Mõtlete kindlasti, et miks mul siin nii naljakas pealkiri on? Asi lihtne, ei ma ei ole hulluks läinud ega midagu, lihtsalt me oleme taas Shioukvilles. Kolm esimest asja loo pealkirjas on seotud minu unenägudega, viimane aga reaalne sündmus, ma kohe räägin teile kõigest ka lähemalt.
Nagu ma juba oma eelmises postituses mainisn, siis piirkond on sama, aga hotell on teine. Mõnesmõttes on piirkond, kus me hetkel ööbie palju parem kui eelmine koht. Tahate teada miks? Noh, muusikat ei kosta rannast enam nii valjult ja noh kui ikka randa tahad minna siis tuleb natukene jalutada ka. Plussina tooksin veel välja selle, et puuviljaüüad asuvad meil suhteliselt hotelli vastas ja pood muidugi ka: ) Kui ma ikka midagi soolast tahan, siis lähen ja ostan oma kuivatatud kala sealt äraJ
Meie päevad möödusid varem rannas ujudes ja päikest võttes. Nüüd kus me siin tagasi olema, no ma ei tea ei kisu enam eriti sinna poole. Seda enam, et rand on laevu täis ja ma kardan saada uue lööbe. Ei taha olla täpiline ja välja näha nagu lepatriinu, aga no kui palavus ikka tappa tahab siis ega muud vist üle ei jää.
Meie päev möödub rannavabalt. Vähemalt päeval me sinna ei lähe. Kristi ütles Viivikale, et täna ei ole rannailma:D Ega see ei loe ju et päike lõõmab ja sooja on 35. Kristi leiab et see ei ole piisav. Meie plaan on hoopis täna lebosse ennast kuskil varjulises kohas lasta ja siis kuuma ilma sealt nautida. Ja lõunal läheme me jalutame linna ja ostame lõunaks suuure jäätise:D Jah nii me siin toitume, hommikul puuvili ja lõunal jäätisJ Muud ei ole meile vajaJ
Ja õhtul on meil siis plaan randa minna, seal saab tasuta shotte ja jooke, aga ega mina selle peale seal välja ei lähe, ma võtan lihtsalt oma fotoka kaasa ja teen paar ägedat pilti, et ka teie saaksite osa sellest millest mina siin saanJ
Minu kahtlased unenäod....
Uues kohas olen ma meeldivalt kaua mganaud ja ilmselt on põhjus mu väga väga kahtlastes unenägudes. Nimelt siis nägin ma unes, et ma olin reklaamis osaknonnas tööl ja minu ülesandeks olid dekoratsioonide organiseerimine võtteplatisele. Seda ma siis tegin ka. Aga kui filmimine puhta hakkas siis selgus et puudu on kaks asja. Nimelt siis roosa pann ja puidust peldikuhari. Unenäos ma mäletan, et hakkasin nutma ja vandusin et mina ei tea puuduolevatest asjadest midagi, aga mind ei uskunud mitte keegi. Seega, oli aeg üles ärgata ja reaalsesse maailma tagasi tulla. Seda miks ma just selliseid asju tol ööl unes nägin, ei oska ma öelda ja mida see kõiktähendama peaks, kah mitte. Võibolla peaks unenägude seletajast järgi vaatama. Aga ikkagi kahtlane, miks just roosa pann ja miks just puidust hariJ
Järgmisel ööl ma nägin unes et ma pidin joonistama ufo laeva, aga milleks või kellele, seda ma kahjuks enam ei mäleta. Unenäos ma tean et olin koolis ja jooniostasin selle tahvlile, muideks kriidiga ja siis mingid inimesed käisid küsimas, et kas on juba valmis . No mina ei tea, miks mind sellised unenäod külastavad, tean et asi on seotud alateadvusega, aga no ufode laeva ikka ei ehitaks juJ
Muide hommikul kui silmad lahti tegime siis ikka sadas meeletult. Eile me siis jalutasime linnas, ilm oli pilves aga palavus oli ikka meeletu. Selline tunne nagu istuskin leiliruumis ja keegi viskab koguaeg leili. Higi lihtsalt voolas koguaeg ja no miski ei aidanud. Vahepeal käisime küll poodides ennast jahutamas, aga nii kui välja läksid siis algas sama jama otsast peale.
Õhtul otsustasime, et läheme JJ-sse see on siin kohalik rannaäärne pubi. Seal on õhtuti tuleloopijad et teeme nendest pilte. Võtame ühe shoti ja siis tagasi hotelli. Meie plaan ei läinud muidgi nii, nagu me algselt plaaninud olime.
Nimelt poole teepeal randa avastasin mina, et kaamera olen koju jätnud. Noh pole hullu, meil siin ju aega veel on ju kuni pühapäevani et nendest pilte teha, seega otsustasime et uus katse homme.
Jalutasime siis rannas, saime endale ühe popuplaarse bubi flaieri, mis meile sisseviskaja poolt kiiresti ette vuristati. Mulle jäi meelde ainult et miski asi vahetub mingi kell, viivika ei kuulanud vist üldse mida räägiti. Aga jah.. võtsime oma flaieri vastu, Viivika ütles veel et kui tasuta jooke ei pakuta siis ei ole põev. Ja nii me siis seadsimegi oma sammud edasi JJ poole.
Ennem aga peatas meid tuttav sõna.. nimelt hüüdis keegi kuskilt TERE!.. alguses mõtlesin et kuulsin valesti, aga ei.. seal see mees siis seisis ja ennast tutvustas. Nimi oli Lauri. Kui te nüüd kõik TV3-e vaatasite 24dal veebruaril, saade oli siis vabariigi aastapäev Kambotzas siis te teate kellest ma räägin. Jah tema seal seisis oma täies hiilguses ja kutsus meid oma lauda, kus oli veel palju palju teisigi eestlasi. Nimelt tähistati seal ühe eestlase Sandra sünnipäeva. Seega, peab ikka tõdema et eestlasi leidub igalpool, kui sina neid ei otsi siis nad tulevad ise sinu juurdeJ
Muide, me saime vana tallinnat seal. Jube magus oli, aga siiski see oli midagi eestistJ
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar