Pealinn Hanoi

Elekter

Üllatuseks olime me Hanois peaagu, et samal ajal nagu meile lubati. Asi võis olla muidugi ka selles, et kasutasime teise firma teenuseid. Või noh, meile saadeti lihtsalt teise firma buss. Väga seff buss oli, isegi WC oli sees. Mina kui teada tuntud pissirott, siis jah buss läks kohe väga peale. Mitte et ma seda wc-d oleks seal väga kasutanud, aga no kui ta seal olemas on, siis TIP TOP.

Ainuke asi, mis mulle ei meeldinud kogu selle tripi juures oli see, et kui me kohale jõudsime, siis meid visati põhimõtteliselt "Koplis" maha. Meil ei olnud õrna aimu ka kus me olla võiksime ja hotelli pakkujaid, kes meid alati vastuvõtad, neid ka ei olnud. Seega olimegi kuskil pärapõrgus ja vihma sadas. Kohutav, ma ütleks selle peale. Kuna öö oli suhteliselt magamatta ka, siis jah.. ei olnud mul peas just kõige positiivsemad mõtted. Aga see selleks. Lõppkokkuvõttes läks ju lõik hästi ja ma olen elusalt hotellis.

Olgu tulen nüüd siis selle juurde tagasi kui meid Koplis maha visati. Võtsime oma kohvrid ja läksime suvalisse suunda nagu meil tavaliselt orienteerumisel kombeks on. Hakkasime siis hotelli otsima, aga mida ei ole on hotell. No tee, mis tahad, mitte ühtegi. Jalutasime kohvritega isegi sisetänavates, aga ei miskit. Suhteliselt lootusetu seis oli. Mõtlesin endamisi, et mida kuradit ma siia otsisin, et oleks võinud hotelli vähemalt kinni panna või midagi, aga.. jah.. tagant järele võivad ju kõik targad olla. 

Kuna me hotelli ei leidnud, siis otsustasin ma kuskil poe ukse ees maha istuda ja vaadata kas ma ehk internetist mingigi hotelli leian. Avasin oma läpaka ja akut oli 14%, tore küll ja muidugi ei olnud ka selles kohas wifit. Aina paremaks läheb, või mis? Kui aus olla, siis mu tuju oli ikka kõvasti alla nulli. Seda enam et tundisn ennast suhteliselt uimasena ja unine olin ka. Öösel ma eriti magada ei saanud, sest .. alguses tundsin ma bussis okse haisu ja pärast kellelgi juustud haisesid ja lõpuks hakkas ka wc haismea.

Jalutasime edasi, endiselt täiesti suvalises suunas. Aga ikka ei ühtegi hotelli. Jõudsime kuskile kohviku ette ja Viivika märkas, et seal peaks olema tasuta wifi, seda seal muidugi ei olnud. Nii me siis seisimegi kaks blondiini kuskil kohviku ees, olles teadmata kohas ja teadmatuses, et mis meist edasi saab.

Peagi tuli meie juurde kohalik meesterahvas ja küsis kas vajame abi. Noo abi oleks ikka vaja, nimelt meil hotelli vaja. Küsis, et mis hinnaga ja kui ütlesime, et 4 dollarit tuli vastuseks, et sellise hinnaga saame ainult ühika toa  ja siis hakkas ta endast rääkima, et elas venemaal ja teadis eesti pealinna ja et seal elab vähe inimesi ja siis ta ajas veel blaa blaa juttu ja siis lubas uurida, et kust ta meile odava hotelli saab. No tore, kui ta seda ka teinud oleks, ta ainult rääkis ja rääkis ja vahepeal mainis ka et helistab ja uurib hotellide kohta ja siis algas ta jutt jälle otsast peale ja seda kuskil nii 30 minutit. Piin oli see meile, mõtlesime, et sa nagu teed ka midagi või ainult räägid? Ja siis ta lõpuks helistas ja sai teada, et see odav hotell on täis, seega jah. Olime taas alguses. 

Jalutasime siis edasi ja usute te või mitte, ikka ei ühtegi hotelli. Mõtlesime, et jalutaks siis teisele poole silda et vaataks sinna  ehk on rohkem õnne, aga ei miskit. Jäime siis keset silda seisma ja järsku Viivika märkas, et meie seljataga on hotell. Oi me olime õnnelikud. Läksime hotelli, mina jäin välja ootama kuni Viivika hotelli hindu uuris. Selle aja jooksul tuli minu juurde üks hotelli pakkuja ja ma mõtlesin, et kus sa küll varem olid???  Viivika tuli siis hotellist välja ja saime teada, et tuba maksab 300 000 VND ja et see on tegelikult päris kallis. Aga kuna me olime nii väsinud, et ei viitsinud mdiagi muud otsima hakata, siis otsustasime, et las see hotell jääb.

Meie tuba asus 2 korrusel. Suhteliselt kena, aknad olid sellised, et müra läbi ei kostu. Väga positiivne, lootus on et saab hommikul kaua magada. Olime ennast siis sisse seadnud mugavalt ja olime ka netis uudised läbi lugenud kui otsustasime, et läheme linnaga tutvuma. 

Kui me alla vastuvõttu jõudsime, siis uurisime linna kaardi kohta, et kas meil oleks võimalik see endale saada ja siis Viivika mõtles igaksjuhuks, et küsib üle ka toa hinna, et kas ta ikka sai õigesti aru et meil on sellise hinnaga tuba.  Ja tuli välja, et meil oli kallim tuba kui alguses meile öeldi. Seega vahetasime toa odavama vastu, mis asus viiendal korrusel. Ahjaa muide, selles hotellis on ka lift ja see on väga positiivne. Mõelge nüüd kui ma peaksin oma 30 kg kohvrit viiendale korrusele ise tassima. Ma arvan et ma ei jõuakski nii kõrgele.

Kui me linna läksime siis ilma kaardita. Ja mis te arvate kas me ära ka eksisime? Muidugi me tegime seda:) See ei oleks meile enam iseloomulik ju kui me seda ei teeks. Ühesõnaga käisime me maha eile pea 20 km. Nii armas, kas pole. Ja mu jalatallad oli õhtul ümmargused. Nagu päriselt.

Kui me hotelli jõudsime siis olime me ikka päris väsinud. Maga läksin ma kuskil kella 22ne ajal ja usute te või mitte, nii kui mu pea patja puudutas ma magasin. Magasin nagu väikene laps, Viivika ütles, et ma olevat laiutanud. No ma ei tea ma ei tahaks seda eriti uskuda, ma ei võta ju väga palju ruumi (A).