Bambuse rong

Täna oli meil äratus õige vara, nimelt siis kell 9. Ja asi siis nimelt selles, et 9.30 ootas meid hotelli ees Tuk:tuk, mis viis meid bambuse rongiga sõitma.

Kui aus olla siis see oli kogemus omamoodi, nimelt siis raatad ja pambusest plaat. Rongisõit oli omamoodi jube ja äge. Adrenaliin oli ikka pidevalt laes, sest selline tunne oli küll, et rong sõidab rööbastelt igakell välja. Ja kõige vahvam oli see, et rongirööpaid oli üks paar ja kui teine rong vastu sõitis, siis üks rong lihtsalt tõsteti tükkhaaval rööbastelt maha. Pahatihti oli see meie rong kuna meid oli vähemuses:)

Muide homme on siis see päev, kus me jätame Kambodzaga hüvasti ja ütleme Taile tere:)

Battambang

Uus koht ja uued kogemused.

Aga paar asja millest ma veel rääkida tahtsin ja et te natuke naerda ka saaksite.

Nimelt nagu te teate, siis meie päevad lõppevad siin kell 4 hommikul ja algavad kella 1-2 ajal. Aga noh ikka ärgates ju uimase peaga ei mõtle ju selgelt ja nii ka seekord. Läksime linna, ajasin oma teksad jalga ja kõik oli okei. Aga kui linnast koju tagasi jõudsime ja pesema tahtsin minna, siis pidzaama pükse ei leidnud, no tee mis tahad, ei leia ja kõik. Mõtlesin et ju nad siis kuskil kohvris või tekiall on, aga hetkel ei viitsi otseida, et pärast kui pesemast tagasi tulen, siis otsin edasi. Noh, mõeldud tehtud. Ennem köisin muidugi ka pissil ära ja nii kui ma teksad alla tõmbasin, siis põhimõtteliselt nende all oli omakorda siis mu pidzaama püksid:D No, ma ikka vahel ei mõista iseennast... pidin siis küll vist magades riideid vahetama, sest no pidzaama pükstega ikka linna ei läheks ju:D 

Kuigi kohalikud köivad ja teevad kõike siin pidzaamas;D

Nii ja siis teine seiklus, mis meil oli siis selline, et eile läksime linna, Viivika võtab tavaliselt võtme ja mina siis panen ukse kinni, seekord aga peale seda kui ma olin ukse kinni tõmmanud ja lukku nupust ta vajutanud jäi mul nagu miskit kummalist kripeldama ja küsisin Viivikalt, et kuuled kas sa ikka võtme võtsid kaasa? Boh, loomulikult ta seda ei teinud. Mõtlesime, et kohe ei lähe vastuvõttu oma murest rääkima, et kui linnast tagasi oleme, et siis läheme. No, linnas sai käidud ja vastuvõtus ka. Sealt öeldi, et tulevad 1 minuti pärast, aga no nende 1 minut on teadagi 10 minutit ja siis me seal oma toa ukse taga nagu kaks ünnetut passisimegi ja lasime sääskedel ennast süüa. Ja siis nad lõpuks tulid... koos kahe suure kilekotitöie võtmedega ja hakkasid siis proovima, et milline võti võiks sobida. Noh jah, me viivikaga hoidsime kahekäega peast kinni, et teil nagu mingit süsteemi ei ole või, võtmed oleksid võinud vähemalt nummerdatudki olla, aga oh ei, kus sa sellega:) Peale 20 minutilist proovimist ja kaarditrikki, mis ei aidanud.. saime me lõpuks oma tuppa:) Noh, mis ma oskan öelda, tegijate ju ikka juhtub (A)

Nii, aga nüüd siis uuest kohast ka tsipa juttu. Koht, mis siis peaks olema cambodia suuruselt teine linn. Meie buss pidi väljuma 13 30 ja meile pidid nad järgi tulema 13 ajal. Noh, kell oli 13 30, aga meie bussi ei kusagil. Kui aus olla siis igasugused mõtted käisid peast läbi, et tuleb bussifirmasse kohale minna ja neid sõimama hakata, sest nii ülbelt ju ikka kliente maha ei jätaks. Aga õnneks, buss tuli SUURE hilinemsiega, aga siiski ta vähemalt tuli. Bussisõit kestsi natukene alla kahe tunni, mis on minu meelest väga positiivne kuna esialgu lubati. et sõit võib kesta kuni 6 tundi, 

Nii, aga suuruselt siis teine linn, noo ma küll ei ütleks seda. Minu meelest on see nii tillu ja tänasepäeva jooksul ei leidnud me isegi suurt poodi, kust saaks puuvilju või midagi head osta. Meie jaoks on see PROBLEEM:D

Aga pole hullu, homme on ka päev ja siis otsime edasi. Esialgu on siis plaan jääda siia pähapäevani ja siis edasi Taisse, meie viimassese sihtkohta:)

Fish massage

Jep lugesite õigesti. Täna käisid dr. Fishi juures:) Alguses oli ikka jube kõdi ja nalja oli nabani, aga pärast harjus ära ja siis oli juba veidike rahulikum istuda.
Aga kus meile üldse selline idee, et kalavanni minna. Nimelt käisime bussipiletied ostmas ja siis mõtlesime, et oh kaladevann on päris odav. 15 minutit oli  1 US dollar, lisakas sellele sai veel kas cocat või vett või siis õlut. Nii, et kokkuvõttes saime me tegelikult selle kaladevanni 40 sendiga.
Ja siin siis paar pilti mu kalavannis käigust:)

DR Fishi juures

Aga kui rääkida nüüd muud juttu ka vahepeal, siis minuga on kõik okei. Mulle meeldib siin ja nagu ma juba oma eelmises postituses mainisin, siis selline tunne nagu ma kuuluksingi siia. Samas siin kohal ei pea te muretsema, sest vähem kui kolmnädalat on veel jäänud ja ma usun et ma ise ootan koju tulemist rohkem kui teie mind:)

Nii, aga homme siis me vahetame linna ja läheme Battambangi. See asub Kambodzas. Sinna on meil siis plaan jääda esialgu kolmeks ööks. Kusjuures täna saime me teada, et see on Kambodzas suuruselt teine linn, aga ometi, meie ei tea sellest midagi ja samas minu tutvusringkonnas olevad inimesed ei ole ka selles linnas käinud. Meie aga otsustasime siis, et peame seal ära käima. Ja noh, tänu sellele siis lükkub meie Tai reis edasi. Samas aega ju selle Taiga on:)

Siem Ream vs Angkor Wat

Oma reisiga oleme me jõudnud juba Kambodza viimasse sihtkohta ehk Siem Reapi. See on selline väga mõnus linnake, kus on lausa lust oma olematut raha kulutada.
Meie tänanepäev möödus AngkorWati templitega tutvudes. Ei, ei mitte loomulikult kõigi nendega vaid odasega, sest esiteks on neid templeid sellel 40 HA suurusel maaalal päris palju ja nad paiknevad igaüks eripaigus. Meie valisime ekskursiooniks nö väikeserigi, mis sisaldas siis kolme templi külastust ja siis üks oli  veel boonusena:)

Esialgu on meil plaan jääda siia paigale neljapäevani ja siis põrutame Taisse. Esimene peatuspaik oleks meil siis Koh Chang ja siis edasi vaatame kuhu ja mismoodi:)
Tean vaid seda et 17 aprill vaja Bangkokis olla ja õhtul juba Tallinnas. Ma ei jõua seda ära oodata.
Tahan juba verivorsti ja hapukapsast ja kohukesi ja kõike head ja paremat!!!

Muide eile jõin üle pikaaja piima ja mis te arvate kuidas see mu seedimisele mõjus? Noh.. ütleme siis nii, et mitte väga hästi. Aga sellest hoolimatta ma elan ja piimaisu ei ole kusagile kadunud:P

Niih, ma siin nüüd paar päeva olen ikka mõelnud ja teate, mis ma välja mõtlesin.

Nimelt, siis need viimased kuu aega, mis ma reisil olen siin olnud.. no kohe mitte üldse ei tunne ennast turistina. Tunne oleks nagu oleksin seal kus ma olema pean.. nii et jah:) Kes teab äkki siis ma veel kunagi tulen aasiasse elama:D

Kuumarabandus

Jah, just õigesti lugesite. Aga õnneks ei olnud see mina ega ka Viivika, kes kuumarabanduse sai, vaid hoopis minu kullakallis läpakas.

Eile hommikul, nii nagu tavaliselt peale ärkamist tuleb ju uudised üle vaadata, aga kui ma arvutit sisse üritasin lülitada, siis ei lasknud. Kohe lülitas uuesti välja, selline tunne nagu aku oleks tühi, ometigi oli mul laadijajuhe taga ja akut ei olnud. Noh.. kui aus olla siis ega see hommikul just eriti hea uudis ju ei ole, lisaväljaminek ikkagi ju. Mõtlesin, et ehk mõne ajapärast ikka läheb tööle, ei taha ju uskuda, et nagu nii lampi üles ütleb. Õhtul oli veel temaga kõik okei ja ta ei näidanud küll mingeid suremise märke.

Käisin kiireslt siis dussi all ja arvuti jätsin seniks sinnapaika, eemaldasin veel aku tagant ja laadijajuhtme ka, muide panin ta veel ventika alla, et saaks ikka võimalikult palju tuult ka juhul kui tal ikka palav onJ Aga ei miskit.. sama jama… või no tegelikult päris sama ei olnud, nimelt ta nimelt lülitas ennast pikemaks ajaks sisse ja siis hakkas tuledega vilgutama.. ja seda ikka terve õhtu otsa. Otsustasin siis, et las see vana arvuti jääb sinna paika ja et lähen tutvun uute läpakate hindadega.. ja seda me siin siis tegimegi.. Kui aus olla siis läpakate hinnad on siin ikka päris laes, ei tea millepärast ja kõige naljakam on see, et elektroonika poodides mis asuvad kaubanduskeskustes seal selliseid asju nagu läpakaid  üldse ei müüda… aga jah…jalutasime ja otsisime läpakaid sobivate hindadega.. kuni leidsimegi.. ühe HP, mille hinnaks oli 395 dollarit, see tegekliult nagu ei ole väga kallis, aga no ma ei tea… ei tekitanud see arvuti minus ikka sümpaatiat ja me otsisime edasi kuni ma leidsin endale meeldiva hinnaga ja päris nunnu musta Toshiba (Darja, me same nüüd sinuga koos klubi teha). Ja nooh.. raske südamega, aga siiski ostsin ta ära. Kätte pidin ta same järgmisel päeval kuna tal ei olnud peal ei windowsi ega midagi. Kusjuures kõigenaljakam selle asja juures oli see, et kui ma olin arvuti välja valinud siis mind pandi istuma ja anti ette leht, kus peal olid erinevad arvutiprogrammid ja öeldi, et ma siit endale kõik meelepärase väljavaliksin, mul oli nagu ?? See kõik on ikka tasuta või:P Ja nii oligi. Kõik photsopid ja viirusetõrjed jms .. oli tasuta.. ja kui ma järgmine pave arvuti kätte sain, siis oli sinna rohkem veel installitud kui ma palunud olinJ Aga me like it..

Okei.. asi läheb tegelikult nüüd naljakaks.. sest täna hommikul, mõtlesin, et vaatan mis näoga mu arvuti on ja mis ta siis täna teha otsustab. Ja ohh seda üllatust, kui mu arvuti tööle läks. Ma ei osanud ei nutta ega ka naerda, sest uus arvuti oli juba ju tellitud, raha oli makstud ja nüüd siis sedamoodi…miks ta varem ei võinud mõistusele tulla ja pildi endale ettevõtta, aga mis ma ikka muud oskan öelda, kui et halb karma…

Kusjuures,see hommik kui me ShianoukVillest lahkusime… mul otsustas kohvril sang (koht kus siis kohvrit veetakse) katki minna… noh jah… ma ei osanud sellepeale kohe midagi öelda… lihtsalt … taas uus väljaminek… käisin muide ka kohvrite hindu uurimas.. no 20 dollariga oleks kätte saanud, aga õnneks… ma suutsin oma sangakese korda saada, iseasi muidugi kui kaua see vastu peab, aga no ma loodan et peab. Uut kohvrit ma küll endale osta ei taha .. ja juhul kui kohver peaks nüüd üles ütlema, siis ma lihtsalt topin kõik riided selga ja kummikud jalga, aga vot kiuste uut ei osta JJ

Aga no, mis tehtud see tehtud…

Roosa pann, puidust wc-hari, ufo laeva projekteerimine ja sünnipäev ehk siis taas SihnoukVilles

Mõtlete kindlasti, et miks mul siin nii naljakas pealkiri on? Asi lihtne, ei ma ei ole hulluks läinud ega midagu, lihtsalt me oleme taas Shioukvilles. Kolm esimest asja loo pealkirjas on seotud minu unenägudega, viimane aga reaalne sündmus, ma kohe räägin teile kõigest ka lähemalt.

Nagu ma juba oma eelmises postituses mainisn, siis piirkond on sama, aga hotell on teine. Mõnesmõttes on piirkond, kus me hetkel ööbie palju parem kui eelmine koht. Tahate teada miks? Noh, muusikat ei kosta rannast enam nii valjult ja noh kui ikka randa tahad minna siis tuleb natukene jalutada ka. Plussina tooksin veel välja selle, et puuviljaüüad asuvad meil suhteliselt hotelli vastas ja pood muidugi ka: ) Kui ma ikka midagi soolast tahan, siis lähen ja ostan oma kuivatatud kala sealt äraJ

 Meie päevad möödusid varem rannas ujudes ja päikest võttes. Nüüd kus me siin tagasi olema, no ma ei tea ei kisu enam eriti sinna poole. Seda enam, et rand on laevu täis ja ma kardan saada uue lööbe. Ei taha olla täpiline ja välja näha nagu lepatriinu, aga no kui palavus ikka tappa tahab siis ega muud vist üle ei jää.

Meie päev möödub rannavabalt. Vähemalt päeval me sinna ei lähe. Kristi ütles Viivikale, et täna ei ole rannailma:D Ega see ei loe ju et päike lõõmab ja sooja on 35. Kristi leiab et see ei ole piisav. Meie plaan on hoopis täna lebosse ennast kuskil varjulises kohas lasta ja siis kuuma ilma sealt nautida. Ja lõunal läheme me jalutame linna ja ostame lõunaks suuure jäätise:D Jah nii me siin toitume, hommikul puuvili ja lõunal jäätisJ Muud ei ole meile vajaJ

Ja õhtul on meil siis plaan randa minna, seal saab tasuta shotte ja jooke, aga ega mina selle peale seal välja ei lähe, ma võtan lihtsalt oma fotoka kaasa ja teen paar ägedat pilti, et ka teie saaksite osa sellest millest mina siin saanJ

Minu kahtlased unenäod....

Uues kohas olen ma meeldivalt kaua mganaud ja ilmselt on põhjus mu väga väga kahtlastes unenägudes. Nimelt siis nägin ma unes, et ma olin reklaamis osaknonnas tööl ja minu ülesandeks olid dekoratsioonide organiseerimine võtteplatisele. Seda ma siis tegin ka. Aga kui filmimine puhta hakkas siis selgus et puudu on kaks asja. Nimelt siis roosa pann ja puidust peldikuhari. Unenäos ma mäletan, et hakkasin nutma ja vandusin et mina ei tea puuduolevatest asjadest midagi, aga mind ei uskunud  mitte keegi. Seega, oli aeg üles ärgata ja reaalsesse maailma tagasi tulla. Seda miks ma just selliseid asju tol ööl unes nägin, ei oska ma öelda ja mida see kõiktähendama peaks, kah mitte. Võibolla peaks unenägude seletajast järgi vaatama. Aga ikkagi kahtlane, miks just roosa pann ja miks just puidust hariJ

Järgmisel ööl ma nägin unes et ma pidin joonistama ufo laeva, aga milleks või kellele, seda ma kahjuks enam ei mäleta. Unenäos ma tean et olin koolis ja jooniostasin selle tahvlile, muideks kriidiga ja siis mingid inimesed käisid küsimas, et kas on juba valmis . No mina ei tea, miks mind sellised unenäod külastavad, tean et asi on seotud alateadvusega, aga no ufode laeva ikka ei ehitaks juJ

Muide hommikul kui silmad lahti tegime siis ikka sadas  meeletult. Eile me siis jalutasime  linnas, ilm oli pilves aga palavus oli ikka meeletu. Selline tunne nagu istuskin leiliruumis ja keegi viskab koguaeg leili. Higi lihtsalt voolas koguaeg ja no miski ei aidanud. Vahepeal käisime küll poodides ennast jahutamas, aga nii kui välja läksid siis algas sama jama otsast peale.

Õhtul otsustasime, et läheme JJ-sse see on siin kohalik rannaäärne pubi. Seal on õhtuti tuleloopijad et teeme nendest pilte. Võtame ühe shoti ja siis tagasi hotelli. Meie plaan ei läinud muidgi nii, nagu me algselt plaaninud olime.

Nimelt poole teepeal randa avastasin mina, et kaamera olen koju jätnud. Noh pole hullu, meil siin ju aega veel on ju kuni pühapäevani et nendest pilte teha, seega otsustasime et uus katse homme.

Jalutasime siis rannas, saime endale ühe popuplaarse bubi flaieri, mis meile sisseviskaja poolt kiiresti ette vuristati. Mulle jäi meelde ainult et miski asi vahetub mingi kell, viivika ei kuulanud vist üldse mida räägiti. Aga jah.. võtsime oma flaieri vastu, Viivika ütles veel et kui tasuta jooke ei pakuta siis ei ole põev. Ja nii me siis seadsimegi oma sammud edasi JJ poole.

Ennem aga peatas meid tuttav sõna.. nimelt hüüdis keegi kuskilt TERE!.. alguses mõtlesin et kuulsin valesti, aga ei.. seal see mees siis seisis ja ennast tutvustas. Nimi oli Lauri. Kui te nüüd kõik TV3-e vaatasite 24dal veebruaril, saade oli siis vabariigi aastapäev Kambotzas siis te teate kellest ma räägin. Jah tema seal seisis oma täies hiilguses ja kutsus meid oma lauda, kus oli veel palju palju teisigi eestlasi. Nimelt tähistati seal ühe eestlase Sandra sünnipäeva. Seega, peab ikka tõdema et eestlasi leidub igalpool, kui sina neid ei otsi siis nad tulevad ise sinu juurdeJ

Muide, me saime vana tallinnat seal. Jube magus oli, aga siiski see oli midagi eestistJ

Koh Rong

Äratus oli meil 6 45, sest 7.15 pidi meid keegi pealekorjama ja sadamasse viima. Olime kenasti õigel ajal valmis, aga kedagi kes meist hotelli ees puudust tundis me küll ei märganud. Või no tegelikult üks mikrobuss oli, aga kui sellele oma lehte läksime pakkume, siis naine ainult irvitas bussis ja nad sõitsid minema. Suht selline.. imelik tunne oli.

Õnneks peagi tuli tuk-tuk, kes peid peale korjas ja vabal käigul alla randa viis. Mõtlesime, et kas selle jaoks oligi vaja meiele masin järgi saata, et see saaks vabal käigul 20 m allapoole sõita. Õnneks see siiski nii ei olnud. Reis sadamasse kestis kuskil 20 minutit. Ja reis saarele kestis 2,5 tundi. Ja oi oi oi.. parem kui ma seda üldse ei meenutaks. Sest .. ma vist olin sellel paadil ainuke, kes otsustas merehaigeks jääda ja põhimõtteliseslt oli mul pea koguaeg üle parda. Oksemagnet olen ju J Kui teised seda ei tee, siis teen seda ise.

Kui me saarele jõudsime, siis mul kõik veel sees loksus ja kohe üldse ei olnud hea olla. Ja kui aus olla, ega paremaks ei läinud ka veel  nii pea.

Meie edasine plaan saarel oli siis loomulikult päikest minna võtma ja ujuma. Ja hiljem niisama chillida ja saarega tutvuda. Ja pean ausalt tunnistama, et ega ma kaua ei saanud vees olla, sest kõik loksus endiselt ja süda kippus ikka vägisi pahaks minema.

Meie teine päev möödus peaaegu, et kenasti. Mõtlete, et miks peaagu? Noh..eks ma siis räägin teile kõik ära.

Alguses me läksime ujuma. Järsku hakkasin ma üleni sügelema ja siis ma märkasin, et vees on reostus. Mustad laigud ja mullid. Ja oi kuidas see mind sügelema ajas. Pärast lugesin punne kokku. Ühel jalal oli 26 ja teisel 39. Vahva kas pole. Aga ega sellega siis asi ei piirdunud. Kristi käis pesemas ja peale pesus käiku leidis ta maast ühe kännuvõi oli see puujuur, mille vastu ta pidi oma väikese varba ära lööma. Ei no muidugi, ise mõtlesin ka et kuidagi liigagi hästi mul selle tripiga läinud. Aga ptui ptui selle peale ja loodan, et hommikuks on kõik okitoki ja saan korralikult käia. Hetkel ma ikka lonkan päris korralikult.

Saarelt tagasi tulemine ei olnud sugugi nii hull kui saarele minemine. Nimelt ei olnud ma seekord ropsimagnet, keegi ei olnud. Meri oli suhteliselt rahulik. Kui me sadamasse jõudsime, siis alguses me viivikaga ikka muretsesime, et kas seal ikka tuktuki vendasid on, meid ees ootamas, kes meid sealt sadamast ikka kenasti ära viiks. Õnneks oli, saime kenasti Shioukville tagasi. Sama kant, aga teine hotell. Palju parem kui meie eelmine, hind sama ainuke jama on selles, et netti ei ole toas. Sellejaoks pean ma restorani minema, et näitkes teile pilte üles laadida või siis et oma blogi laadida. Aga pole hullu. Eks ma kannatan ära vastJ

Kokku olime me saarel kaks ööd ja edasi läheme tagasi Shinoukville. Sinna esmaspäevani ehk siis viis ööd ja siis tagasi pealinna PhnoPenhi, et korda ajada oma Tai  viisa ja siis edasi juba SiemReiem AnkorVati juurde ja siis Tai kallis TaiJ Muidugi Home sweet home kõlab palju kenaminiJ

SihnoukVille

Nagu tavaliselt, meil kombks on, siis ka seekord ei jäänud, me ühte paika kauaks pidama. Vai neli päeva ja siis liikusim edasi.

Meie tee viis meid teada tuntud mereäärsesse kuurordisse nimega Shinoukville. Need, kes vaatasid vabariigiaastapäevaal TV3-e need ehk teavad, et seal asub ka eestlaste hotell.  Meie vaatasime seda kohta ainult kaugeltJ

Meie bussisõit noh jah.. peaksin ennast ristima vist okse ja sitamagnetiks ja seda sõna otsese mõttes, sest mulle tundub, et seal kus olen mina seal on ka kõik muu. Tahate kuulda, miks jah?! Okei... meie teekond kestis... nelja tunni asemel 5 tundi, aga ega see meid siin enam nii väga ei üllatagi. Ja minu õnnetuseks istus minu kõrval teisel pool vahekäiku siis üks kohaik naine oma väikese lapsega. Laps võis olla noo, ma pakun et alla aasta. No nii, ja kui meie sõit oli kestnud kuskil 3 tundi, siis otsustas se naisterahvas mu kõrval, et hakkab oksendama.  No ja siis mulle meenus kohe see bussisõit Hanoist Huesse, kus samuti .. kaks inimest, kellest üks toodi minu kõrval ja teine oli siis viivika kõrval ja noh mida nad ikka muud tegid kui oksendasidJL Ei teagi kohe kas sellise meenutuse peale  nutta või narda. Olgu, see sellks... kui naisterahvas seal oksenda, siis mina keerasin muusika endal põhja ja kerasin pea ära. Ei ole ju kena vaadata kuidas teine oksendab.

Mõne ajapärast, kui uuesti naise poole vaatasin, siis ta puhastas oma poja peput, mis oli sõna otseses mõttes sitane.. ja see vaatpilt oli... iuuu....kui ma mõtlesin ennem, et ma ei hakka oksele, siis nüüd oli mul küll see plaan. Muide Viivikal oli ka sama plaan mis minul, aga õnneks.. ei juhtunud meiga seal midagi. Taas aitas pea ära keeramine ja sellele mitte mõtlemine.

Lõpuks, kui me olime ssihtkohta jõudnud, siis ... loomulikult visati meid paha kuskil pärapõrgus. Ja kuna me olime otsustanud, et majutust me ette ei broneeri, siis nüüd ma tundsin sellest taas puudust. Olukord meenutas natuke Hanoi oma, kus olime kuskil ei tea isgi kus ja seadsime sammud suvalisse suunda.

Õnneks märkasime peagi ühte guesthousi kuhu me muidugi ei läinud, sest hind tundus kallis seda enam et meil on säästueelarve st siis, et majutus kuni neli dollarit nägu. Peagi tuli meie juurde üks tuk-tuki vend ja pakkus meile odavat majutust Monkey Republikus. Hind, sinna viimiseks oli 3 dolalrit. Okei .. mis seal siis ikka. Majutust ju meil vaja.. läksima ja vaatasime üle. Kahjuks selles paigas vabu tube ei olnud ja mees viis meid edasi.. kuni lõpuks leidsime odava peldiku. Nagu tõesti. Tuba jäi meie eelarve piiridesse ja ... kui aus olla siis kui mina oma arvamuse peaksin ütlema oli see ühe inimese tuba, kus oli kõike asju ainult üks. Käterätikud, voodi oli kitsas jms. Aga ahet ei ole.. meile luges et oli odav ja et oleks voodi kus magada ja koht kus pesemas käia. Kuigi Kambodza „pesemiskohad“ on sellised, et võid otse peldikupotipeal  dušši võtta.

Aga lähen siis oma jutuga edasi... Peale asjade lahti pakkimist, et siis ühesõnaga päevitusriided selga ja käterätt kaenlasse läksime me randa üle vaatama. Mmm see oli mõnus.. vesi oli soe nagu supp, liiv oli ilus valge ja krudises nagu kõnniks lumepeal, aga siiski see oli liiv. Ainuke asi meele natukene kurvaks tegi oli see, et rand oli must ja sodi täisL Aga ega see ei takistanud meil siis ujuda.

Õhtuti käisime me niisama rannas jalutamas või noh õigemini ööeluga tutvumas. Ma võiksin väita, et kui päeval on see koht suhteliselt välja surnud, siis öösel see kõik elab. Rand on mini diskoteeke-baare täis ja elu näis käib ikka täiel rinnal. Mängitakse erinevaid alkomänge, kes tantsib ja kes joob niisama. Muide suureks plussiks on see, et päeval jaotatakse flaiereid, et kui õhtul meie baari tuled, siis saad tervituse shoti ja tervitus jooke. Muide, meie esimese õhtu jookideks olid Cruiserid ja need oli meie enda ostetud, aga taipasime samal õhtul, et alkoholi peale ei ole vaja siin paigas küll ise raha kulutada, sest olles piisavalt tark ja käies baarist baari saad sa igakord ju tervitusnapsiJ

Õhtud möödusid meil siis baarides ja päevad möödusid päikest võttes rannal ja ujudes. Mida elult veel tahta. Tundub, et hetkel on kõik LILLJ Ja siia tahakski jääda!

ShinoukVilles peatusime me kaks ööd, sest meil oli plaan külastada saari ja ööbida seal bungalotes. Leidsime sobiva pakkumise ja reis saare poole võiski alata.

Kambodza

Cambodia

Nüüd olen ma siis õnnelikut järgmisesse sihtkohta jõudnud, milleks on Kambodza. Selline tavaline riik, mis nii mõnegi koha pealt meenutab Vietnami.

Hetkel veedame me aega pealinnas Phnom Penhis.  Suur linn ja laiali valgunud, sarnaneb nii mõnegi kohapealt Hanoiga.

Aga ennem kui ma teile kambodza seiklutest rääkima hakkan tahan ma rääkida teile loo, mis minuga Saigonis juhtus. Kõige naljakam selle juures on see, et just mõned päevad ennem seda ma mainisn Viivikale, et ma küll ei ütleks, et selles riigis kuritegevus nii suur on, mille pärast kartma peaks. Seda enam et ma olen jalutanud ringi kaamera käes ja rahakott ka ja ei ole midagi juhtunud. Aga see kord nagu te juba aimu hakkate saama oleksin ma peaagu langenud röövi ohvriks. Ja peale seda mul oli lihtsalt väikene shokk, aga õnneks lõppes kõik õnnelikult. Aga olgu, ma siis räägin Teile loo sisust ka.

Nimelt nagu te teate, siis meile Viivikaga meeldib jalutada ja pahatihti me jalutame ka kaardist välja. Seekord aga jäime kenasti kaardi piiridesse.  Me lihtsalt ületasime tänavat ja järsku sõitis meie eest roller läbi, kes haaras mu kaelas olevast kotist kinni ja põhimõtteliselt sõitisd edasi. Õnneks mu kotirihm ei andnud järele ja nad pidid sellest lahti laskma, aga ikkagi.. see et see minuga juhtus, see ei lähe mul vist kunagi meelest.

Ja kui nüüd rääkida Kambodza seiklustest, siis täna kui me turule läksime tuli meie juurde üks meesterahvast. Ta oli soomlane ja küsis ka meie käest, et ega me juhtumisi soomlased ei ole, et tal oleks hädasti meie abi vaja. Ütlesime küll, et meie ei ole soomest, aga siiski kuulasime ta kenasti ära. Nimelt siis oli tema mureks see, et paar päeva tagasi varastati tal ära pass ja dokumendid ja kõik raha. Raha ta oma arvelt kätte ei saa, sest dokumentide koopiaid ei tunnistata siin.  Kui aus olla, siis seda meest kuulates oli minul temast kohe isegi väga kahju. Sest aiman mis tunne võib olla võõral maal ilma raha ja dokumentideta. Oleksin ju ise paarpäeva tagasi oma rahast ilma jäänud. Olgu, aga nüüd loo juurde tagasi tulles, mees ise oli juba mitukorda Kambodza-Prantsuse (esindab siin siis euroopa riike) saatnkonnas käinud ja asjad nii kaugele saanud, et Taist saaks ta kätte oma  passid ja siis Kambodzast saab kätte oma pangakaardi. Aga abi, mida ta meilt vajas oli 14 dollarit, et saaks osta bussipileti Taisse. Noh jah.. me siis laenasime selle talle. Alguses ta tahtis oma telefoni meile panti jätta, aga pärast saime temalt e-maili aadressi ja ka telefoni numbri. Te võite muiugi mõelda, et me oleme lollid, et talle selle raha andsime, aga samas.. eks me käitusime nii nagu me ise samas olukorras  oleks lootunud, et keegi meid aitab. Ja juhul kui see oligi petuskeem, siis eks järgmine kord teame, et ei lähe selle õnge. Samas, aga kui see ei olnud, siis saime naaber riigi kodanikule abiks olla. Lisaks sellele, tean ma et siin riigis asub tõesti  Prantsuse saatkond  ja bussipilet on ka sellise hinnnaga.

No loodame, et lõpp hea, kõik heaJ

Tagasi Saigonis

Kui aus olla, siis ma arvasin, et ma teile oma tagasi teekonnast Saigoni ei kirjuta. Aga kuidas ma saaksin teid teadmatuses hoida, kui minuga on juhtunud selles riigis nii palju .. kuidas seda nüüd öeldagi mitte meeldivat.

Alustame siis sellest, et teel tagasi hanoist huesse... reis pidi kestma 14 tundi. Mis te arvate kui kaua see meil aga kestis? Noh... 17 tundi.. igati vahva... seda enam et bussis olid kõik kohalikud ja meid vaadati nagu ilmaimet. Ja teate mis veel oli v? Nimelt kaks inimest tervetee muud ei teinud kui ainult oksendasid. Pole just eriti tore selises bussis viibida või mis? Igaljuhul jah.. elusalt me huesse jõudsimeJ

Hues saime me sama hotelli kus me olime juba varemgi olnud. Ainult et tuba ei olnud sama. Ja kui aus olla siis see tuba oli ikka väga kahtlane. Nagu päriselt ka. Nimelt asus tuba viiendal korrusel ja seal kus olid teiste töötajate toad. Ja siis seal ei olnud elektit kah. Elekter tuli lõpuks nii, et miski töötaja pani hambatiku lüliti vahele ja siis ega eriti hingata ei tohtinud.  Ahjaa miski töötaja kingad olid ka voodi allJ

Öösel sai ka ikka nalja.. kuskil südaöö paiku tulid kohalikud meie ust katsuma. Ilmselt keegi tahtsi vist koju saada. Aga oh häda, keegi  oli ettejõudnud. Igati vahva, kas teie ei leia. Ja siis nad muidugi rögastasid ja ilastasid seal uksetaga. Polnud just kõige mõnusam.

Nii. Peale Hued läksime Hoi Ani.. Kui sinna jõudsime siis oli seal ikka meeletu palavus. Hullem kui esimene kord, kui me seda kohta külastasime.  Põhimõtteliselt ühe sammu astud ja siis juba oled higine. Seega me seal eriti ringi ei tatsanud. Seda enam et õhtul läks meil buss välja Nha Trangi. Hoi Anis oli veel see tore asi, et kui buss pid väljuma 17.30 siis kell 17 otsustas misi onuke, et kõik võtavad nüüd oma kohvrid ja jalutavad bussijaama kuna buss siia ei sõida. Noh okei. Võtsin oma kompsud siis selga ja hakkasin vatsima. Aga teate mis kõige toredam oli. Kui kell sai 18 siis seisime ei kuskil mujal kui selle sama reisbüroo ees, kuhu ette buss ei pidanud sõitma.

Nha Trangis olime me uues hotellis. Boonuseks oli see, et seal on lift. Nagu ma juba oma eelmises postituses mainisin on mul kohver ikka väga raske ja millegipärast kergemaks ta ka muutuda ei taha.

Nha Trangis veetsime öö ja edasi seal juba siis Saigoni. Närvi ajas Nha Trangis muidugi see, et buss väljus 8,30 ja meie pidime kell 8 reisbüroo ees olema ja ootama et meid sealt peale korjatakse kuna sealt väideti eelmine päev et buss pealekorjamist hotellist ei tee. Aga oh seda üllatust kui buss ette sõitis siis inimesed olid seal juba peal. No ajab ikka ju närvi küll, kui pead oma mitte just kõige kergema kohvriga läbi linna vantsima.

Saigoni jõudsime me tund hiljem kui lubatud. Aga positiivne oli see, et koht kus meid maha visati oli kesklinnas ja hotelli saime ka imelihtsalt ja suhteliselt odavalt. Kuna me järgmine päev lahkusime hommikul vara kambodza suunas, siis  eelistasime jah turismipiirkonna hotelli:)

Pealinn Hanoi

Elekter

Üllatuseks olime me Hanois peaagu, et samal ajal nagu meile lubati. Asi võis olla muidugi ka selles, et kasutasime teise firma teenuseid. Või noh, meile saadeti lihtsalt teise firma buss. Väga seff buss oli, isegi WC oli sees. Mina kui teada tuntud pissirott, siis jah buss läks kohe väga peale. Mitte et ma seda wc-d oleks seal väga kasutanud, aga no kui ta seal olemas on, siis TIP TOP.

Ainuke asi, mis mulle ei meeldinud kogu selle tripi juures oli see, et kui me kohale jõudsime, siis meid visati põhimõtteliselt "Koplis" maha. Meil ei olnud õrna aimu ka kus me olla võiksime ja hotelli pakkujaid, kes meid alati vastuvõtad, neid ka ei olnud. Seega olimegi kuskil pärapõrgus ja vihma sadas. Kohutav, ma ütleks selle peale. Kuna öö oli suhteliselt magamatta ka, siis jah.. ei olnud mul peas just kõige positiivsemad mõtted. Aga see selleks. Lõppkokkuvõttes läks ju lõik hästi ja ma olen elusalt hotellis.

Olgu tulen nüüd siis selle juurde tagasi kui meid Koplis maha visati. Võtsime oma kohvrid ja läksime suvalisse suunda nagu meil tavaliselt orienteerumisel kombeks on. Hakkasime siis hotelli otsima, aga mida ei ole on hotell. No tee, mis tahad, mitte ühtegi. Jalutasime kohvritega isegi sisetänavates, aga ei miskit. Suhteliselt lootusetu seis oli. Mõtlesin endamisi, et mida kuradit ma siia otsisin, et oleks võinud hotelli vähemalt kinni panna või midagi, aga.. jah.. tagant järele võivad ju kõik targad olla. 

Kuna me hotelli ei leidnud, siis otsustasin ma kuskil poe ukse ees maha istuda ja vaadata kas ma ehk internetist mingigi hotelli leian. Avasin oma läpaka ja akut oli 14%, tore küll ja muidugi ei olnud ka selles kohas wifit. Aina paremaks läheb, või mis? Kui aus olla, siis mu tuju oli ikka kõvasti alla nulli. Seda enam et tundisn ennast suhteliselt uimasena ja unine olin ka. Öösel ma eriti magada ei saanud, sest .. alguses tundsin ma bussis okse haisu ja pärast kellelgi juustud haisesid ja lõpuks hakkas ka wc haismea.

Jalutasime edasi, endiselt täiesti suvalises suunas. Aga ikka ei ühtegi hotelli. Jõudsime kuskile kohviku ette ja Viivika märkas, et seal peaks olema tasuta wifi, seda seal muidugi ei olnud. Nii me siis seisimegi kaks blondiini kuskil kohviku ees, olles teadmata kohas ja teadmatuses, et mis meist edasi saab.

Peagi tuli meie juurde kohalik meesterahvas ja küsis kas vajame abi. Noo abi oleks ikka vaja, nimelt meil hotelli vaja. Küsis, et mis hinnaga ja kui ütlesime, et 4 dollarit tuli vastuseks, et sellise hinnaga saame ainult ühika toa  ja siis hakkas ta endast rääkima, et elas venemaal ja teadis eesti pealinna ja et seal elab vähe inimesi ja siis ta ajas veel blaa blaa juttu ja siis lubas uurida, et kust ta meile odava hotelli saab. No tore, kui ta seda ka teinud oleks, ta ainult rääkis ja rääkis ja vahepeal mainis ka et helistab ja uurib hotellide kohta ja siis algas ta jutt jälle otsast peale ja seda kuskil nii 30 minutit. Piin oli see meile, mõtlesime, et sa nagu teed ka midagi või ainult räägid? Ja siis ta lõpuks helistas ja sai teada, et see odav hotell on täis, seega jah. Olime taas alguses. 

Jalutasime siis edasi ja usute te või mitte, ikka ei ühtegi hotelli. Mõtlesime, et jalutaks siis teisele poole silda et vaataks sinna  ehk on rohkem õnne, aga ei miskit. Jäime siis keset silda seisma ja järsku Viivika märkas, et meie seljataga on hotell. Oi me olime õnnelikud. Läksime hotelli, mina jäin välja ootama kuni Viivika hotelli hindu uuris. Selle aja jooksul tuli minu juurde üks hotelli pakkuja ja ma mõtlesin, et kus sa küll varem olid???  Viivika tuli siis hotellist välja ja saime teada, et tuba maksab 300 000 VND ja et see on tegelikult päris kallis. Aga kuna me olime nii väsinud, et ei viitsinud mdiagi muud otsima hakata, siis otsustasime, et las see hotell jääb.

Meie tuba asus 2 korrusel. Suhteliselt kena, aknad olid sellised, et müra läbi ei kostu. Väga positiivne, lootus on et saab hommikul kaua magada. Olime ennast siis sisse seadnud mugavalt ja olime ka netis uudised läbi lugenud kui otsustasime, et läheme linnaga tutvuma. 

Kui me alla vastuvõttu jõudsime, siis uurisime linna kaardi kohta, et kas meil oleks võimalik see endale saada ja siis Viivika mõtles igaksjuhuks, et küsib üle ka toa hinna, et kas ta ikka sai õigesti aru et meil on sellise hinnaga tuba.  Ja tuli välja, et meil oli kallim tuba kui alguses meile öeldi. Seega vahetasime toa odavama vastu, mis asus viiendal korrusel. Ahjaa muide, selles hotellis on ka lift ja see on väga positiivne. Mõelge nüüd kui ma peaksin oma 30 kg kohvrit viiendale korrusele ise tassima. Ma arvan et ma ei jõuakski nii kõrgele.

Kui me linna läksime siis ilma kaardita. Ja mis te arvate kas me ära ka eksisime? Muidugi me tegime seda:) See ei oleks meile enam iseloomulik ju kui me seda ei teeks. Ühesõnaga käisime me maha eile pea 20 km. Nii armas, kas pole. Ja mu jalatallad oli õhtul ümmargused. Nagu päriselt.

Kui me hotelli jõudsime siis olime me ikka päris väsinud. Maga läksin ma kuskil kella 22ne ajal ja usute te või mitte, nii kui mu pea patja puudutas ma magasin. Magasin nagu väikene laps, Viivika ütles, et ma olevat laiutanud. No ma ei tea ma ei tahaks seda eriti uskuda, ma ei võta ju väga palju ruumi (A).