Lõpp hea, kõik hea! Kristi seab sammud nüüd kodupoole

Nüüd on see aeg, kus tuleb otsad kokku tõmmata ja veel viimane sissekanne teha, et see kõik kenasti lõpetatud saaks.

Need 10 kuud, mis ma kodust eemal olen olnud, olen ma aru saanud, kes on mu tõelised sõbrad. Olen seigelnud ja näinud ja kogenud nii mõndagi uut ja huvitavat. On olnud pisaraid ja ka naeru, uusi tutvusi ja ka natuke vihastamist, aga siiski kõik on olnud viimasepeal ja ma ei kahetse seda aega, mis ma kodust eemal olen veetnud:) 

Nüüd, aga siis kirjutaksin veel oma viimase sissekande Bangkokist:

Eks ma jätkan sealt, kus mul viimati pooleli jäi ehk siis uus aasta Tai moodi aka veefestival. Olgu, esimene päev oli kõik vahva ja tore, sai jahutust külmaveenäol, mida valati suurtest ämbritest, aga noo et see kolm päeva kestab... jube.. Tänavatel liigelda ei saanud, sest igaltpoolt lendas vett näkku ja ka kriidiplöga lendas igast suunast. Kui ma teile nüüd ausalt üles tunnistan, siis kõige hullem oli see, kui sai jääkülmavett või siis kui vett lasti otse silma. 

Ja teate, mis kõige vahvam oli.. see kõik ajas ikka jubedalt närvi. Alguses oli Viivikat nii naljakas vaadata, kui ta närvi nende peale läks, mul oli suhteliselt suva, aga no hiljem ka minu suhtumine nendesse muutus. Ühekorra ma vihastasin nii, et võtsin väikesel poisil veepüssi ära ja lasi ta ise märjaks ja siis veel ka ta sõbra, kes tuli kohe oma jääkülma ämbriga. Aga ega ma ka alla ei andnud, ma haarasin sellelt tüübilt ämbri, võtsin tünnist jääkülma vett (muide seal ujusid ka suured jäätükid sees) ja lihtsalt kallasin ta sellega üle. Hiljem lõin veel ämbri pähe kinni ka. Neil oli nalja muidugi kui palju, aga järgmine päev nad hoidsid meist eemale, vähemalt alguses.

Hiljem kui me poodi jalutasime, siis läbi oma turistide tänava. Kui aus olla, siis me pidime ära ehmatama kui me seda läga ja sodi nägime, ja oi oi kuidas see veel haises. Noh, aga meie hoidsime hingekinni ja jalutasime edasi. Kuni kuskilt sain ma külmavee läraka otse näkku ja oi kui närvi ma sellepeale läksin. Haarasin tüübilt veepüstoli, tõmbasin ära rihma ja viskasin selle talle tagasi.. see hakkas siis ülbama ja õiendama, et miks ma nii tegin ja kui mulle ei meeldi siis miks ma siia tulin ja BLAAA BLAA BLAA.... õnneks tuli tal sõber meile vahele ja viis oma sõbra ära ja ütles et kõik on korras. No aga ei olnud ikka küll ju.. Mulle sellised veemängud ei istu:D

Samas käis mul peast läbi mõte, et jaanipäeval kui ilm lubab siis võiks ju ka veesõja korraldada:)

Aga kui rääkida meie tuleviku plaanidest, siis juba homme kell 6 algab meie teekond lennujaama poole, et sealt edasi Moskvasse sõita ja sealt omakorda koju Eestisse, et kõigi oma kallikestega kohtuda:)

Mina nüüd siis lõpetaksin, teeksin suure kummarduse ja ütleksin tänusõnad kõigile, kes mu tegemistega ennast kursis hoidsid. Aitähh!

Kolmapäeval olen Teile kõigile juba ka kättesaadav:)

MUAHH

Head uut aasat JÄLLE!

Kui aus olla, siis ma arvasin, et ma enam blogitäiendust ei tee, aga no võtanäpust, kui siin ikka sellised sündmused on siis pean ju neid ka ikka kõigi teiega jagama,

Märg nagu kassipoeg

Kõik sai alguse eile õhtul, kui läksime alla korrusele netti kasutama, mina läksin ees ja Viivika tuli siis hiljem järgi. All oli üks tüdruk, kes tegi endale õhtumeiki ja siis ta soovis mulle head uut aasta. Mul oli nagu? Kas sa väheke hiljaks ei ole jäänud sellega? Aga no kui uus aasta siis uus aasta. All korrusel käis ikka selline disko, et no andis DISKO mõõdu välja küll. Kui Viivika alla tuli, siis ma rääkisn talle, et mulle sooviti head uut aastat, ta vaatas ka mind ikka väga imelikult. Ja kui ma eesti sõpradele sellest rääkisin, siis nemad teadisd rääkida, et veebruaris oli neil ka uus aasta koos draakonite jms. Aga no eile ei olnud siin küll mingeid draakoneid. See teema sai ruttu unustatud ja tegelesime oma asjadega edasi.

Hommikul ärkasime me sellepeale üles, et keegi wc oksenda s ja no seda ikka päris kõvasti. Panime siis ennast riidesse ja läksime välja Tescose(see on odavate asjade pood ja hiiiglama suur pealekauba). No nii kui uksest välja sain siis põhim’tteliselt mind pritsit veepüstoliga märjaks. Mul oli hämming, miks sa nii tegid? Ja siis tuli, head uut aastat!!! Mul oli nagu ahahJ Kes see peab 13 aprillil uus aasta pidustusi, aga ühesõnaga sai m eil asi nüüd selgeks, miks meid ka eile märjaks kasteti eks süüdi oli siis vana aasta. Aga okei, lähen oma jutuga siis edasi. Liikusime siis edasi linna poole ja kas e usute või mitte, aga terve linn oli veepüstolitega inimesi täis ja neid oli nagu igalpool, nii autokastides kui ka tuktukkides ja kõigil neil olid veepõstolid ja kõik pidasid veesõda ja nagu kõigiga. See vaatepilt oli võimas. Mõtlesin sel hetkel et nii kahju et ma kaamerat kaasa ei võtnud, samas ma arvan et mul see kaamera enam ei töötaks kaa, sest see oleks ka veega üle kallatud.

Liikusime siis meie edasi oma vana radapidi ja näeme, et kamp noorukeid on ees koos suurte veetünnidega kuna meie märjaks ei tahtnud saada siis me tegime Viivikaga terve tee Tesconi sikksakke, et põigelda veesõja eest. Eriti meil see ei õnnestunud, aga noh kuidagi enam vähem niiskelt me tesconi saime. Muide vahepeal ajas meid üks tüüp suure kollase veeämbriga tagaJ Ja meie jooksime tema eest ära, nii kiiresti kui jalad võtsid.

Kuna Tescos midagi head ei olnud, siis otsustasime, et läheme edasi ja vaatame mis BIG C-s on. See on ka suur kaubanduskeskus kus müüakse kõike. Teepeal püüdsime jälle veesõdalasi vältida ja neile olid lisandunud ka vedelakriidi loopijad. No sellega küll ikka pihta ei tahaks saada ..

Big Cni saime enam vähem taas kuivana, aga kaupluse ees oli üks tüüp, kellel oli tuletõrjevoolik ja no see lasi ikka mõnuga sealt vett ja muidugi oli seal ka väikesemaid tegelasi, kellel olid veepüstolid ja kelle ohvriks me Viivikaga ka langesimeJ Aga noh.. meil oli vähemalt tore.

Big Cst ostsime endale lõuna ja siis otsustaime, et läheme ja tutvume öömarketiga, aga see oli kõige valem otsus, mida me sel hetkel teha saime. Esiteks kuna neil on siin uus aasta ka igalpool on veesõdalased ja kriidiloopijad siis nii ka seal, Terve see tee oli neid ja see turuplats oli samuti ja seal käis ikka selline sõda et meie puhtalt ei pääsenud. Miinusena võib veel välja tuua selle, et seal kallati äbrites ikka jääkülmavett kraevaele ja see ei tundunud ena, nii lõbus.

Noh vesi veeks, aga kriidist ma ikka esialgu pääsesin. Mõtlesin välja kavala plaani, mis neile aga kohe üldse ei meeldinud. Nimelt  nii kui keegi midagi üritama hakkas, nii ma haarasin talt selle potsiku ja kallasin talle endale selle kõik kraevahele. Teistel oli nalka kui palju, aga tüübil kellele ma seda tegin nii naljakas ei olnud ja siis ma ikka paarkorda sain ka ise kriidivett.

Teel tagasi, aga sai mulle see vastuhakkamine saatuslikuks. Nimelt üks väike tüdruk siis tuli oma kopsikuga ja tahtis mulle selle peale kallata, mina tegin paar kiiremat liigutust ja ta sai selle kõik endale kaela, aga siis natuke eemal oli ta suurem vend, kellel oli voolik ja siis ta ikka lasi mulle mõnuga kraevehele nii et ma tilkusin ÜLENI. Ja kui me poodi hiljem läksime, siis nirises mul ikka mõnus oja järgiJ

Vahepeal sain ära kuivada kui tuli taas uus laar vett kuskil. Teate, mis kõige naljakam on selle kõige juures. Vett pritsisid ka turvamehed , mis nagu eestis ei oleks eriti kena või  ma vähemalt eiie küll ei kujutaks kui lennujaamas võtaks mind vastu turvamees veepüstoliga, kes mu läbimärjaks lasebJ Noh omamoodi kogemus oleks see küll, aga no ma ei tea.. ei sobi nagu eirti ju.

Teel kodupoole oli neid veesõdalasi ikka kampadena ootamas, aga minul läks õnnelikumalt kui Viivikal. Mina sain natuke vett ja kalli kalli siis viivika sai samal ajal kolm ämbritäit jäääkülmavett kravahele, aga ma olin rahul. EI mitte sellega et viivika kogu asja enda peale sai vaid sellega et mina piirdusin vähesegaJ

Nüüd aga ma proovin minna välja ja teha paar veesõdalase pilti ka. Loodan et õnnestub ja mu kaamera ikka ellu jääb, muidu on JAMA,.

Ootasime kuskil 20 minutit räästa all bussi, tüüp, kes oli seal nii öleda pileti müüa ütles meile. Et ja jah igakell tuleb buss. Ise ta muudkui helistas vahetpidamata, aga kas bussi asjus võis mõnes muus asjas seda vot ei oska öelda.

Ühesõnaga kui buss lõpuks tuli, siis dzentelmenid nagu nad seal kõik on ega nad meid siis ei aidanud. Pidime ise oma kohvrid bussi vinnama, kõige vahvam minu meelest oli selle juures see, et vihma ikka kallas täiega. Ja sel hetkel ma ikka mõtlesin, et ma vist ikka ei taha vihma enamJ

Saime siis oma kompsud bussi  pandud ja istusime rahulikult esiistmel, ise veel kusjuures mõtlesime, et miks keegi meile pileteid ei müünud? Et äkki bussijuht mõtleb et saime sellelt bussiputka tüübilt ja siis bussiputka tyyp jälle äkki arvas et saame pileti bussist. Aga ega me kaua pead sellega ei vaevalnud kuna esiteks oli bussis jube külm ja hakkasin kotist omale kampsunit peale otsime (nüüd te kindlasti arvate, et ma olen miski imelik, aga mul oli tõesti ju külm. Ei ole just meeldiv märjana bussis olla ja siis veel kui kont ka puhub siis prrr...). Aga see, mis edasi hakkas toimuma, see on selle kõrval naljamängJ

Buss tiirutas siis linnapeal ja peatus üsna lähedal kohale, kus oli ka koht kus meid peale korjati. Nii kui uks lahti tõmmati siis põhimõtteliselt meid sealt bussist ka välja kamandati. Nad väitsid et meil on liiga suured kohvrid ja et kui nendega reisida tahame, peame nende eest lisa inimese hinna maksma, Meie sellega muidugi nõud ei olnud. Ja siis meid põhimõtteliselt tõstetigu bussist välja ja öeldi, et kui maksame siis saame bussi tagasi. Aga teate mis kõige vahvam oli, see et kõik ülejäänud kohalikud reisid suurte kohvritega ja nemad lasti ilusti bussi ja nende puhul see kohver probleemiks ei olnud. Seda enam hakkasime meie oma kiusu vastu ajama, nendele see aga ei meeldinud ja nemad ajasid ka oma jonni vastu ja siis seletasid veel omas keeles midagi ja jõllitasid meid nagu ilmaimet. Ja siis ... hakkas Viivika vihast nutma... üritasin teda küll lohutada, aga samas mõtlesin, et las nutab äkki neil hakkab meist hale ja lasevad niisama bussile tagasi, aga no mitte päris nii see plaan meil ei läinud. Vähemalt saime me kaks kohvrit ühe hinnaga.

Bussisõit pealinna kulges üsna mõnusalt, kord oli mul palav ja siis oli mul külm, aga kohale me siiski jõudsime. Ja siis algasid meil siin uued jamad... nimelt pandi meid maha hoopis teises kohas kui esimest korda ja kui aus olla, siis ega meil ei olnud kõige vähematkia aimu, et kuhu poole suuna võtma peaks. Ja siis me lihtsalt jalutasime oma sajakiloste kohvritega mööda tänavaid. Mina olin veel nii ülbe, et jalutasin autoteel. Õnneks keegi midagi kobisema ei haknud ja kui isegi oleks hakanud siis... oleks öelnud, et ma annan auto mõõdu välja küll mul on kohvril ja käsipagasi neli ratast kokkuJ Aga olgu, tulen nüüd siiski meie Bangokki naasemise juurde tagasi .Jalutasime siis suvaliselt mööda tänavaid, lootes leida mõnda odavat ööbimsipaika. Ainuke mida me ei leidnud oli ööbimine, kõige toredam on asja juures see, et mitte ühtegi majutust ei jäänud meile teepeale ette. Aga me jalutasime ikkagi..edasi kuni  majad muutusid juba kahtlaseks. Ja siis ma ütlesin Viivikale et kas me jalutame oma vanasse hoteelli või? Mille peale tema nähvas vastu, et ei otsime ju majutust ja siis ma omakorda lajatasin, et no siit sa küll meid ei leia ju. Õnneks meie lähedale jöi üks info keskus kust viivka läbi astus ja sai infoks niipalju, et odavat majutust siin ei ole ja vanasse piirkonda saamine maksab taksoga kuskil 100. Kusjuures ennem kui me tuk tukilt küsisime et paljuga sinna vanasse piirkonda saab, siis öeldi et 550 bahti. Meil jöi suu lihtalt ammuli, et sellisel juhul me võime vist kohe lennujaama sisse kolida, aga sellist raha meil ka välja käia  neile ei ole.

Õnneks saime peagi takso, juht oli kohalik ja keelt ei osanud, nii palju saime aru, et 100 bahti on sihtkohta saamine. Meie olime nõus. Ja muidugi siin kohal näitasid nad taas oma viisakust välja ja kohvritega taksosse aitamisest ei olnud juttu ka mitte. Aga me oleme ju tugevad eesti naised ja saame ka ise vabalt hakkama. Nii.. taksos istudes vaatasime taksomeetrit ja no kohe kuidagi ei tundunud et sihtkohta 100 bahti maksma läheks ja siis me omavahel Viivikaga rääkisime sel teemal ja no ma ei tea, kas taksojuht sai meie keelest aru, aga igaljuhul lülitas ta taksomeetri väljaJ Päris kohale me selle taksoga ei jõudnudki, sest tee oli vahepeal kinni pandud(kungingas vist käis shoppamas ja seda muide kanti ka telekast üleJ Nali, tegelikult ma ei tea mis toimus, aga tvst seda üle kanti küll). Noh, aga kui taksojuht meid maha pani siis ta enam vähem näitas suunas kätte ka, et näete lähete sealt. Ja me saime kenasti hakkama, väikese ringiga küll, aga siiskiJ Oleme lõpuks jõudnud oma uude hostelisse ja siin on ka tasuta wifi, mis küll aegajalt ära kaob, aga siiski ta on vähemalt olemasJ

Muide, nädal veel ja siis me juba kohtume. Kui aus olla siis ma ei jõua seda ära oodata!

Pattayalt Bangokki

Alustan siis juba eilsest õhtust, kus pakksin oma asju vähemalt 10 korda ümber ja lõpuks ma tundisn, et mul on juba süda paha sellest. Ja oma pakkimise ma lõpetasin kella 2 öösel ja kui ma nüüd ausalt ütlen, siis ega ma pakitud ei saanudki. Otsustasin, et tegelen sellega hommikul edasi. Kell oli helisema pandud 11ks.

Õhtul ma muidugi magama ei jäänud, mõtted olid pakkimisel et kuidas ma asjad paremini saaksin ära mahutatud ja muidugi oli mul ka peavalu ja siis süda paha. Aga noh, lõpuks ma magama jäin...

Hommikul ärkasin ma kell 9 ja mis te arvate, mida ma esimseseasjana tegema hakkasin, õige. PakkimaJ Ja no usute või mitte, kõik asjad mahtusid kenasti ära, seega ei mõista ma  mida ma öise pakkimisejal tegin:D

Olgu, asjad pakitud ja Viivika ärkas ka varsti üles, käisime ületee seven elevenis süüa ostmas ja siis haarasime oma kompsud ja asusime siis bussiputka poole teeleJ Noh ma usun et ta võis olla meist kuskil noh paar km ikka, nii 3 ma pakun.

Teekond oli pikk ja higi ikka voolas ojadena ja siis andis mul tunda ka mu hommikul öra joodud piim:D Leidsin lähime baari wc ja tädike karjus mulle järgi, et 10 bahti. Ütlesin, et jaa jaa hiljem maksan, aga seda ma muidugi ei tenud ja ega ta ei küsinud ka. Võibolla arvas et käisin ookeani ääres hoopis. Igaljuhul oma asjad aetud tundsin ma et väljas on kuidagi jahedamaks läinud ja kusjuures nii oli ka... Peagi hakkas veel müristama ja välku lööma, õnneks bussiputkasse jõudsime me täpselt ennem suuremat vihma sadu, aga kui aus olla, siis see vihm oli küll väikseim probleem, mis meil oli, sest kõik see mis meid ees ootas.. oi oi oi...

Jätkub....

Me ikka siis üritasime talle seletada, et meil oli ju bussipilet Pattayale mitte lennujaama, mees ajas ikka oma joru edasi. Tõi meile veel lennujaama kohvrikäru, et me ikka oma asjad peale paneksime. No ega meil siis ju muud midagi üle ei jäänud, kui tegime nii nagu boss käskis. Ja noh seadsimegi siis suuna lennujaama. Muide lennujaam on seal tohutult suur ja oi oi oi mitu korrust. Kokku oli vist neli, ma täpselt ei mäleta, aga noh ikka meie Eesti lennujaamaga ei anna võrrelda. Okei, aga nüüd tagasi siis meie seikluse juurde...Jalutasime siis hanereas, mees ees, Viivika järgi ja kõigelõpus sörkisin mina. Ise veel mõtlesin, et noh, lennujaamast ei välju ju bussid, aga siin kohal ma eksisinJ Sest meie buss väljus just nimelt lennujaamast. Mees pani meid kuskil posti juurde ootama ja läks meile ise bussipileteid ostma. Meie bussiväljumiseni oli jäänud ei rohkem ega vähem kui üks tund.

Kui õige aeg kätte jõudis, et bussi minna, siis meie üllatus oli suur, kui meie kohtadel istusid kaks tädikest ja kusjuures neil olid samad kohanumbrid mis meil, seega pandi meid taha kõige viimasesse ritta istuma. Alguses mõtlesin küll, et miks meie peame lahkuma ja viimane rida on ju kõige ebamugavam rida, mis üldse saab olla, aga ka siin kohal ma eksisin. Bussis oli väga üalju ruumi ja istmed käisid peaaegu et alla, seega tunne oli nagu oleks ikka lux bussis olnud. Ja noh nii meie seiklused siis Pattayale algasidki.

Pattayale jõudsime me ka oodatust varem, küll mitte väga palju aga no nii kümme minutit ikka. Bussijaam või siis nii öelda see firma, kus meid maha pandi oli pärapõrgus, aga muidugi ootasid meid seal ees taksod, kes olid meid lahkesti nõus igalepoole viima, kuhu vaid meie soovime. Ja hinnaks ei rohkem ega vähem kui 50 bahti ühele.

Ega meil muud ju üle ei jäänud kui pidime leppima sellega, mida nad meile pakkusid, sest esiteks ümberringi nii palju kui me nägime oli seal vaid resordid ja ma ei usu, et sealt kahe dollariga tuba saaksJ Aga okei, ronisime siis taksosse, mis meenutas kohe vägisi loomavagunit ja taksjuht lubas viia meid odavasse hotelli. Esime hotell mida ta meile pakkus või kuhu ta meid viis oli 400 bahtine, mis ei tundunud meile kohe mitte üldse odav, seega lasime ennast edasi sõidutada. Kui aus olla, siis ega taksojuhile see eriti ei meeldinud ja see hakkas siis vinguma, et ega te parema hinnaga ei leiagi, ja siis meil viskas ka üle ja tulime taksost maha, alguses Viivika mõtles üldse et ta takso eest ei maksa, aga siis ma ika üritasin talle selgeks teha et nii ei ole ju ilus ja siis me maksime mõlemad 40 bahti, ütlesime, et no rohkem ei ole ja kõik. Ega mehel ei olnud muud midagi teha või kobiseda ka... kuna tal ju ka teised kliendid ootasid taksos et edasi sõita.

Nii me siis nüüd seisimegi keset Pattaya tänavat teadmata kuhu suunas minna. Õnneks viimasel ajal on meil tiimi töö selline, et kuna kohvritega ei viitsi eriti ringi joosta, siis üks jääb paigale valvesse ja teine siis jookeb ja uurib ja küsib. Mina olen tavaliselt see valvur ja Viivika on siis jooksupoissJ Ja nii ka seekord. Õnneks ei läinud kaua aega, kui ta juba tagasi tuli ja ütles rõõmsalt, et leidis toa 200 bahriga. Kui aus olla siis tuba ei ole küll midagi erilist nagu vangikong, aga noh voodi on olemas ja karlson ka oma isiklik vannituba on meil ka.

Pattaya ööelu on siin kirev. Õhtuti ilmuvad tänavatele nii öelda siis litsid, kes oma eskortteenuseid pakkuma hakkavad. Aga nad ei tee seda avalikult või no mitte aktiivselt. Nad lihtsalt seisavad kas kuskil puunajal või istuvad pingipeal ja siis lihtsalt on. Kui ei teaks, mille peal nad seal väljas on siis arvaks, et lihtsalt ootavad ledagi. Või noh, tegelikult nad ju ootavad kaJ

Ööelu on siin siis selline, muidugi on siin ka kauplemist turgudenäol ja hinnad on ikka piirkonniti väga erinevad. Kui ühes kohas pakutakse 550 bahti siis teises kohas saab selle 200 bahtiga (see on kaubeldud hind).

Taimaa...Bangok

Oma eelmises blogis ma jutustasin teile natukene, et kuidas meie reis Kambodzast Taisse toimus, seekord siis peaksin kirjutama sellest, et kuidas me siin hakkama oleme saanud ja kuidas meile siin meeldib.

No, kui aus olla siis mulle alguses suuremat vaimustust ei pakkunud. Kõik oli nii organiseerimatta (siin kohal võib näiteks tuua selle, kuidas me Tai piiri ületasime ja keegi meile mingisugust informatsiooni ei andnud, et kuhu minna või kelle poole pöörduda).

Aga kui kõik see eelnev väljajätta, siis ma ütlekisn, et siin on lihtdalt WAU ja seda kõige otsesemas mõttes. Aga ma siiski räägiksin Teile asjast ka veidi lähemalt.

Kui me Bangoki jõudisme, siis ega meil majutus kinni pandud ei olnud ja kui aus olla, siis ega me ei teadnud ju ka seda, et kuhu see buss meid üldse maha peaks panema. Aga meie kaks blondiini, heasusus aevasime ikka, et ju keegi tuktuki mees on ikka, kes mõnda head ja odavat majutust pakub, aga võta näpust ei olnud kedagi kuskil ja peale selle pandi meid ka maha ju kuskil pärapõrgus, suvalise hoone ees. Kui aus olla, siis see kõik hakkas mulle vägisi kohe Vietami pealinna Hanoi olukorda meenutama, ainuke vahe oli selles, et ilm oli meeletult palav vastupidiselt Hanoile. Aga noh, mis seal siis ikka, eks pidi oma kompsud haarama ja omalkäel odavat hotelli otsima minema. Ainult, et jah odavat hotelli me ei leidnud, või no leidisme kah, aga see oli siike natuke kallim kui me olime arvestanud. Nimelt siis 4 dollarit öö ja tuba sisaldas siis vaid kahte voodit ja pisikest karslonit laeall (need, kes aru ei saanud, siis ma kutsun ventikaid niiJ). Nii, tuba oli enamvähem, puhas ja korralik. Ainuke miinus mis ma võiks välja tuua oli see, et see asus kolmandal korrusel ja aknad olid täpselt tänava poole. Ega päeval ei olegi sellest midagi hullu, aga no öösel kestab ikka kogu melu sisse ja seda varaste hommikutundideni välja. Seega esimesel ööl ma magada ei saanud. Teise ööga läks väheke paremini, sain magada ikka paremini kui esimesel ööl, usun et põhjuseks oli see, et panin endale kõrvaklapid kõrva ja surusin nii sügavale kõrva kui veel vähegi saiJ

Meie teinepäev Bangokis oli täis jalutamist, aga oh ei ärge arvake, et me vaatamisväärsuseid või midagi sellist oleks käinud vaatamas. Me lihtsalt orienteerusime omasuva järgi. Muide meile tehti ka abieluettepanek, mille me muidugi tagasi lükkasimeJ

Kolmas päev Bangokis, oli selline poolekohaga päev, sest kell 11 pidi meil buss väljuma Pattayale. Uskuge või mitte, aga seda ta tegi ka, kusjuures veel ennem 11. Muide Bangokis Pattayale maksis bussipileti hind 180 bahti, kui kohaliks rahas arvutama hakkata siis noh, 60 eeku (sry, euro hinda ei tea, pole harjunud). Kusjuures, see hind oli odavaim mis me leidsime. Igalpool  mujal pakuti ikka 350 bahti reisi hinnaks. No me siis arvaime, et ju sellel bussil peab siis midagi viga olema, aga ei või no jaa... kell 11 tuli meile mini buss järgi, mille bussijuht oli ikka selline rallisportlane et ma pidin päris paar korda oksele hakkama, aga õnneks kõik jäi sisse. Ja siis tuli meiel üllatus, kui meid viidi otsejoones bangoki lennujaama, meil oli hämming, sest me ei pidanud ju pattayale lennukiga minema, ikka bussiga ju. Mees ütles, et jaa jaa kõik on okei ja et minge nüüd, tõstis meie asjad bussist välja ja näitas meile suuna kätte...

Jätkub....

Taimaa

No lõpuks me siis ka jõudsime sinna kauaoodatud Taimaale, kuigi teile võis kindlasti tunduda, et me sinna üldse ei kipu. Aga no näete, siin me siis nüüd oleme:)

Mis ma oskan Tai kohta öelda. Noh selline peomaa tundub, kui möll käib 24/7:)

Meie sõit Bangkoki, kestis 7 tunni asemel 9 tundi, aga no ega see ei pane üldse ju üllatama. Ja see kuidas me siia bussiga sõitsime noh jah.,. ütleme siis nii et kui buss pidi väljuma 12, siis bussijaama jõudis too alles 12.30 ja buss oli põhimõtteliselt kohalikku rahvast täis. Nii, et kui meie bussi astusime oli kaks võimalust kas seista vahekäigus või siis mõne kohaliku kõrvale istuma minna. Noh jah, õnneks meile üks mungapoiss tuli vastu ja istus ise mujale, seega saime me Viivikaga rõõmsalt koos istuda.
Bussiga saime me piirini ja sealt edasi pidime me siis jalutama. Noh see võttis seal omakorda aega ja kõik ms seal toimus oli omaette ooper, aga see kui me piiripunktist välja jalutasime siis põhimõtteliselt valdas meid teadmatus kuna ei teadnud ju kuhu edasi minna ja millisesse bussi minna, (meil oli ostetud pilet Battambangist Bangkokki) noh ja seal me siis vahtisime nagu kaks peata kana...Õnneks siis miski mees kamandas meid minibussi ja meie teekond võis alata, aga sama olukord tekkis meil ka bussijaamas kus oli nö wc peatus... Kui wcst välja tulime siis bussi enam omakohapeal ei olnud .. või no oli, aga teine buss ja peaks mainima et kõik need bussid olid seal ühesugused. Õnneks miksi kutt näitas meile jälle õigesuuna kätte :)

Bambuse rong

Täna oli meil äratus õige vara, nimelt siis kell 9. Ja asi siis nimelt selles, et 9.30 ootas meid hotelli ees Tuk:tuk, mis viis meid bambuse rongiga sõitma.

Kui aus olla siis see oli kogemus omamoodi, nimelt siis raatad ja pambusest plaat. Rongisõit oli omamoodi jube ja äge. Adrenaliin oli ikka pidevalt laes, sest selline tunne oli küll, et rong sõidab rööbastelt igakell välja. Ja kõige vahvam oli see, et rongirööpaid oli üks paar ja kui teine rong vastu sõitis, siis üks rong lihtsalt tõsteti tükkhaaval rööbastelt maha. Pahatihti oli see meie rong kuna meid oli vähemuses:)

Muide homme on siis see päev, kus me jätame Kambodzaga hüvasti ja ütleme Taile tere:)

Battambang

Uus koht ja uued kogemused.

Aga paar asja millest ma veel rääkida tahtsin ja et te natuke naerda ka saaksite.

Nimelt nagu te teate, siis meie päevad lõppevad siin kell 4 hommikul ja algavad kella 1-2 ajal. Aga noh ikka ärgates ju uimase peaga ei mõtle ju selgelt ja nii ka seekord. Läksime linna, ajasin oma teksad jalga ja kõik oli okei. Aga kui linnast koju tagasi jõudsime ja pesema tahtsin minna, siis pidzaama pükse ei leidnud, no tee mis tahad, ei leia ja kõik. Mõtlesin et ju nad siis kuskil kohvris või tekiall on, aga hetkel ei viitsi otseida, et pärast kui pesemast tagasi tulen, siis otsin edasi. Noh, mõeldud tehtud. Ennem köisin muidugi ka pissil ära ja nii kui ma teksad alla tõmbasin, siis põhimõtteliselt nende all oli omakorda siis mu pidzaama püksid:D No, ma ikka vahel ei mõista iseennast... pidin siis küll vist magades riideid vahetama, sest no pidzaama pükstega ikka linna ei läheks ju:D 

Kuigi kohalikud köivad ja teevad kõike siin pidzaamas;D

Nii ja siis teine seiklus, mis meil oli siis selline, et eile läksime linna, Viivika võtab tavaliselt võtme ja mina siis panen ukse kinni, seekord aga peale seda kui ma olin ukse kinni tõmmanud ja lukku nupust ta vajutanud jäi mul nagu miskit kummalist kripeldama ja küsisin Viivikalt, et kuuled kas sa ikka võtme võtsid kaasa? Boh, loomulikult ta seda ei teinud. Mõtlesime, et kohe ei lähe vastuvõttu oma murest rääkima, et kui linnast tagasi oleme, et siis läheme. No, linnas sai käidud ja vastuvõtus ka. Sealt öeldi, et tulevad 1 minuti pärast, aga no nende 1 minut on teadagi 10 minutit ja siis me seal oma toa ukse taga nagu kaks ünnetut passisimegi ja lasime sääskedel ennast süüa. Ja siis nad lõpuks tulid... koos kahe suure kilekotitöie võtmedega ja hakkasid siis proovima, et milline võti võiks sobida. Noh jah, me viivikaga hoidsime kahekäega peast kinni, et teil nagu mingit süsteemi ei ole või, võtmed oleksid võinud vähemalt nummerdatudki olla, aga oh ei, kus sa sellega:) Peale 20 minutilist proovimist ja kaarditrikki, mis ei aidanud.. saime me lõpuks oma tuppa:) Noh, mis ma oskan öelda, tegijate ju ikka juhtub (A)

Nii, aga nüüd siis uuest kohast ka tsipa juttu. Koht, mis siis peaks olema cambodia suuruselt teine linn. Meie buss pidi väljuma 13 30 ja meile pidid nad järgi tulema 13 ajal. Noh, kell oli 13 30, aga meie bussi ei kusagil. Kui aus olla siis igasugused mõtted käisid peast läbi, et tuleb bussifirmasse kohale minna ja neid sõimama hakata, sest nii ülbelt ju ikka kliente maha ei jätaks. Aga õnneks, buss tuli SUURE hilinemsiega, aga siiski ta vähemalt tuli. Bussisõit kestsi natukene alla kahe tunni, mis on minu meelest väga positiivne kuna esialgu lubati. et sõit võib kesta kuni 6 tundi, 

Nii, aga suuruselt siis teine linn, noo ma küll ei ütleks seda. Minu meelest on see nii tillu ja tänasepäeva jooksul ei leidnud me isegi suurt poodi, kust saaks puuvilju või midagi head osta. Meie jaoks on see PROBLEEM:D

Aga pole hullu, homme on ka päev ja siis otsime edasi. Esialgu on siis plaan jääda siia pähapäevani ja siis edasi Taisse, meie viimassese sihtkohta:)

Fish massage

Jep lugesite õigesti. Täna käisid dr. Fishi juures:) Alguses oli ikka jube kõdi ja nalja oli nabani, aga pärast harjus ära ja siis oli juba veidike rahulikum istuda.
Aga kus meile üldse selline idee, et kalavanni minna. Nimelt käisime bussipiletied ostmas ja siis mõtlesime, et oh kaladevann on päris odav. 15 minutit oli  1 US dollar, lisakas sellele sai veel kas cocat või vett või siis õlut. Nii, et kokkuvõttes saime me tegelikult selle kaladevanni 40 sendiga.
Ja siin siis paar pilti mu kalavannis käigust:)

DR Fishi juures

Aga kui rääkida nüüd muud juttu ka vahepeal, siis minuga on kõik okei. Mulle meeldib siin ja nagu ma juba oma eelmises postituses mainisin, siis selline tunne nagu ma kuuluksingi siia. Samas siin kohal ei pea te muretsema, sest vähem kui kolmnädalat on veel jäänud ja ma usun et ma ise ootan koju tulemist rohkem kui teie mind:)

Nii, aga homme siis me vahetame linna ja läheme Battambangi. See asub Kambodzas. Sinna on meil siis plaan jääda esialgu kolmeks ööks. Kusjuures täna saime me teada, et see on Kambodzas suuruselt teine linn, aga ometi, meie ei tea sellest midagi ja samas minu tutvusringkonnas olevad inimesed ei ole ka selles linnas käinud. Meie aga otsustasime siis, et peame seal ära käima. Ja noh, tänu sellele siis lükkub meie Tai reis edasi. Samas aega ju selle Taiga on:)

Siem Ream vs Angkor Wat

Oma reisiga oleme me jõudnud juba Kambodza viimasse sihtkohta ehk Siem Reapi. See on selline väga mõnus linnake, kus on lausa lust oma olematut raha kulutada.
Meie tänanepäev möödus AngkorWati templitega tutvudes. Ei, ei mitte loomulikult kõigi nendega vaid odasega, sest esiteks on neid templeid sellel 40 HA suurusel maaalal päris palju ja nad paiknevad igaüks eripaigus. Meie valisime ekskursiooniks nö väikeserigi, mis sisaldas siis kolme templi külastust ja siis üks oli  veel boonusena:)

Esialgu on meil plaan jääda siia paigale neljapäevani ja siis põrutame Taisse. Esimene peatuspaik oleks meil siis Koh Chang ja siis edasi vaatame kuhu ja mismoodi:)
Tean vaid seda et 17 aprill vaja Bangkokis olla ja õhtul juba Tallinnas. Ma ei jõua seda ära oodata.
Tahan juba verivorsti ja hapukapsast ja kohukesi ja kõike head ja paremat!!!

Muide eile jõin üle pikaaja piima ja mis te arvate kuidas see mu seedimisele mõjus? Noh.. ütleme siis nii, et mitte väga hästi. Aga sellest hoolimatta ma elan ja piimaisu ei ole kusagile kadunud:P

Niih, ma siin nüüd paar päeva olen ikka mõelnud ja teate, mis ma välja mõtlesin.

Nimelt, siis need viimased kuu aega, mis ma reisil olen siin olnud.. no kohe mitte üldse ei tunne ennast turistina. Tunne oleks nagu oleksin seal kus ma olema pean.. nii et jah:) Kes teab äkki siis ma veel kunagi tulen aasiasse elama:D

Kuumarabandus

Jah, just õigesti lugesite. Aga õnneks ei olnud see mina ega ka Viivika, kes kuumarabanduse sai, vaid hoopis minu kullakallis läpakas.

Eile hommikul, nii nagu tavaliselt peale ärkamist tuleb ju uudised üle vaadata, aga kui ma arvutit sisse üritasin lülitada, siis ei lasknud. Kohe lülitas uuesti välja, selline tunne nagu aku oleks tühi, ometigi oli mul laadijajuhe taga ja akut ei olnud. Noh.. kui aus olla siis ega see hommikul just eriti hea uudis ju ei ole, lisaväljaminek ikkagi ju. Mõtlesin, et ehk mõne ajapärast ikka läheb tööle, ei taha ju uskuda, et nagu nii lampi üles ütleb. Õhtul oli veel temaga kõik okei ja ta ei näidanud küll mingeid suremise märke.

Käisin kiireslt siis dussi all ja arvuti jätsin seniks sinnapaika, eemaldasin veel aku tagant ja laadijajuhtme ka, muide panin ta veel ventika alla, et saaks ikka võimalikult palju tuult ka juhul kui tal ikka palav onJ Aga ei miskit.. sama jama… või no tegelikult päris sama ei olnud, nimelt ta nimelt lülitas ennast pikemaks ajaks sisse ja siis hakkas tuledega vilgutama.. ja seda ikka terve õhtu otsa. Otsustasin siis, et las see vana arvuti jääb sinna paika ja et lähen tutvun uute läpakate hindadega.. ja seda me siin siis tegimegi.. Kui aus olla siis läpakate hinnad on siin ikka päris laes, ei tea millepärast ja kõige naljakam on see, et elektroonika poodides mis asuvad kaubanduskeskustes seal selliseid asju nagu läpakaid  üldse ei müüda… aga jah…jalutasime ja otsisime läpakaid sobivate hindadega.. kuni leidsimegi.. ühe HP, mille hinnaks oli 395 dollarit, see tegekliult nagu ei ole väga kallis, aga no ma ei tea… ei tekitanud see arvuti minus ikka sümpaatiat ja me otsisime edasi kuni ma leidsin endale meeldiva hinnaga ja päris nunnu musta Toshiba (Darja, me same nüüd sinuga koos klubi teha). Ja nooh.. raske südamega, aga siiski ostsin ta ära. Kätte pidin ta same järgmisel päeval kuna tal ei olnud peal ei windowsi ega midagi. Kusjuures kõigenaljakam selle asja juures oli see, et kui ma olin arvuti välja valinud siis mind pandi istuma ja anti ette leht, kus peal olid erinevad arvutiprogrammid ja öeldi, et ma siit endale kõik meelepärase väljavaliksin, mul oli nagu ?? See kõik on ikka tasuta või:P Ja nii oligi. Kõik photsopid ja viirusetõrjed jms .. oli tasuta.. ja kui ma järgmine pave arvuti kätte sain, siis oli sinna rohkem veel installitud kui ma palunud olinJ Aga me like it..

Okei.. asi läheb tegelikult nüüd naljakaks.. sest täna hommikul, mõtlesin, et vaatan mis näoga mu arvuti on ja mis ta siis täna teha otsustab. Ja ohh seda üllatust, kui mu arvuti tööle läks. Ma ei osanud ei nutta ega ka naerda, sest uus arvuti oli juba ju tellitud, raha oli makstud ja nüüd siis sedamoodi…miks ta varem ei võinud mõistusele tulla ja pildi endale ettevõtta, aga mis ma ikka muud oskan öelda, kui et halb karma…

Kusjuures,see hommik kui me ShianoukVillest lahkusime… mul otsustas kohvril sang (koht kus siis kohvrit veetakse) katki minna… noh jah… ma ei osanud sellepeale kohe midagi öelda… lihtsalt … taas uus väljaminek… käisin muide ka kohvrite hindu uurimas.. no 20 dollariga oleks kätte saanud, aga õnneks… ma suutsin oma sangakese korda saada, iseasi muidugi kui kaua see vastu peab, aga no ma loodan et peab. Uut kohvrit ma küll endale osta ei taha .. ja juhul kui kohver peaks nüüd üles ütlema, siis ma lihtsalt topin kõik riided selga ja kummikud jalga, aga vot kiuste uut ei osta JJ

Aga no, mis tehtud see tehtud…

Roosa pann, puidust wc-hari, ufo laeva projekteerimine ja sünnipäev ehk siis taas SihnoukVilles

Mõtlete kindlasti, et miks mul siin nii naljakas pealkiri on? Asi lihtne, ei ma ei ole hulluks läinud ega midagu, lihtsalt me oleme taas Shioukvilles. Kolm esimest asja loo pealkirjas on seotud minu unenägudega, viimane aga reaalne sündmus, ma kohe räägin teile kõigest ka lähemalt.

Nagu ma juba oma eelmises postituses mainisn, siis piirkond on sama, aga hotell on teine. Mõnesmõttes on piirkond, kus me hetkel ööbie palju parem kui eelmine koht. Tahate teada miks? Noh, muusikat ei kosta rannast enam nii valjult ja noh kui ikka randa tahad minna siis tuleb natukene jalutada ka. Plussina tooksin veel välja selle, et puuviljaüüad asuvad meil suhteliselt hotelli vastas ja pood muidugi ka: ) Kui ma ikka midagi soolast tahan, siis lähen ja ostan oma kuivatatud kala sealt äraJ

 Meie päevad möödusid varem rannas ujudes ja päikest võttes. Nüüd kus me siin tagasi olema, no ma ei tea ei kisu enam eriti sinna poole. Seda enam, et rand on laevu täis ja ma kardan saada uue lööbe. Ei taha olla täpiline ja välja näha nagu lepatriinu, aga no kui palavus ikka tappa tahab siis ega muud vist üle ei jää.

Meie päev möödub rannavabalt. Vähemalt päeval me sinna ei lähe. Kristi ütles Viivikale, et täna ei ole rannailma:D Ega see ei loe ju et päike lõõmab ja sooja on 35. Kristi leiab et see ei ole piisav. Meie plaan on hoopis täna lebosse ennast kuskil varjulises kohas lasta ja siis kuuma ilma sealt nautida. Ja lõunal läheme me jalutame linna ja ostame lõunaks suuure jäätise:D Jah nii me siin toitume, hommikul puuvili ja lõunal jäätisJ Muud ei ole meile vajaJ

Ja õhtul on meil siis plaan randa minna, seal saab tasuta shotte ja jooke, aga ega mina selle peale seal välja ei lähe, ma võtan lihtsalt oma fotoka kaasa ja teen paar ägedat pilti, et ka teie saaksite osa sellest millest mina siin saanJ

Minu kahtlased unenäod....

Uues kohas olen ma meeldivalt kaua mganaud ja ilmselt on põhjus mu väga väga kahtlastes unenägudes. Nimelt siis nägin ma unes, et ma olin reklaamis osaknonnas tööl ja minu ülesandeks olid dekoratsioonide organiseerimine võtteplatisele. Seda ma siis tegin ka. Aga kui filmimine puhta hakkas siis selgus et puudu on kaks asja. Nimelt siis roosa pann ja puidust peldikuhari. Unenäos ma mäletan, et hakkasin nutma ja vandusin et mina ei tea puuduolevatest asjadest midagi, aga mind ei uskunud  mitte keegi. Seega, oli aeg üles ärgata ja reaalsesse maailma tagasi tulla. Seda miks ma just selliseid asju tol ööl unes nägin, ei oska ma öelda ja mida see kõiktähendama peaks, kah mitte. Võibolla peaks unenägude seletajast järgi vaatama. Aga ikkagi kahtlane, miks just roosa pann ja miks just puidust hariJ

Järgmisel ööl ma nägin unes et ma pidin joonistama ufo laeva, aga milleks või kellele, seda ma kahjuks enam ei mäleta. Unenäos ma tean et olin koolis ja jooniostasin selle tahvlile, muideks kriidiga ja siis mingid inimesed käisid küsimas, et kas on juba valmis . No mina ei tea, miks mind sellised unenäod külastavad, tean et asi on seotud alateadvusega, aga no ufode laeva ikka ei ehitaks juJ

Muide hommikul kui silmad lahti tegime siis ikka sadas  meeletult. Eile me siis jalutasime  linnas, ilm oli pilves aga palavus oli ikka meeletu. Selline tunne nagu istuskin leiliruumis ja keegi viskab koguaeg leili. Higi lihtsalt voolas koguaeg ja no miski ei aidanud. Vahepeal käisime küll poodides ennast jahutamas, aga nii kui välja läksid siis algas sama jama otsast peale.

Õhtul otsustasime, et läheme JJ-sse see on siin kohalik rannaäärne pubi. Seal on õhtuti tuleloopijad et teeme nendest pilte. Võtame ühe shoti ja siis tagasi hotelli. Meie plaan ei läinud muidgi nii, nagu me algselt plaaninud olime.

Nimelt poole teepeal randa avastasin mina, et kaamera olen koju jätnud. Noh pole hullu, meil siin ju aega veel on ju kuni pühapäevani et nendest pilte teha, seega otsustasime et uus katse homme.

Jalutasime siis rannas, saime endale ühe popuplaarse bubi flaieri, mis meile sisseviskaja poolt kiiresti ette vuristati. Mulle jäi meelde ainult et miski asi vahetub mingi kell, viivika ei kuulanud vist üldse mida räägiti. Aga jah.. võtsime oma flaieri vastu, Viivika ütles veel et kui tasuta jooke ei pakuta siis ei ole põev. Ja nii me siis seadsimegi oma sammud edasi JJ poole.

Ennem aga peatas meid tuttav sõna.. nimelt hüüdis keegi kuskilt TERE!.. alguses mõtlesin et kuulsin valesti, aga ei.. seal see mees siis seisis ja ennast tutvustas. Nimi oli Lauri. Kui te nüüd kõik TV3-e vaatasite 24dal veebruaril, saade oli siis vabariigi aastapäev Kambotzas siis te teate kellest ma räägin. Jah tema seal seisis oma täies hiilguses ja kutsus meid oma lauda, kus oli veel palju palju teisigi eestlasi. Nimelt tähistati seal ühe eestlase Sandra sünnipäeva. Seega, peab ikka tõdema et eestlasi leidub igalpool, kui sina neid ei otsi siis nad tulevad ise sinu juurdeJ

Muide, me saime vana tallinnat seal. Jube magus oli, aga siiski see oli midagi eestistJ

Koh Rong

Äratus oli meil 6 45, sest 7.15 pidi meid keegi pealekorjama ja sadamasse viima. Olime kenasti õigel ajal valmis, aga kedagi kes meist hotelli ees puudust tundis me küll ei märganud. Või no tegelikult üks mikrobuss oli, aga kui sellele oma lehte läksime pakkume, siis naine ainult irvitas bussis ja nad sõitsid minema. Suht selline.. imelik tunne oli.

Õnneks peagi tuli tuk-tuk, kes peid peale korjas ja vabal käigul alla randa viis. Mõtlesime, et kas selle jaoks oligi vaja meiele masin järgi saata, et see saaks vabal käigul 20 m allapoole sõita. Õnneks see siiski nii ei olnud. Reis sadamasse kestis kuskil 20 minutit. Ja reis saarele kestis 2,5 tundi. Ja oi oi oi.. parem kui ma seda üldse ei meenutaks. Sest .. ma vist olin sellel paadil ainuke, kes otsustas merehaigeks jääda ja põhimõtteliseslt oli mul pea koguaeg üle parda. Oksemagnet olen ju J Kui teised seda ei tee, siis teen seda ise.

Kui me saarele jõudsime, siis mul kõik veel sees loksus ja kohe üldse ei olnud hea olla. Ja kui aus olla, ega paremaks ei läinud ka veel  nii pea.

Meie edasine plaan saarel oli siis loomulikult päikest minna võtma ja ujuma. Ja hiljem niisama chillida ja saarega tutvuda. Ja pean ausalt tunnistama, et ega ma kaua ei saanud vees olla, sest kõik loksus endiselt ja süda kippus ikka vägisi pahaks minema.

Meie teine päev möödus peaaegu, et kenasti. Mõtlete, et miks peaagu? Noh..eks ma siis räägin teile kõik ära.

Alguses me läksime ujuma. Järsku hakkasin ma üleni sügelema ja siis ma märkasin, et vees on reostus. Mustad laigud ja mullid. Ja oi kuidas see mind sügelema ajas. Pärast lugesin punne kokku. Ühel jalal oli 26 ja teisel 39. Vahva kas pole. Aga ega sellega siis asi ei piirdunud. Kristi käis pesemas ja peale pesus käiku leidis ta maast ühe kännuvõi oli see puujuur, mille vastu ta pidi oma väikese varba ära lööma. Ei no muidugi, ise mõtlesin ka et kuidagi liigagi hästi mul selle tripiga läinud. Aga ptui ptui selle peale ja loodan, et hommikuks on kõik okitoki ja saan korralikult käia. Hetkel ma ikka lonkan päris korralikult.

Saarelt tagasi tulemine ei olnud sugugi nii hull kui saarele minemine. Nimelt ei olnud ma seekord ropsimagnet, keegi ei olnud. Meri oli suhteliselt rahulik. Kui me sadamasse jõudsime, siis alguses me viivikaga ikka muretsesime, et kas seal ikka tuktuki vendasid on, meid ees ootamas, kes meid sealt sadamast ikka kenasti ära viiks. Õnneks oli, saime kenasti Shioukville tagasi. Sama kant, aga teine hotell. Palju parem kui meie eelmine, hind sama ainuke jama on selles, et netti ei ole toas. Sellejaoks pean ma restorani minema, et näitkes teile pilte üles laadida või siis et oma blogi laadida. Aga pole hullu. Eks ma kannatan ära vastJ

Kokku olime me saarel kaks ööd ja edasi läheme tagasi Shinoukville. Sinna esmaspäevani ehk siis viis ööd ja siis tagasi pealinna PhnoPenhi, et korda ajada oma Tai  viisa ja siis edasi juba SiemReiem AnkorVati juurde ja siis Tai kallis TaiJ Muidugi Home sweet home kõlab palju kenaminiJ

SihnoukVille

Nagu tavaliselt, meil kombks on, siis ka seekord ei jäänud, me ühte paika kauaks pidama. Vai neli päeva ja siis liikusim edasi.

Meie tee viis meid teada tuntud mereäärsesse kuurordisse nimega Shinoukville. Need, kes vaatasid vabariigiaastapäevaal TV3-e need ehk teavad, et seal asub ka eestlaste hotell.  Meie vaatasime seda kohta ainult kaugeltJ

Meie bussisõit noh jah.. peaksin ennast ristima vist okse ja sitamagnetiks ja seda sõna otsese mõttes, sest mulle tundub, et seal kus olen mina seal on ka kõik muu. Tahate kuulda, miks jah?! Okei... meie teekond kestis... nelja tunni asemel 5 tundi, aga ega see meid siin enam nii väga ei üllatagi. Ja minu õnnetuseks istus minu kõrval teisel pool vahekäiku siis üks kohaik naine oma väikese lapsega. Laps võis olla noo, ma pakun et alla aasta. No nii, ja kui meie sõit oli kestnud kuskil 3 tundi, siis otsustas se naisterahvas mu kõrval, et hakkab oksendama.  No ja siis mulle meenus kohe see bussisõit Hanoist Huesse, kus samuti .. kaks inimest, kellest üks toodi minu kõrval ja teine oli siis viivika kõrval ja noh mida nad ikka muud tegid kui oksendasidJL Ei teagi kohe kas sellise meenutuse peale  nutta või narda. Olgu, see sellks... kui naisterahvas seal oksenda, siis mina keerasin muusika endal põhja ja kerasin pea ära. Ei ole ju kena vaadata kuidas teine oksendab.

Mõne ajapärast, kui uuesti naise poole vaatasin, siis ta puhastas oma poja peput, mis oli sõna otseses mõttes sitane.. ja see vaatpilt oli... iuuu....kui ma mõtlesin ennem, et ma ei hakka oksele, siis nüüd oli mul küll see plaan. Muide Viivikal oli ka sama plaan mis minul, aga õnneks.. ei juhtunud meiga seal midagi. Taas aitas pea ära keeramine ja sellele mitte mõtlemine.

Lõpuks, kui me olime ssihtkohta jõudnud, siis ... loomulikult visati meid paha kuskil pärapõrgus. Ja kuna me olime otsustanud, et majutust me ette ei broneeri, siis nüüd ma tundsin sellest taas puudust. Olukord meenutas natuke Hanoi oma, kus olime kuskil ei tea isgi kus ja seadsime sammud suvalisse suunda.

Õnneks märkasime peagi ühte guesthousi kuhu me muidugi ei läinud, sest hind tundus kallis seda enam et meil on säästueelarve st siis, et majutus kuni neli dollarit nägu. Peagi tuli meie juurde üks tuk-tuki vend ja pakkus meile odavat majutust Monkey Republikus. Hind, sinna viimiseks oli 3 dolalrit. Okei .. mis seal siis ikka. Majutust ju meil vaja.. läksima ja vaatasime üle. Kahjuks selles paigas vabu tube ei olnud ja mees viis meid edasi.. kuni lõpuks leidsime odava peldiku. Nagu tõesti. Tuba jäi meie eelarve piiridesse ja ... kui aus olla siis kui mina oma arvamuse peaksin ütlema oli see ühe inimese tuba, kus oli kõike asju ainult üks. Käterätikud, voodi oli kitsas jms. Aga ahet ei ole.. meile luges et oli odav ja et oleks voodi kus magada ja koht kus pesemas käia. Kuigi Kambodza „pesemiskohad“ on sellised, et võid otse peldikupotipeal  dušši võtta.

Aga lähen siis oma jutuga edasi... Peale asjade lahti pakkimist, et siis ühesõnaga päevitusriided selga ja käterätt kaenlasse läksime me randa üle vaatama. Mmm see oli mõnus.. vesi oli soe nagu supp, liiv oli ilus valge ja krudises nagu kõnniks lumepeal, aga siiski see oli liiv. Ainuke asi meele natukene kurvaks tegi oli see, et rand oli must ja sodi täisL Aga ega see ei takistanud meil siis ujuda.

Õhtuti käisime me niisama rannas jalutamas või noh õigemini ööeluga tutvumas. Ma võiksin väita, et kui päeval on see koht suhteliselt välja surnud, siis öösel see kõik elab. Rand on mini diskoteeke-baare täis ja elu näis käib ikka täiel rinnal. Mängitakse erinevaid alkomänge, kes tantsib ja kes joob niisama. Muide suureks plussiks on see, et päeval jaotatakse flaiereid, et kui õhtul meie baari tuled, siis saad tervituse shoti ja tervitus jooke. Muide, meie esimese õhtu jookideks olid Cruiserid ja need oli meie enda ostetud, aga taipasime samal õhtul, et alkoholi peale ei ole vaja siin paigas küll ise raha kulutada, sest olles piisavalt tark ja käies baarist baari saad sa igakord ju tervitusnapsiJ

Õhtud möödusid meil siis baarides ja päevad möödusid päikest võttes rannal ja ujudes. Mida elult veel tahta. Tundub, et hetkel on kõik LILLJ Ja siia tahakski jääda!

ShinoukVilles peatusime me kaks ööd, sest meil oli plaan külastada saari ja ööbida seal bungalotes. Leidsime sobiva pakkumise ja reis saare poole võiski alata.

Kambodza

Cambodia

Nüüd olen ma siis õnnelikut järgmisesse sihtkohta jõudnud, milleks on Kambodza. Selline tavaline riik, mis nii mõnegi koha pealt meenutab Vietnami.

Hetkel veedame me aega pealinnas Phnom Penhis.  Suur linn ja laiali valgunud, sarnaneb nii mõnegi kohapealt Hanoiga.

Aga ennem kui ma teile kambodza seiklutest rääkima hakkan tahan ma rääkida teile loo, mis minuga Saigonis juhtus. Kõige naljakam selle juures on see, et just mõned päevad ennem seda ma mainisn Viivikale, et ma küll ei ütleks, et selles riigis kuritegevus nii suur on, mille pärast kartma peaks. Seda enam et ma olen jalutanud ringi kaamera käes ja rahakott ka ja ei ole midagi juhtunud. Aga see kord nagu te juba aimu hakkate saama oleksin ma peaagu langenud röövi ohvriks. Ja peale seda mul oli lihtsalt väikene shokk, aga õnneks lõppes kõik õnnelikult. Aga olgu, ma siis räägin Teile loo sisust ka.

Nimelt nagu te teate, siis meile Viivikaga meeldib jalutada ja pahatihti me jalutame ka kaardist välja. Seekord aga jäime kenasti kaardi piiridesse.  Me lihtsalt ületasime tänavat ja järsku sõitis meie eest roller läbi, kes haaras mu kaelas olevast kotist kinni ja põhimõtteliselt sõitisd edasi. Õnneks mu kotirihm ei andnud järele ja nad pidid sellest lahti laskma, aga ikkagi.. see et see minuga juhtus, see ei lähe mul vist kunagi meelest.

Ja kui nüüd rääkida Kambodza seiklustest, siis täna kui me turule läksime tuli meie juurde üks meesterahvast. Ta oli soomlane ja küsis ka meie käest, et ega me juhtumisi soomlased ei ole, et tal oleks hädasti meie abi vaja. Ütlesime küll, et meie ei ole soomest, aga siiski kuulasime ta kenasti ära. Nimelt siis oli tema mureks see, et paar päeva tagasi varastati tal ära pass ja dokumendid ja kõik raha. Raha ta oma arvelt kätte ei saa, sest dokumentide koopiaid ei tunnistata siin.  Kui aus olla, siis seda meest kuulates oli minul temast kohe isegi väga kahju. Sest aiman mis tunne võib olla võõral maal ilma raha ja dokumentideta. Oleksin ju ise paarpäeva tagasi oma rahast ilma jäänud. Olgu, aga nüüd loo juurde tagasi tulles, mees ise oli juba mitukorda Kambodza-Prantsuse (esindab siin siis euroopa riike) saatnkonnas käinud ja asjad nii kaugele saanud, et Taist saaks ta kätte oma  passid ja siis Kambodzast saab kätte oma pangakaardi. Aga abi, mida ta meilt vajas oli 14 dollarit, et saaks osta bussipileti Taisse. Noh jah.. me siis laenasime selle talle. Alguses ta tahtis oma telefoni meile panti jätta, aga pärast saime temalt e-maili aadressi ja ka telefoni numbri. Te võite muiugi mõelda, et me oleme lollid, et talle selle raha andsime, aga samas.. eks me käitusime nii nagu me ise samas olukorras  oleks lootunud, et keegi meid aitab. Ja juhul kui see oligi petuskeem, siis eks järgmine kord teame, et ei lähe selle õnge. Samas, aga kui see ei olnud, siis saime naaber riigi kodanikule abiks olla. Lisaks sellele, tean ma et siin riigis asub tõesti  Prantsuse saatkond  ja bussipilet on ka sellise hinnnaga.

No loodame, et lõpp hea, kõik heaJ

Tagasi Saigonis

Kui aus olla, siis ma arvasin, et ma teile oma tagasi teekonnast Saigoni ei kirjuta. Aga kuidas ma saaksin teid teadmatuses hoida, kui minuga on juhtunud selles riigis nii palju .. kuidas seda nüüd öeldagi mitte meeldivat.

Alustame siis sellest, et teel tagasi hanoist huesse... reis pidi kestma 14 tundi. Mis te arvate kui kaua see meil aga kestis? Noh... 17 tundi.. igati vahva... seda enam et bussis olid kõik kohalikud ja meid vaadati nagu ilmaimet. Ja teate mis veel oli v? Nimelt kaks inimest tervetee muud ei teinud kui ainult oksendasid. Pole just eriti tore selises bussis viibida või mis? Igaljuhul jah.. elusalt me huesse jõudsimeJ

Hues saime me sama hotelli kus me olime juba varemgi olnud. Ainult et tuba ei olnud sama. Ja kui aus olla siis see tuba oli ikka väga kahtlane. Nagu päriselt ka. Nimelt asus tuba viiendal korrusel ja seal kus olid teiste töötajate toad. Ja siis seal ei olnud elektit kah. Elekter tuli lõpuks nii, et miski töötaja pani hambatiku lüliti vahele ja siis ega eriti hingata ei tohtinud.  Ahjaa miski töötaja kingad olid ka voodi allJ

Öösel sai ka ikka nalja.. kuskil südaöö paiku tulid kohalikud meie ust katsuma. Ilmselt keegi tahtsi vist koju saada. Aga oh häda, keegi  oli ettejõudnud. Igati vahva, kas teie ei leia. Ja siis nad muidugi rögastasid ja ilastasid seal uksetaga. Polnud just kõige mõnusam.

Nii. Peale Hued läksime Hoi Ani.. Kui sinna jõudsime siis oli seal ikka meeletu palavus. Hullem kui esimene kord, kui me seda kohta külastasime.  Põhimõtteliselt ühe sammu astud ja siis juba oled higine. Seega me seal eriti ringi ei tatsanud. Seda enam et õhtul läks meil buss välja Nha Trangi. Hoi Anis oli veel see tore asi, et kui buss pid väljuma 17.30 siis kell 17 otsustas misi onuke, et kõik võtavad nüüd oma kohvrid ja jalutavad bussijaama kuna buss siia ei sõida. Noh okei. Võtsin oma kompsud siis selga ja hakkasin vatsima. Aga teate mis kõige toredam oli. Kui kell sai 18 siis seisime ei kuskil mujal kui selle sama reisbüroo ees, kuhu ette buss ei pidanud sõitma.

Nha Trangis olime me uues hotellis. Boonuseks oli see, et seal on lift. Nagu ma juba oma eelmises postituses mainisin on mul kohver ikka väga raske ja millegipärast kergemaks ta ka muutuda ei taha.

Nha Trangis veetsime öö ja edasi seal juba siis Saigoni. Närvi ajas Nha Trangis muidugi see, et buss väljus 8,30 ja meie pidime kell 8 reisbüroo ees olema ja ootama et meid sealt peale korjatakse kuna sealt väideti eelmine päev et buss pealekorjamist hotellist ei tee. Aga oh seda üllatust kui buss ette sõitis siis inimesed olid seal juba peal. No ajab ikka ju närvi küll, kui pead oma mitte just kõige kergema kohvriga läbi linna vantsima.

Saigoni jõudsime me tund hiljem kui lubatud. Aga positiivne oli see, et koht kus meid maha visati oli kesklinnas ja hotelli saime ka imelihtsalt ja suhteliselt odavalt. Kuna me järgmine päev lahkusime hommikul vara kambodza suunas, siis  eelistasime jah turismipiirkonna hotelli:)

Pealinn Hanoi

Elekter

Üllatuseks olime me Hanois peaagu, et samal ajal nagu meile lubati. Asi võis olla muidugi ka selles, et kasutasime teise firma teenuseid. Või noh, meile saadeti lihtsalt teise firma buss. Väga seff buss oli, isegi WC oli sees. Mina kui teada tuntud pissirott, siis jah buss läks kohe väga peale. Mitte et ma seda wc-d oleks seal väga kasutanud, aga no kui ta seal olemas on, siis TIP TOP.

Ainuke asi, mis mulle ei meeldinud kogu selle tripi juures oli see, et kui me kohale jõudsime, siis meid visati põhimõtteliselt "Koplis" maha. Meil ei olnud õrna aimu ka kus me olla võiksime ja hotelli pakkujaid, kes meid alati vastuvõtad, neid ka ei olnud. Seega olimegi kuskil pärapõrgus ja vihma sadas. Kohutav, ma ütleks selle peale. Kuna öö oli suhteliselt magamatta ka, siis jah.. ei olnud mul peas just kõige positiivsemad mõtted. Aga see selleks. Lõppkokkuvõttes läks ju lõik hästi ja ma olen elusalt hotellis.

Olgu tulen nüüd siis selle juurde tagasi kui meid Koplis maha visati. Võtsime oma kohvrid ja läksime suvalisse suunda nagu meil tavaliselt orienteerumisel kombeks on. Hakkasime siis hotelli otsima, aga mida ei ole on hotell. No tee, mis tahad, mitte ühtegi. Jalutasime kohvritega isegi sisetänavates, aga ei miskit. Suhteliselt lootusetu seis oli. Mõtlesin endamisi, et mida kuradit ma siia otsisin, et oleks võinud hotelli vähemalt kinni panna või midagi, aga.. jah.. tagant järele võivad ju kõik targad olla. 

Kuna me hotelli ei leidnud, siis otsustasin ma kuskil poe ukse ees maha istuda ja vaadata kas ma ehk internetist mingigi hotelli leian. Avasin oma läpaka ja akut oli 14%, tore küll ja muidugi ei olnud ka selles kohas wifit. Aina paremaks läheb, või mis? Kui aus olla, siis mu tuju oli ikka kõvasti alla nulli. Seda enam et tundisn ennast suhteliselt uimasena ja unine olin ka. Öösel ma eriti magada ei saanud, sest .. alguses tundsin ma bussis okse haisu ja pärast kellelgi juustud haisesid ja lõpuks hakkas ka wc haismea.

Jalutasime edasi, endiselt täiesti suvalises suunas. Aga ikka ei ühtegi hotelli. Jõudsime kuskile kohviku ette ja Viivika märkas, et seal peaks olema tasuta wifi, seda seal muidugi ei olnud. Nii me siis seisimegi kaks blondiini kuskil kohviku ees, olles teadmata kohas ja teadmatuses, et mis meist edasi saab.

Peagi tuli meie juurde kohalik meesterahvas ja küsis kas vajame abi. Noo abi oleks ikka vaja, nimelt meil hotelli vaja. Küsis, et mis hinnaga ja kui ütlesime, et 4 dollarit tuli vastuseks, et sellise hinnaga saame ainult ühika toa  ja siis hakkas ta endast rääkima, et elas venemaal ja teadis eesti pealinna ja et seal elab vähe inimesi ja siis ta ajas veel blaa blaa juttu ja siis lubas uurida, et kust ta meile odava hotelli saab. No tore, kui ta seda ka teinud oleks, ta ainult rääkis ja rääkis ja vahepeal mainis ka et helistab ja uurib hotellide kohta ja siis algas ta jutt jälle otsast peale ja seda kuskil nii 30 minutit. Piin oli see meile, mõtlesime, et sa nagu teed ka midagi või ainult räägid? Ja siis ta lõpuks helistas ja sai teada, et see odav hotell on täis, seega jah. Olime taas alguses. 

Jalutasime siis edasi ja usute te või mitte, ikka ei ühtegi hotelli. Mõtlesime, et jalutaks siis teisele poole silda et vaataks sinna  ehk on rohkem õnne, aga ei miskit. Jäime siis keset silda seisma ja järsku Viivika märkas, et meie seljataga on hotell. Oi me olime õnnelikud. Läksime hotelli, mina jäin välja ootama kuni Viivika hotelli hindu uuris. Selle aja jooksul tuli minu juurde üks hotelli pakkuja ja ma mõtlesin, et kus sa küll varem olid???  Viivika tuli siis hotellist välja ja saime teada, et tuba maksab 300 000 VND ja et see on tegelikult päris kallis. Aga kuna me olime nii väsinud, et ei viitsinud mdiagi muud otsima hakata, siis otsustasime, et las see hotell jääb.

Meie tuba asus 2 korrusel. Suhteliselt kena, aknad olid sellised, et müra läbi ei kostu. Väga positiivne, lootus on et saab hommikul kaua magada. Olime ennast siis sisse seadnud mugavalt ja olime ka netis uudised läbi lugenud kui otsustasime, et läheme linnaga tutvuma. 

Kui me alla vastuvõttu jõudsime, siis uurisime linna kaardi kohta, et kas meil oleks võimalik see endale saada ja siis Viivika mõtles igaksjuhuks, et küsib üle ka toa hinna, et kas ta ikka sai õigesti aru et meil on sellise hinnaga tuba.  Ja tuli välja, et meil oli kallim tuba kui alguses meile öeldi. Seega vahetasime toa odavama vastu, mis asus viiendal korrusel. Ahjaa muide, selles hotellis on ka lift ja see on väga positiivne. Mõelge nüüd kui ma peaksin oma 30 kg kohvrit viiendale korrusele ise tassima. Ma arvan et ma ei jõuakski nii kõrgele.

Kui me linna läksime siis ilma kaardita. Ja mis te arvate kas me ära ka eksisime? Muidugi me tegime seda:) See ei oleks meile enam iseloomulik ju kui me seda ei teeks. Ühesõnaga käisime me maha eile pea 20 km. Nii armas, kas pole. Ja mu jalatallad oli õhtul ümmargused. Nagu päriselt.

Kui me hotelli jõudsime siis olime me ikka päris väsinud. Maga läksin ma kuskil kella 22ne ajal ja usute te või mitte, nii kui mu pea patja puudutas ma magasin. Magasin nagu väikene laps, Viivika ütles, et ma olevat laiutanud. No ma ei tea ma ei tahaks seda eriti uskuda, ma ei võta ju väga palju ruumi (A).

Hue

Bussisõit Huesse möödus kenasti. Oodatust oli see muidugi taas pikem reis, aga pole hullu, buss oli mugav.

Lipuväljak

Huesse jõudsime kell 17 või natukene peale seda. Väljas oli juba hämar ja vihma tibutas. Aga ega meie siis suhkrust ei ole, et vihma kardame. Võtsime oma olulised asjad kaasa ja läksime linnapeale taas orienteeruma. Kõigepealt oli vaja muidugi hea söögikoht leida ja siis linnaga tutvuma. Kui söögikoht leitud ja söök söödud, siis väljas oli juba kottpime, aga sellest hoolimatta me tahtsime minna ka ümbrusega vähekene tutvuda. Kuna olime alt hotellist kaardi saanud, siis selle järgi ju hea orienteerudaJ Ja seda me siis ka tegime. Lihtsalt jalutasime mööda linna täiesti suvalises suunas ja täiesti suvalisse kohta. Kui ükshetk lihtsalt mõtlesime, et peaks hakkama nüüd tagasi hotelli poole liikuma. Mõeldud tehtud, ainuke probleem oli selles, et need tänavad kus meie olime, neid kaardi peal ei olnud. Seega... olime natukene nagu eksinudJ Aga see ei heidutanud meid. Me lihtsalt jalutasime suvalises suunas edasi, lootes samal ajal et ehk on tee õige ja oleme pea kaardi peal tagasi. Kahjuks ei leidnud me selliseid tänavaid kaardilt. Õnneks üks kohalik naisterahvas tuli meiel appi ja näitas meile õige suuna kätte ja leidisme päris kergesti kodutee ülesJ

Budda ahv

Kristi kõrvaltänavas

Meie tänane päev algas kella 9.30ne ajal kui keegi otsustas et hakkab puurima ja no ja tundus, et tal ei olnudki plaani puurimist lõpetada. Ühesünaga tuli ennast siis üles ajada. Mõned minutid internetis surfatud ja siis juba hommikusööki otsima. Kuna meil oli juba eile järelevaadatud, et kuhu me sööma läheme hommikul, siis seda lihtsam meil oli. Kui kohale jõudsime, siis aga ei tahtnud meid keegi teenindindada. Vahest ei saa ma kohe üldse aru, millisel eesmärgil nad oma äri siin ajavad. Kaumi eesmärki neil vist siin küll ei ole. Sest meie seisime oma 5 minutit ja seda kolmel erineval korral ja no keegi ei teinud meist välja kuni Viivika suu lahti tegi ja ütles et tahaks võileiba osta, kas on võimalik?!

Kirik

Edasi oli päevaplaanis minna vaatamisväärsustega tutvuma, aga kuna me ei teadnud kus miskit asub, siis taas võtsime suvalise suuna ja hakkasime jalutama. Ja nii me leidsime kiriku ja tepleid ja veel tepleid ja isegi nö kadunud linna, kus me tegelikult olime ka eile ekselnud, aga pimeduse tõttu ei näinud me ju midagiJ

Hotelli jõudsime me tagasi kella 19 ajal, seega päris pikk jalutuskäik oli ja taaskord õnnetsus meil kaardilt välja jalutada, aga seekord me leidsime õnneks ise tee kodupoole üles. Sellega seises muide tuli meil idee, et kui me Taisse jõueme, siis võtame vähemalt nädalakese ja sõidame saarele puhkama. Ööbime bungalotes ja päeval lebotame rannas. Vot see oleks alles puhkusJ

"KORRALIK" rividrill

Aga olgu, tulles koju, siis nagu tavaliselt ikka msni, et pere ja sõppradega suhelda, aga oh häda msni ei lase sisse ja üldse nett kuidagi jube aeglane. Samas on internetil väga hea levi, aga kuskile minna ei saa. Ja siis ma otsustasin, et kuna koridoris meie ukse taga on ruuter, siis lähen ja näpin veidi seda. Ja usute te või mitte. See toimisJ

Kadunud limm

Tempel

Meie homne plaan on aga siit linnast lahkuda. Läheme Hanoisse, Vietnami pealinna. Muide Hue oli kunagi Vietnami pealinnaks, aga see muudeti ära. Homme siis lahkume 17.30 ja pealinnas peaksime olema kell 6 hommikul. Seda ma muidugi ei usu et me selleks kellaajaks sinna jõuame, aga jah Peamine on see et üldse jõuameJ Pole ju oluline millal. Ja ma loodan, et meil on ka ööbuss, saab vähemalt magada. Muide Hanois on hetkel ainult 12 kraadi sooja. Külm, kas te ei leia?

Muide nägime ka täna pealt kahte avariid. Ei midagi hullu, mõlemad korrad olid süüdi naised ehk siis esimene kord sõitis üks roller teisele tagant sisse ja teinekord sõitis jalgrattur seisvale rollerile otsa:)

Hoi An

Oleme õnnelikult Hoi An-s Meie reis kestis 10 tunni asemel 12 tundi. Aga ega me ei arvanudki, et vähema ajaga kohale saame.

Cua Dai rand

Tee tundus väga pikk ja buss ei olnud nii mugav kui on eelmised olnud. Aga me elasime selle reisi üle ja see on hea. Kui Hoi Ani jõudsime, siis hotell pakuti meile kohapeal. Saime 6 dollalrit öö, see on siiani meil kalleim hotell olnud. Aga toal ei ole häda midgai, Meil on rõdu ja minibaar ja vannituba ja wc on ühine, aga seal ei ole ust ees. Aga ei ole hullu, elame üle:)
Nii..eile oli mul siis sünnipäev. Kui aus olla, siis mingit sünnipäeva tunnet ei olnud küll. Ei tea kas asi oli selles, et väljas oli 35 kraadi sooja ja päike lõõmas või oli asi selles, et vanemaks saades lihtsalt eitan oma sünnipäevi. Ise ma arvan et asi oli vales kliimas. Mul ei saa ju sünnipäev suvel olla, või saab?

Ja siis täna.. käisime me jalutamas:D jalutasime ookeani äärde, käisime korra ujumas ja siis tagasi. Teekond sinna ja tagasi oli kuskil 8 km, aga selle me avastasime alles siis kui olime poolel teel:) Aga see rand vääris seda!!

Nüüd natuke naljakaid juhtumeid ka. Tõesti sündinud lugu ja peategelane olen ikka mina. Nimelt siis pesin hommikul pesu ja panin rõdule kuivama. Kui tagasi tulin, siis pesu oli minema lennanud. Vaatasin rõdult alla ja seal nad olid. Minu kaks paari lühikesi pükse, mis vedelesid lihtsalt seal katusel. Käisin alla vastuvõtus uurimas, et kuidas ma nad tagasi saaksin? öeldi et homme. No ma siis loodan, et saan ka. Lühikesipükse on aasias ikka hädasti vaja:)

Muide, homme lahkume ka Hoi Anist ja liigume Huesse. Loodame, et jõuame kenasti kohale ja ikka õigeaegselt:)
Muide, aitäh Teile, et mulle õnnesoovisite:) Kuna ma FB ligi ei pääse, siis edastan oma tänusoovid siia:)

Ikka seal samas

Tervitused Teile taas Nha Trangilt. Eilne päev oli nagu igateine. Ei midagi põnevat, ainuke vahe oli selles, et päike paistsi ja oli meeletult soe. Hommikul kell 11 oli juba 32 kraadi sooja. Uskumatu lihtsalt, higi voolas ojadena ja peale igat liigutust tundsid, et tahan dušši alla saada. Aga ega linnas ju neid ei ole, seega pidime kannatama kuni jõuema hotelli. Samas ega me sinna ei kiirustanud nii väga kah.
Eilse päeva jooksul vaatasin siis ära kaks  filmi: One Day ja Real Steel. Esimene, ei olnud midagi erilist, aga see teine oli VÄGA HEA. Ja kui juba mina ütlen filmi kohta hea, siis seda ta on ka. Eile käisime veel rannas ujumas ja päikest võtmas. Ujuda oli muidugi võimatu,sest lained olid ikka mitu korda üle pea ja kui laine ikka tuli, siis kiskus ta su endaga kaasa vee alla. Seega oli mul vahepeal tunne, et siin ma elukese ka lõpetan. Õnneks nii ei läinud ja ma olen elus ja terve:)
Homme,aga siis proovime uuesti ujuma minna ja õhtu poole liigume juba järgmisse linna Hoi Ani:)

Nha Trang

Hommik algas mul suhteliselt hilja. Ärkasin paar minutit ennem 10. Kuigi väsimus oli ikka peal.  Kiire hommikusöök puuviljade näol, riidesse ja siis välja vaatamisväärsustega tutvuma. Kui välja jõudsime, siis vihma sadas, aga see ei takistanud meie tegemesi mitte üks raas.

Meie esimene peatuspunkt oli katedraal. Seal toimusid samalajal ka pulmad. Pruut oli ilus, aga peig mnjah, ta kandis valget ülikonda ja tal olid ka mustad platvormkingad. Nendega nägi ta üsna kentsakas välja. Tegin neist ka paar pilti, kaugelt muidugi, aga siiskiJ

Teine peatuspaik oli pagoda, seal nägime magavat budda, väga äge nägi ta välja, ennem seda me käisime muidugi ka pagariäris ja ostsime paar pirukat. Need on siin väga head ka viivad keele alla lihtsalt.

Järgmisena läksime kohalikule turule. See oli minu suurim viga, sest seal ma tegin ühe suurema sisseostu, mis viis mu pankrotti, aga siiski ostuga jäin rahule.

Viimane sihtkoht oli meil tornide vaatamine, aga nendeni jõudmisega oli meil raskusi, sest ma olin vahepeal kaardi ära kaotanud. Olgu, sinna jõudmine ei olnud midagi rasket, sest enam vähem ma mäletasin teed, aga tasgasi tulemine sealt oli 100% orienteerumine. Aga me saime hakkamaJ

Homme kui on ilus ilm, siis ehk randa päikesekätte, kui on kole ilm, siis ma ei tea mis me teeme. Samas tahaks ahvisaarele ka minna, aga seda omallkäel.

Arvatavasti  kolmapäeval me lahkume siit linnast. Aga see on ainult võibolla.