevas oli ikka pilvine siis seal Uluru juures midagi ei toimunud. Pakkisime ennast siis ka Viivikaga kokku ja sõitsime taas laagriplatsile. Saime telgi ilusti püsti ja kui aeg oli magama minna, siis tõusis tuul ja otseloomulikult hakkas minu kujutlusvõime taas tööle. Kuna ühekorra oleme me juba liivatormi üleelanud, siis teistkorda seda uuesti kogeda ei tahaks. Seega lootsin, et tuul vaibub ja kõik saab korda. Aga ei, tuul läks aina tugevamaks... viivika ütles et ta ei saa magada ja kui aus olla siis ega ka mina seda teha ei saanud. Otsustasin, et panen klapid pähe ja kuulan mp3-e. Mõneks ajaks sellest piisas. Siis tõusis taas tuul ja tunne oli selline, et me lendame koos telgiga lendu. Ja siis hakkas veel vihma ka sadama. Otseloomulikult sadas telki sisse ka. Nii, et minu läpakas ujus hommikul.Õnneks midagi hullu tal ei olnud. Töötab siiani. Ptui, ptui, ptui. Meie teine öö oli siis selline.

Kolmas öö Yulara rahvuspargis ja selle ümbruse:

Kuna öösel magada ei saanud, siis päeval oli olemine loid ja kui aus olla, siis ega see päike ja palavus asja paremaks ka teinud. Aga otsustasime ikkagi, et läheme vaatame Kata-Tujat, see vaatamisväärsus jäi Ulurust kuskil 50 km kaugusele ja oli samasugune kivikamakate kogum, mis kohati tundus, et oli isegi huvitavam kui Uluru ise.

Sinna jõudes otsustasime, et teeme läbi 7 km matka. Kui me olime 2,2 km käinud siis tuli ette kiri, et edasi ei saa.. kuna liiga palav on. No mitte otse just nii ei olnud öeldud, aga midagi selle taolist, et peale 1 AP on suletud, kuna ilm on liiga kuum. Meil Viivikaga oli selle üle hea meel kuna ilm oli tõesti kuum ja ega see kuristik seal eriti ahvatlevana ei tundunud ka. Istusime seal üleval niisama ja siis vaatasime et üks saksa paarike läks ikka sellele rajale ja siis meie eestlased otsustasid, et ei nemad ikka lähevad ka... Ja mis meil siis Viivikaga muud üle jäi kui ka nendega liituda. Ei jää ju 4ks tunniks kuskile kiviotsa istuma nagu konn.

Esimestel trepiastmetel ma juba tundsin kuidas mul põlved valutavad ja mõtlesin, et ma ei suuda, aga siis tuli õnneks laugemaa ja siis oli jälle kõik ok, hetkeni mil pidime ronima kuskile kaljuvahele ja see tõus oli suhteliselt järsk ja sealt alla tulek oi, ma ei taha sellele enam isegi mitte mõelda. Ja siis vahepeal oli taas laugem ja siis jälle järsud mäed. Kuna mu jalanõud ei olnud ka just kõigeparemad ronimiseks või siis kividel turnimiseks, siis jah vahepeal oli tunne nagu oleks kõndinud kividel paljajalu. Kuna ilm oli veel nii kuum ka et vesi, mis meil oli kaasa võetud läks suhteliselt kiiresti kuumaks siis ega seda soojavett palavaga ju juua ka ei tahtnud eriti, aga pidi. Kuna vedeliku kaotus läbi higistamise oli meeletu. Vahepeal seal teerajal ma lausa tuikusin ja koperdasin pea iga kiviotsa, mis mulle teepeale ettejäi. Muide ma lõhkusin oma jalanõud seal ära kaa nii, et jah.. õhtul laagriplatsile jõudes ma lihtsalt viskasin need imearmsad sinise-ruudulised tennised ära. Ja siis kui me olime jõudnud rajalõppu, siis oli veel viimane tõus, see sama kus alguses pidime alla tulema ja kus ma tundsin kuidas mu põlved vastu ei pea.. siis nüüd kus ma pidin sealt üles ronima, siis ma tundsin ennast kui mingi vanainimene.. see oli julm. Mul süda puperdas sees .. ja ma lihtsalt hingledasin.. aga ma jõudsin tippu, tegin raja ilusti läbi ja olen elu ja tervise juuresJ Võin endaüle uhkust tunda. Ja seda ma muide teen kaJ Ega siis matkal ju ei jonnita!

Kui me raja olime läbi käinud, siis üks lühem rada ootas meid veel ees. Kuigi kui aus olla, siis minul ei olnud mingit isu ega tahtmist enam kuskile ronida. Sest eelmine rada võttis ikka päris läbi. Lisaks sellele olid mul talla all villid kividel kõndimisest ja vesi oli ikka soe veel. Aga ma siiski läksin teistega kaasa. Ei saa ju olle teistest kehvem. See rada nii huvitav ei olnud kui see eelmine, samas see oli lühem ka. Kõigest 1,6 km.

Õhtul läksime aga Ulurusse, et päikeseloojangut pildistada.. seekord me nägime selle ära. Küll mitte täielikult kuna vahepeal otsustasid pilved tulla, aga siiski.. pildid saime tehtud ja ma kindlasti lisan need ka Fb.

Õhtul peale Ulurut läksime taas linna, et arvutit kasutada. Linnast lahkusime kuskil 22 ajal õhtul ja llaagriplatsile jõudsime kottpimedas, aga ei ole hullu, meil on pimedas telgi kokkupanemine juba selge.

ÖÖ möödus õnneks rahulikult. Mina magasin nagu väike laps. Ei kuulnud ma ei tuult, ega ka laagriplatsilt lahkuvaid autosid.  Hommikul ärkasin ma Viivika äratuskella peale.

Kings Canyon ja resort...

14.11.2011 lahkusime siis oma laagriplatislt, et liikuda edasi Kings Canyonisse..Teekond oli kuskil 230 km pikk ja kohale jõudsime juba 3 ajal päeval. Otsustasime, et telki veel kokku ei hakka panema kuna vastuvõtus nägime, et oodata on tormi ja et läheme siis kohe kanjonit vaatama. Teepeal aga hakkas vihma sadama ja ega me seal suurt kaua olla ei saanudki. Tagasitulles tegime kuskil tunnise supluse basseinis. Oi see oli mõnus. Homme on plaanis aga siis kõik rajad läbi teha. Kokku on seal küll 4 rada, millest meie valisime kolm: 6 km, 2 km ja 1 km. Seal on ka üks 22 km rada, aga see on vaid koos giidiga ja ilmselgelt meie jaoks liiga pikk.

Loodame, siis et homme on ilus ilm ja torm meid öösel ei ole ära viinud. Muide telki ei ole me hetkel veel kokku pannud, sest ei tea ju mis meid ees ootabJ

Hommik jõudis kätte varakult. Kuna eile sai magama mindud juba kuskil kella 21.30 ajal. Aga wga siis und ju ei tulnud. Kord oli palav, siis oli jahe siis oli liigakõva magada. Kuna mul on hetkel selg haige, siis saan magada ainult kas selili või kõhuli. Aga kaua sa ikka kahes poosis magada suudad, ikka tahad ju küljele ka keerata, aga vot ei saa... liiga valus on. Lõpuks kui ma magama jäin võis kell olla kuskil 1 öösel. Õnneks mingit tormi ega vihma me ei kogenud, küll aga oli kuulda dingode ulgumist ja nemad ikka ulgusid vahetpidamatta terve öö.

Tänane päevaplaan on meil siis kings Canyoni seiklema minna. Ilm on hetkel selline mõnusalt jahe. Teised läksid basseinu ujuma, mina jätsin seekord vahele. Ärge küsiga, ma ei tea miks. Lihtsalt ei ole hetkel tuju. Mõtlesin, et parem kasutan juhust ja kirjutan teile siin ja samas ega ei ole nii palav ju ka, et peaks nüüd kindlasti ujuma.