Jõulud

Tänan küsimast, minu jõulud möödusid kenasti. Samas ei olnud need kaugeltki sellised nagu nad mul siiamaani olnud on. 

Mul ei olnud hapukapsast ega ka verivorsti, küll aga oli mul ahjukana koos ahjus küpsetatud juurviljadega. Ja otseloomulikult olid mul ka kingitused:)

25da lõunapaiku oli meil veel teinegi istumine kuna Austraallased ja enamused, kes meil siin hostelis pesitsevad peavad jõule just nimelt sellel kuupäeval, seega siis saime ka meie kahe õhtusöögi osaliseks:) Peale õhtusööki läksin mina jalutama, teised läksid aga magama.

Olles poole teepeal jõeäärde, kuulsin ma müristamist. Vaatasin taevasse ja ohooo.. taevas sõsimust, aga kuna ma tean milline on Aussi ilm, siis olin enam kui kindel et see on mööduv. Jõudsin siis poeni. Meie hostelist on see kuskil 1 km kaugusel. Jäin sinna varjualla peatuma ja ootama millal pilv mööduks, aga ei miskit. Vihma ei tulnud mitte üks piisk, kuulda oli ainult müristamist. Mõtlesin, et mis seal ikka eks ma siis jalutan edasi kuna eemal oli varjualusega maju palju, siis küll ma mõneni nendest ikka jõuan. Tavatses mul seda kõike vaid mõelda kui taevast tuli alla selline vihmavaling et oi oi oi.. vastas olevat mäge oli vaevu märgata. Ja muidugi müritas endiselt. Ja muide minu arvamus asjast, et küll see kõik kiiresti möödub oli üpriski vale, nimelt pidin ma oma aega sisustama kuskil tunnikese.

Õnneks olin ma aga kaasa võtnud TIM TAM (kohalik küpsis, mis on meeletult hea) ja otseloomulikult lasin ma sellel siis heamaitsta kuni see kõik mul otsas oli:)

Kui vihmasadu oli peaagu lakanud, tuli päike välja ja muidugi ka kaks vikerkaart, see oli nii ilus. Ma otsustasin, et ma liigun edasi, hoolimata sellest et vihma veel sadas. 

Tundsin, et plätud on jalas libedad, seega otsustasin need jalast ära võtta, ennem kui ma libastuda suudan ja kui minuga midagi juhtuda võiks. Olgem ausad, tervisekindlustust ei ole mul ju siiani, aga nii kui veidikenegi rikkamaks saan, siis ausalt teen ära:) Ja siis ma seal käisingi tänaval ringi, plätud käes ja paljujalu mööda poriloike, ise veel mõtlesin, et ega sellist asja ei juhtu vist enam kunagi.

Päev nagu iga teine...

Kuus kuud juba Austraaliat ja kolm nädalat Tasmaaniat. Ikka veel minu jaoks uskumatu, kuidas aeg lendab. Varsti olen ma nõdaviisi juba kodus. Kui aus olla, siis ega sinnani enam palju aega ei olegi. Kuna plaan on mais tagasi tulla, siis 5 kuud veel. 

Tänane tööpäev oli meil  väga põnev. Kestis vaid 2 tundi, kui sedagi. Aga siis pean õnnelik olema, sest raha ju seegi ja loodan, et palgapäeval saan vähemalt üürigi makstud. Homme olen taas tööl, seda kui kauaks seda veel ei tea, aga usun et kah kuskil 2-3 tundi, sest minu teada keegi vahepeal kirsse korjamas ei ole käinud. Meil ju vihmased ilmad ja siis ei ole siin suurt midagi teha. 

Hmm, mis siis veel. Eile käisin jõeääres tasuta wifit kasutamas. Kui sinna jõudsin oli mul arvutil akut vaid 21% alles ja ega sellega suurt midagi teha ei saa. Seega istusin seal jõeääres niisama ja nautisin loodust. Ahjaa ennem seda külastasin ka avaliku WC-d ja avastasin et seal on remonti tehtud, nimelt siis seindas valgeks värvitu ja loomulikult sain ka mina wc-d külastades värviga kokku. Ma ikka oskan eksole. 

Täna ma siis laadisin ilusti arvutil aku täis ja sama retk taaskord jõeäärde ja oh seda üllatust.. ei pääsenudki netti. Ei tea mis teema mul selle tehnikaga on, aga igal juhul ma ei anna alla ja homme püüan uuesti.

Nii, täna ma olin tubli, peale tööd käisin jooksmas ja siis koristasin oma riiuli ära, enamus asju panin juba kohvrisse ära. Hiljem tegin lõunauinaku. Kui üles ärkasin ja hakkasin jalanõudis jalga panema siis hea et ma ennem oma tennise sisse vaatsin, sest üks loomake oli otsustanud sinna sisse kolida. Nimelt siis ämblik. Ma viisin ta kenasti õue, alguses püüdsin teda tennise seest oksaga välja saada, aga ei tea, ei võtnud vedu ja siis ma lajatasin lihtsalt vastu tooli. Ämblik lendas toolile tagurpidi ja sinna ma ta ka jätsin, ei tahtnud torkima minna, äkki oli mürgine või nii. Samas ma loodan, et ta ikka ennem õigetpidi sai ja et keegi talle ei jõudnud peale istuda. Ämblik ise oli muidu nii 5 cm pikk:) Seega päris märgatav:)

Aga eile oli see päev, kus ma otsustasin et lähen poodi ja ostan endale head ja paremat. Ostsin siis endale kanakonsrvi ja ananassiviile ja panin nad külimusse ja mis te arvate, kas nad hommikul olid veel seal? Ei olnud.. seega jah.. Val ehk siis meie hosteli perenaine oli otsustanud just täna külmikut koristama hakata samas kui mu kala, mis haises seal pea 2 nädalat, seda ta ei puutunud:) Vahva kas pole..

Vihmatants

Öösel hakkas vihma sadama ja sajab kuni praeguse hetkeni. Seega minu plaan täna pildistama minna läks vett vedama, aga ehk saan homme peale tööd siis minna. Loodan, et homme vähemalt ei saja.

Mis siis muidu, ega suurt midagi ei ole toimunud. Olen õhtuti ikka jalutamas käinud infokeskuseni ja sealset tasuta internetti kasutanud. Olen tõmmanud endale ka paar filmi, seega mul on igal õhtul filmiõhtud:)

Eile uurisin oma tööandja kodulehekülge ja seal seisis kirjas, et tööd peaks meil jätkuma kuskil veebruari lõpuni. Mõtlen õudusega juba sellele ajale kui meil tulevad 12 tunnised tööpäevad. Mul on hetkel sellest paarist tunniski päevas kõrini. Olgem ausad, kirsid on ikka liiga väikesed ja liiga tüütu on neid sorteerida. Aga tuleb ikkagist ju positiivne olla.. Kõigest 2 kuud veel ja mõned päevad pealekauba:) Oh kuidas ma ootan juba seda aega:)

Juba on 16 detsember. Minu tänane päev algas totaalselt valesti, lisaks sellele oli mul ka veel peavalu. Aga ma alustan siis algusest.

Ärkasin kell 9.21 aga ega ma ennast siis veel voodist välja ei ajanud. Vedelesin voodis edasi ja mõtlesin omi mõtteid. Kell oli kuskil 10 paiku kui ajasin ennast voodist välja. Külastasin wc-d aga olin võtme tuppa unustanud, õnneks oli üks tsikk seal ligidal ja lasi mu sisse. Tuppa tulles panin riidesse. Kuna mul kõht tühi ei olnud, siis mõtlesin, et lähen jalutama.  Kui olin hostelist kuskil 500 m kaugusel, siis tajusin et midagi on valesti, et midagi oleks nagu valesti ja oli ka. Nimelt mu mp3, milleta ma tavaliselt kunagi ei välju oli see kord maha ununenud, aga ma ei viitsinud sellele järgi ka minna. Mõtlesin, et saan ka ilma hakkama. Jalutasin siis oma tavalist radapidi ja mõtlesin ikka omi mõtteid. Väljas oli ilus ja päike paistis kui olin jõudnud Agnes St-ni mõtlesin, et keeran paremale  (tavaliselt jalutan otse edasi). Ja nii ma siis ka tegin.  Olin kuskil kilomeetri jalutanud kui mõtlesin, et keeraks veel kuskilt tänavalt sisse. Piirkond oli minu jaoks uus, aga ega ma sellele ka ei mõelnud, et võin ära eksida või midagi. Oh ei. Seadsin siis sammud edasi kuni jõudsin Helen St-ni. Nägin et eemal on seal sild, et võiks sinnani jalutada küll. Ja nii ma siis tegin ka, aga kohale jõudes, selgus, et sillast oli küll asi kaugel. Nimelt oli seal mingi mägi. Tee läks üles ja tee läks ka alla. Ma otsustasin, et lähen mäest alla. Vaade oli võimas. Teepeal nägin veel kahte hobust ja siis olingi juba jõeääres väljas. Alguses arvasin, et see on ujumis koht, aga sellest oli vist asi päris kaugel.  Eemalt läks veel üks rada, ja ma loomulikult otsustasin, et lähen seda rada mööda edasi ja vaatan kuhu see edasi viib. Viis suure kivini, mis meenutas kaljut. Seisin seal mõned minutid ja otsustasin, et lähen edasi..Kuna maapind oli väga ebatasane ja minu jalas olid vaid plätud, mis olid eile veel katki ka läinud, siis ei olnud mul seal just eriti mugav ronida, aga ma ronisin ikka edasi. Ise veel mõtlesin, et issver kui minuga peaks nüüd midagi juhtuma, siis mul ei ole enam tervisekindlustust ka, mis kataks kõik minu ravikulud, aga see ei heidutanud mind ja ma ronisin ikka seal edasi. Tõmbasin rohuga omal näpud katki, aga ei pidin ikka edasi ronima. Põnev oli ju. Päris mitmel korral mõtlesin, et peaks ikka nüüd tagasi ronima, et kes teab kui kaugele see tee viib ja milliseks see rada edasi kujuneb, aga ma ei tea miks, ma liikusin ikka edasi. Kuni jõudsin mingi plekist majani, väike hirm oli ka ikka sees, äkki keegi elab seal jms . Aga teate ju küll filmidest, et kui kardad siis ikka pead ju minema ja uurima et mis seal on. Ja seda tegin ka mina. Aga pettumus missugune, ei olnud seal midagi. Tühi putka oli. Otsustasin, et aitab küll nüüd ronimisest, et aeg on tagasi minna. Samas päris sama teed ma tagasi minna ei tahtnud, kuid nägin et selle putka tagant läks rada, ja seda rada ma siis ka kasutasin. Igaljuhul ülesse ma jõudsin, vaevaliselt, aga siiski ja mu põlved ja käed ja sõrmed on kõik lõhki isegi talla all on üks haav, aga pole hullu muidu on minuga kõik okitoki. Hetkel istun juba oma voodis, olen teki all ja söön kirsse. Muide kell on natuke üle nelja, seega kõik on hästi:)

Muide ma ei ole teile veel maininud, et peame jagama oma tuba ühe tüübiga, kes on saksamaalt pärit. Seega jah.. aga elame vast üle.

Kristi ja Viivika käivad nüüd tööl.

Tõsi ta on. Vahelduva eduga küll ja täna oli meil juba kolmas päev. Vahva.

Nimelt töötame me pakkimises ehk siis pakime kirsse. Või noh õigemini küll sorteerime. See tuba kus mina olen, seal on sooja kuskil 1 kraad võib olla, võib olla ka veidi rohkem, aga jahe on igal juhul küll. Siiani on meil olnud vaid poolikud päevad, aga kui aus olla siis asi seegi. Ja peaasi et ei peaks nende maasikatega jamama:) Mitte, et mul nende vastu midagi oleks, aga jah.. Kui rääkida tööst, siis minu ülesandeks on kontrollida teiste sorteeritud kirsse, et nad oleksid kõik pehmed ja koledad ja vanad ja mädanenud kirsid välja võtnud. Hetkel saame kirsse Jaapanisse ja seal on väga nõudlikud kliendid.

Kirsse me tõenäoliselt korjama ei saagi minna. Kui aus olla, siis selle vastu ei ole mul ka midagi. Nimelt see töö ei pidanud ka nii lilleline olema nagu kõik räägivad. Meil pakkimises üks tüdruk käis eile korjamas ja kahe ja poole tunniga korjas kokku 2 korvitäit. 1 korvitäis maksab 9 dollarit, seega selle ajaga teenis ta tervelt 18 dollarit. Puud pidid olema kõrged ja vaja läheb ka redelit. Nii et pean õnnelik olema, et siiski sinna pakkimisse tööle sain, sest see ju teada värk, et Kristi ja redelid ei ole sõbrad omavahel.

Hetkel siis taas sidelõpp ja eks ma varsti kirjutan Teile jälle:)

Nüüd, kus oleme juba vaiksel sisseelanud ei tundugi see Tasmaania nii kole koht, kui alguses tundus. Ilmad on vahelduva eduga vihmased, aga on leidunud ka üks kena päikesepaisteline päev kus ma suutsin ennast ära kõrvetada, ometigi ma ju kasutasin päikesekreemi. Aga ilmselt jääb see 30 + siin kliimas väheks.

Mis ma siis teile veel võiskin rääkida? Aeg lendab endiselt meeletu kiirusega ja nüüd ma siis sain ka teada miks. Nimelt mina väljusin oma eesti rutiinist ja tulin siia rutiinsesse elusse, aga teil jätkub ju kõik vanaviisi. Mõnesmõttes ma igatsen neid aegu, tegelikult kui aus olla, siis ikka väga tihti eesti ja kodu ja sõprade peale ja kui aus olla, siis ma ei jõua enam ära oodata, millal ma taas koju saaksin:) Siin on küll tore, aga mitte nii tore. Seal koos teiega oleks ikka palju toredam.

Hetkel ma veel tööle ei ole hakanud, nimelt siis kirsid ei ole valmis. Põhjapool juba küll on, aga siin meil lõunas veel ei ole. Külm on nende jaoks vist veel. Teised, kes siin hostelis elavad, osad korjavad maasikaid. Aga see töö ei ole seda väärt. Nad alustavad kell 6.30 hommikul, siis kui väljas on kuskil 5 kraadi ja kui vihma sajab ja nad lõpetavad juba kell 10. Olgem ausad sellise ajaga ei jõua keegi korralikult midagi korjatud. Muide karbi hind on 4.50, millest lähevad maha ka veel maksud ja siis selle jaoks, et tööle saada peavad nad igapäev autojuhile maksma 5 dollarit. Aga mis siis saab kui ma päevas, sellise ajaga suudangi korjata ainult 1 karbi. Masendav. Seega ma loodan, et kirsi hooaeg jõuab kiiresti kätte ja et me ei peaks nende mõttetute maasikatega seal jamama. Samas, kui ilmad oleksid ilusad, siis ehk suudaks ka rohkem korjata ja samas kui ikka nii mõelda, siis eks see 10 dollarit ole kah ju raha.

Hetkel istun ma meie hosteli elutoas, tv mängib. Ma ei ole siinani aru saanud mis sealt tuleb, mingi film või seiraal, aga mitte seda ei tahtnud ma teile mainida vaid hoopis seda, et meile püstitati siia täna kuusk, mitte küll päris, aga ikkagi kuusk, päris armas teine:)

Hetkel ma ütlen Teile tsau pakaa ja lähen pildistama Tasmaani imekaunist loodust, et te saaksite ka osa sellest kõigest, millest mina saan:)

Kallid olete ja juba üsna varsti kohtume:)

Tasmaania

Peala melbourni jõudmist otsustasime Viivikaga, et kuskile hostelisse ei ole mõtet ööbima minna kuna hommikul kell 8.15 läheb lennuk. Ja kuna lennujaam on Melbourneist päris kaugel, siis otsustasime et veedame öö lennujaamas. Magada me seal loomulikult ei saanud, sest inimesi oli palju ja kõlaritest teavitati koguaeg infot, et ei tohi oma pagasit ilma järelvalveta jätta jms. Seega jah.. lennujaamas veetsime aega seebikaid vahtides ja niisama uneleseime. Samas magada seal ei saanud, kuigi uni kippus vägisi silma.

Lennukiga Tasmaaniasse sõites oli meil Viivikaga ülepagasit 6 kg, aga õnneks juurde ei pidanud me maksma, sest lennujaamas oli suht kaos ja lennuväljumiseni oli jäänud vaid mõni minut. Ahjaa.. viivikal läks tund ennem väljalendu kohvril lukk ka katki, nii et ebaõnn saatis meid Melbournes.

Tasmaaniasse jõudes ja lennuksit väljaastudes võttis meid vastu vihm ja tuul ja üpriski jahe ilm. Muide hetkel on meil ka ainult 12 kraasi sooja. Seega rõõmustage, eesti sügis.

Hobart on siis Tasmaania pealinn.. seal veetsime me aega päris mõnusad 5 tundi. Kuna varasem bussid ei oleks meid siia linna toonud, kus me hetkel oleme. Nimelt siis Huonville. Linn, mis asub mägede vahel ja siin on meeletult ilus:)

Great Ocean Road

Aga räägin siis nüüd oma tripist, mis siis on adelaidest melbourne. Vahepeal läbime ka muid punkte ja homme peaks jõudma ka great ocean roadile. Aga tänane päev siis oli selline, et ärkasin kell 6 üles. Buss pidi 6.45 meid hosteli eest peale korjama. Öösel ma muidugi magada ei saanud, sest oli ju reede ja kõik pidutsevad. Aga ma sain õigel ajal üles ja jõudsin ka kenasti tripile. Meil on muide nais bussijuht, kes on ka ühtlasi giid. Kokku on meid tuuril 10. Ja meile korraldati ka mänge. Muidugi kõigepealt pidime me ennast tutvustama ja mis kõige naljakam oli, see et vildikaga bussiaknale kirjutama oma nime ja selle, et kust maalt sa pärist oled. Ja siis vastama küsimustele, et mis oli su viimane maa mida sa külastasid, pidid rääkima mõne nalja ja siis loo, mida sa oled purjuspeage teinud ja siis maa mida plaanid järgmisena külastada. Ma tegin lühidalt. Im kristi from Estonia, my last country was a Malaysia, I dont have any a joke and drunk storie and realy want to go to bali:D and that was all:d

Ja siis meil toimusid veel erinevad mängud, nimelt pidime moodustama võistkonnad, nime oma tiimile panema ja siis algasid mängud. Esimene oli selline, et ala kui giid ütleb päikeseprillid ja kui sul need on siis tõstad üles ja kui sa oled esimene siis saab sinu tiim punkti. Peale seda mängu olime me viimased, aga peale järgmist mängu kus pidi arvama lugusid ja esitajaid. Seal me skoorisime täiega ja saime teise kohaJ

Nii.. räägin nüüd meie tripi teisest pävast. Äratus oli kell 7, sest kell 8 oli vaja juba checkaouti teha. Hommikusöögiks olid meil peekon ja munad. Esimene sihtkoht oli meil siis kaljuotsa ronimine. Suht raske ja vaevanõudev oli. Aga sain hakkama. Peale seda läksime keskusesse kus

Vaatasime teater filmi, mis oli päris huvitav, see rääkis aborigeenide elust. Peale seda läksme parki, kus olid lahtiselt emud ja ka koalad. Ja seal oli meil grill ja lõunasöök, mis oli meeletult maitsev. Peale seda sõitsime mööda mereäärat kus vaatasime erinevaid vaated, mis meri on loonud ja samas ja lammutanud. Eks panen pildid ka FB üles, et saaksid kah näha. Ja siis peale seda oli meie viimane sihtpunkt 12 apostlit, millest küll alles on 7,5 aga maailmaimede seas on ta ikka. Ja siis tulime ära hosteliisse, mille nimi on 13 apostlit. Ja siis läksime sööma ja siis läksime apostlite juurde tagasi, et päikeseloojangut pildistada, päikest küll eriti ei olnud, aga ikkagi.

Meie kolmaspäev algas varakult. Äratus oli 5.30 ja eks ikka sellepärast, et minna päikeseõusuga pildistama ei midagi muud kui 12 apostlit. Ärgata ei olnud eriti raske, aga tervepäeva oli selline väsimus peal. Peale apostleid tulime hostelisse tagasi ja kell võis olla kuskil pool seitse. Kella kaheksast oli plaan siis lahkuda ja jätkata trippi. Kui ma ei eksi, siis meil oli hunnik peatusi mereääres, käisme kuskil seal ka kus on keanu reevsiga miski kuulus film tehtud. Ühesõnaga oli see surfarite paradiis, kust on alguse saanud sellised surfibrändid nagu billabong ja rip curl jms. Kui  see muidugi midagi ütleb.

Siis käisime ka veel vihmametsas ja lõpuks olime sellises kohas nagu Apollo Bay ehk siis see koht, kus Kersti elas ja töötas. Päris armas väike linnake. Mulle meeldis. Merekaldal või noh mis mere, seal on ju ookeanJ

Siis me läksime sellisesse kohta kus said linnukesi toita, ei mitte tuvisid ega ka mitte kajakaid vaid PARTEJ Nali, tegelikult olid pardid ja ka varblased seal, aga põhilislt pean ma slmas siiski papakoisidJ

Ja siis me käisime söömas ja siis sõitsime juba Melbourne poole. Bussis mängisime veel mänge. Meie tiim jäi lõppkokkuvõttes viimaseks, aga pole hullu, tähtis ei ole mitte võit vaid osavõtt. Tagantpoolt ikkagi esimesed ju.

Kui me Melbourne jõudsime, siis oli selline wau efekt, suurlinn ikkagi ju. Pole seda kaua näinud. Adelaid on selle linnakõrval lapsekingades alles. Aga mitte see ei olnud asi millest ma tahtsin rääkida vaid hoopis see kliima. See on nagu saun ja ei anna üldse võrrelda sellega mis oli näiteks adlaides. Mõnus soe ja natuke niiske +28 kõigest. Kuid jah ega me seda kaua ju nautida ei saa... juba varsti lendame Hobartisse ja seal on ainult vihm ja külm:s prr.. ma ei taha üldse mõeldagi sellele, miks ma sellise mõnusa ja sooja kliima külma vastu vahetan. Ahjaa.. eks ikka selle pärast, et hiljem saaksin seda sooja ja päikest kauem nautidaJ Oi kuidas ma juba ootan seda hetke. Kõigest.. natuke veel vaja kannatada... ja siis.. SUNNY HOLIDAYJ Me like it:P

Õnnelikult Adelaides

Jõudsime lõpuks siis ka Adelaide. See oli meie lõpp sihtkohaks seoses tripiga. 

Kui aus olla, siis ega meil Adelaides ei olnud mingit ööbimist väljavalitud, mõtlesime et teeme nii nagu alati, et jalutame sisse ja vaatame kas kohti on ja mis hinnaga neid meile pakutakse. Seegi kord otsustasime siis teha. Valisime välja kaks hostelit. Üks oli YHA ja teine oli Sheakspeare hostel. Mõlemad asusid ühel ja samal tänaval paari maja vahe oli ainult. Esimesena astusime sisse YHA-sse. Õigemini tegime seda mina ja Kristin, sest Viivika otsustas, et tema on nii palju juba uurinud, et las nüüd läheb keegi teine. Okei, läksime siis. Juhani ja viivika jäid siis autosse. Viivika siis sellepärast, et ta ei viitsinud kaasa tulla ja Juhani sellepärast, et ta oli autojuht, et kui miski jama peaks olema, et autot vaja liigutada või nii, et siis saab seda ka kohe teha.

Läksime sisse ja ega see hind meile eriti vastuvõetav ei olnud. Otsustasime, et külatame ka teist hostelit. Teine oli natuke parem hinnapoolest ja suhteliselt hubane oli ka. Seega valisime selle ja kohe tervelt kolmeks ööks:)

Esimene päev me Adelaides suurt midagi ei teinud. Kuna olime reisist väsinud, siis otsustasime et oleme niisama. Puhkame nii öelda välja. Aga teinepäev me Viivikaga otsustsaime, et läheme jalutama. Otsime üles keskuse ja kuna Viivikal oli hädasti Targetit vaja, et endale sealt lilla kleit osta siis otsisime kõigepealt selle üles. Muide seda targeti asja tegime me ikkagi esimesel päeval ja veel ennem seda kui olime suutnud endale hosteli bookida (otsida ja kinnitada). Aga meie teisepäeva jalutsuskäik oli selline, et jalutasime täiesti suvalises suunas ja täiesti suvalisse kohta, siht oli siiski, et jõuaksime taas keskusesse. Aga ega see nii lihtne nüüd ka ikka ei olnud. Ikka päris mitu tundi seiklesime ja valisime tänavaid kuhu minna. Pika ekslemise peale me muidgi ka õigesse kohta jõudsime. Jumal tänatud muidugi:)

Meie viivmane päev Adelaides oli ka selline täis jalutamiset ja ühel päeval kohe ikka mitu korda. Hommikul kuna sadas vihma, siis meie esimene jalutsukäik jäi veidi hilja peale. Kell oli kuskil 13.30 või nii.  Siis me tegime lihtsalt window shopingut (vaatlesime poekaneid), meie teine jalutuskäik oli selline natukene naljakas. Ja need kes on näinud filmi hangover, siis suhteliselt sarnane situatsioon oli. Nimelt anti meile siis autovõtmed, et saaksime oma magamiskotid autost ära tuua. Öeldi ka auto asukoht, aga kui aus olla siis ega me seda eriti ei kuulanud. Mina mäletasin, et kuskilt haljasalast mööda, viivika mäletas, et kuskil paremale vaja keerata või midagi sellsit. Okei. Ja nii me siis suundusimegi sellise teadmisega autot otsima. Ja mis te arvate, kas me leidsime ka? Muidugi, et ei leidnud. Samas koht kuhu me sattusime oli suhteliselt lähedal õigele kohale. Lihtsalt oleksime pidanud veidike veel edasi jalitama, aga kuna Viivikale jäid pardid ette siis ta hakkas nendega tegelema ja sinna meie auto siis jäigi. Aga ... meie teine jalutsukäik autoni oli edukam. Nimelt saime siis teada täpse auto asukoha ja nii saime ka oma asjad sealt kätte:)

Läks õnneks.

Külmun ära 2011

Ja seda kohe täiesti tõsiselt. Ma ei saa aru mis toimub, aga öösel oli mul nii külm, et ma magada ei saanud. Ainult värisesin. Nii et jah.. päevapeale läks küll soojemaks, aga tunne oleks nagu Eesti suvi siia tulnud:) Mitte, et mul midagi eesti suve vastu oleks, aga .. natuke jahe on.
Muidu aga oleme me õnnelikult Adelaides ja peatume ühes mõnusas hostelis. Laupäeval siis plaan tuuritada mööda Creat Ocean Roadi Melbourni ja siis sealt edasi juba lennukiga Tasmaaniasse.

Meie reisi võib lugeda õnnelikult lõppenuks ja päris elamusterohke oli ka teine. Mulle meeldis:)

Juba viis toredat kuud siin Austraalias

Tervitused Teile vihmasest ja jahedast Austraaliast. Tean küll, et te mõtlete nüüd, et mida ma ajan. Aga tõesti jahe on. Tuul on tugev ja pidevalt sajab vihma ja sooja on kuskil 20 kraadi. 

Oleme siis omaotsaga taas Coober Pedys. See on see linn, kus mul arvutil hiir üles ütles ja meie autol tagumine käik lakkas töötamas ja ka Viivika arvuti andis põhimõtteliselt otsad. Õnneks selle 4 tunni jooksul, mis me siin täna oleme veetnud midagi hullu veel juhtunud ei ole. Samas ega ma ei tea ka.. Meil vähemalt ei ole, või peaksin ma ütlema et ainult minul. Sest teiste puhul ei oska ma eriti kaasa rääkida.

Meie eilne öö möödus siis kuskil põõsaall, kus oli meeletult sipelgaid ja öösel hakkas veel vihma sadama. Ja siis tõusis veel tuul ja kuna maapind ei olnud suuremasi, kuhu vaiasid lüüa, siis üks vai oli lahti ja siis tuulega see telk lihtsalt lopendas. Kohe üldse ei olnud mugav seal magada.

Aga Alice Springsist siis nii palju, et kui te ei ole veel aru saanud, siis mulle ikka väga väga meeldis see linn. Ja ma läheksin sinna igakell tagasi. Seda enam, et seal on võrratult ägedad shopingu keskused. Ja nagu te teate siis shopata mulle meeldib, ja mitte vähe.

Meie homen plaan on Woomerasse jõuda, see on see koht kus on raketiteadlased ja ega seal suurt rohkem midagi ei olegi. See on linn, mis jääb mulle meelde tormi linnana, sest seal ma nägin oma elu esimest liivatormi. Ja see oli äge.

Tervitused Alice Springsist

Hetkel on siis mul siin Alice Springsis viimane puhkepäev, kus ma saan luksust nautida. Sest alates homsest oleme taas teel ja ööbime tõenäoliselt telgis ja kuskil põõsas. Aga see selleks, jätkan siis oma seiklustega sealt kus mul eelmine kord pooleli jäi.
Kings Canyon siis..ärkasime varakult ja sõitsime rahvusparki, et taaskord seiklus ette võtta. Ilm oli mõnusalt pilvine ja sooja võis olla 25 kraadi ringi, päikest igal juhul ei olnud. Seega päev tõotas tulla suurepärane.
Selles rahvuspargis ootas meid 2 matkarada, millest üks oli siis 6 km pikk ja teine 1 km. Raja orienteeruvaks ajaks anti siis vastavalt 4 ja 1 tundi. Meie tegime mõlemad rajad läbi. See ühe km rada oli jalutamine lihtsalt, ei olnud midagi raske, aga vot see 6 km rada, see oli mäkke ronimine ja see oli suhteliselt hingeldama panev ja oi oi kui raske see oli, aga see vaade, mida ma hiljem nägin, see kõik oli seda väärt.
Peale pargi külastust suundusime tagasi teele, et jõuda meie viimasesse peatuspaika Alice Springsi. Meie järgmiseks peatuspaigaks oli Erldunda. Ööbisime taas telkides, õnneks oli maapinnaks rohi. Aga õhtul hakkas vihma sadama ja ka tuul tõusis. Ja öö käbi kallas, nii et hommikuks olid meie magaiskotid märjad. Vastik, vastik. Aga hommikul siis asjad kokku pakitud asusime taas teele ja õhtuks jõudsime ka meie viimasesse sihtpunkti Alice Springsi. Ja nüüd me siis olemegi neid päevi siin rõõmsalt nautinud. Homme peame ära minema, aga üldse ei tahaks. Muide, need kes kunagi Alice Springsi satuvad, siis kindlasti ööbige sellises resortis nagu Alice in the Territory. See koht on nagu Heavel. TÕESTI. Samas võibolla tundub, see ainult meile kuna olime ju nii kaua põõsastes ööbinud:)
Aga miks mulle see linn meeldib? Hmm hea küsimus. Võibolla tõesti sellepärast, et üle pikaaja taas tsivilisatsioon ja kaubanduskeskused ja saan raha raisata, aga teisalt.. siin on bassein ja spaa ja voodi ja ensuite tuba ( toas on siis vann ja wc, vannitoas siis). Samas on siin linnas ka väga palju aborigeene, kes on kohati väga lärmakad ja räpased.
Aga täna siis siin luksuses viimane öö.. ja edasi ootab taas teadmatus. Lõpp punktiks on Adelaide, esialgu ja siis läheme Viivikaga Great Ocean Tuurile ja siis sellega jõuame Melbourne, kus on meil plaan oma lunagiste toakaaslastega Egle ja Signega kokku saada ja siis võib oma kolmenädalase puhkuse lõppenuks lugeda, sest 29 november me sõidame Tasmaaniasse kirsse noppima.

Hetkel, ma aga lõpetan ja eks kirjutan teile oma seiklustest taas, kui võimalus kujuneb:)

Seiklused

Võtan ennast kokku ja kasutan Kings Canyoni köögis olevat elektripesa, et saaksin Teile siis anda informatsiooni, et millega me siis senim hakkama oleme saanud.

Kui ma ei eksi, siis viimane info tuli minult Cooper Pedyst või noh tegelikult oli see Ulurult, aga ega ma teile midagi tarka ei kirjutanud ju. Lihtsalt andsin teada, et ma olen middle of nowhere ehk siis kõrbes ja et mul ei ole ei elektrit ega ka levi. Ainuke koht kus ma laadida sain oma arvutit asus linnas ehk siis Uluru Resortis ja meie ööbimis kohast jäi see kuskil 30 km kaugusele. Seal Uluru piirkonnas ööbisime me kolm ööd.

Meie esimene päev Yulara rahvuspargis ehk siis  Ulurus ja seal piirkonnas:

Kui me sinna piirkonda saabusime, siis üritasime endale kõigepealt majutuse leida. Külastasime Resorte ja kämpingu platse, aga meie jaoks oli see suhteliselt kallis. Leidsime sealt ka poe ja meie Viivikaga otsustasime, et ostame ka endale telgi. Mõeldud, tehtud. Meie telk maksis 50 dollarit ja tegelikult see ei ole kallis, sest muidu oleme me siiani maksnud öö eest kuskil karvanipargis kuskil 15-26 dollarit. Seega ühe öö hindJ Peale poes käiku otsustasime et külastame Uluru ära. Esimesel päeval võtsime ette lühikese matka, mis oli 2km pikk. Aga teekond vaatamisväärsuseni oi põnev, see kivi oli nii massiiivne ja mina ja Kristin ainult pildistasime. Ühesõnaga on mul Ulurust vist miljon pilti, aga see oli tõesti omaette elamus. Muide pilet Yulara rahvusparki maksis 25 dollarit ehk siis 20 eurot.

Õhtupoole külastasime veel Resorti piirkonda ja sealset elektripistikut. Otsustasime, et läheme tasuta laagriplatsile, mis siis oli Uluru piirkonnast 30km kaugusel. Meie esimene telkimine Austraalias. Uskuge mind, see ei olnud tore, sest pimedas hakkas kujutlusvõime tööle. Iga krabina peale või tugevama tuulepuhangu peale olid silmad taas lahti ja ma kujutasin ette igasuguseid asju kuidas keegi kuskilt tuleb ja oma noaga meid ründab ja uskuge see ei olnud tore. Lõpuks ma otsustasin, et ei tee sellest välja ja püüan ikkagi magama jääda. Pikkapeale see mul ka õnnestus.

Teine päev Ulurus ja seal piirkonnas:

Teisel päeval võtsime me Uluru juures ette pikema matka, kui esimesel päeval. Nimelt oli see rada 10,6 km pikk. Vahepeal arutasime, et võiks ka Uluru otsa ronida, aga kuna ilm oli liiga kuum kuskil 38 kraadi, siis see koht oli suletud ja kui aus olla, siis igalpool on seal sildid väljas, et uluru otsa ei tohi ronida, aga samas kui Yulara rahvusparki sissesõita siis seal kabiinis, kus see tädike on seal on kirjas et kuni 11 am saab kiviotsa ronida. Meil oli ka see algselt plaanis, aga siis kui saime teada, et 35 inimest on surma saanud, siis võttis kiviosa ronimise isu ikka ära küll. Samas.. kui me seal rajal jalutasime, siis leidsime ühe laugema koha kus sai ka ronida ja meie muidugi kasutasime juhust ja ronisime ka. Ja tegime ka pilte. Mida saab vaadata mu FB lehelt. Aega selle läbimiseks võttis meil pea 4 tundi. Ilm oli kuum ja vett kulus päris palju kuskil 4 l.  Alguses oli põnev seal matkata, aga lõpuks tüütas ära, kaua sa seda ühte ja suurt kivi ikka passid. Ja siis me Viivikaga hakkasme filosoffeerima, et miks see kivi siin on ka kui kaua ta siin veel plaanib olla ja mis ta siin üldse teeb jne. No saate aru ju küll.. lihtsalt hakkasime lollusi tootma.

Meie teinepäev lõppes taas linnas arvutit laadimas. Kuna alguses oli meil ka plaan et läheme õhtul tagasi Uluru juurde, et sealset päikeseloojangut vaadata, siis see plaan muutus meil kiiresti. Kuna taevasse ilmusid päris tumedad pilved ja sealt tuli päris korralik sahmakas vihma ka. Teised eestlased, kellega me tripime nemad ikka läksid ja lootsid, et näevad päikeseloojangut Ulurul. Meie Viivikaga otsustasime, et jääme linna ja kasutame tsivilisatsioonihüvesid ehk siis interneti ja elektrit.

Peagi olid meie eestlased tagasi ja ütlesid, et kuna taevas oli ikka pilvine siis seal Uluru juures midagi ei toimunud. Pakkisime ennast siis ka Viivikaga kokku ja sõitsime taas laagriplatsile. Saime telgi ilusti püsti ja kui aeg oli magama minna, siis tõusis tuul ja otseloomulikult hakkas minu kujutlusvõime taas tööle. Kuna ühekorra oleme me juba liivatormi üleelanud, siis teistkorda seda uuesti kogeda ei tahaks. Seega lootsin, et tuul vaibub ja kõik saab korda. Aga ei, tuul läks aina tugevamaks... viivika ütles et ta ei saa magada ja kui aus olla siis ega ka mina seda teha ei saanud. Otsustasin, et panen klapid pähe ja kuulan mp3-e. Mõneks ajaks sellest piisas. Siis tõusis taas tuul ja tunne oli selline, et me lendame koos telgiga lendu. Ja siis hakkas veel vihma ka sadama. Otseloomulikult sadas telki sisse ka. Nii, et minu läpakas ujus hommikul.Õnneks midagi hullu tal ei olnud. Töötab siiani. Ptui, ptui, ptui. Meie teine öö oli siis selline.

Kolmas öö Yulara rahvuspargis ja selle ümbruse:

Kuna öösel magada ei saanud, siis päeval oli olemine loid ja kui aus olla, siis ega see päike ja palavus asja paremaks ka teinud. Aga otsustasime ikkagi, et läheme vaatame Kata-Tujat, see vaatamisväärsus jäi Ulurust kuskil 50 km kaugusele ja oli samasugune kivikamakate kogum, mis kohati tundus, et oli isegi huvitavam kui Uluru ise.

Sinna jõudes otsustasime, et teeme läbi 7 km matka. Kui me olime 2,2 km käinud siis tuli ette kiri, et edasi ei saa.. kuna liiga palav on. No mitte otse just nii ei olnud öeldud, aga midagi selle taolist, et peale 1 AP on suletud, kuna ilm on liiga kuum. Meil Viivikaga oli selle üle hea meel kuna ilm oli tõesti kuum ja ega see kuristik seal eriti ahvatlevana ei tundunud ka. Istusime seal üleval niisama ja siis vaatasime et üks saksa paarike läks ikka sellele rajale ja siis meie eestlased otsustasid, et ei nemad ikka lähevad ka... Ja mis meil siis Viivikaga muud üle jäi kui ka nendega liituda. Ei jää ju 4ks tunniks kuskile kiviotsa istuma nagu konn.

Esimestel trepiastmetel ma juba tundsin kuidas mul põlved valutavad ja mõtlesin, et ma ei suuda, aga siis tuli õnneks laugemaa ja siis oli jälle kõik ok, hetkeni mil pidime ronima kuskile kaljuvahele ja see tõus oli suhteliselt järsk ja sealt alla tulek oi, ma ei taha sellele enam isegi mitte mõelda. Ja siis vahepeal oli taas laugem ja siis jälle järsud mäed. Kuna mu jalanõud ei olnud ka just kõigeparemad ronimiseks või siis kividel turnimiseks, siis jah vahepeal oli tunne nagu oleks kõndinud kividel paljajalu. Kuna ilm oli veel nii kuum ka et vesi, mis meil oli kaasa võetud läks suhteliselt kiiresti kuumaks siis ega seda soojavett palavaga ju juua ka ei tahtnud eriti, aga pidi. Kuna vedeliku kaotus läbi higistamise oli meeletu. Vahepeal seal teerajal ma lausa tuikusin ja koperdasin pea iga kiviotsa, mis mulle teepeale ettejäi. Muide ma lõhkusin oma jalanõud seal ära kaa nii, et jah.. õhtul laagriplatsile jõudes ma lihtsalt viskasin need imearmsad sinise-ruudulised tennised ära. Ja siis kui me olime jõudnud rajalõppu, siis oli veel viimane tõus, see sama kus alguses pidime alla tulema ja kus ma tundsin kuidas mu põlved vastu ei pea.. siis nüüd kus ma pidin sealt üles ronima, siis ma tundsin ennast kui mingi vanainimene.. see oli julm. Mul süda puperdas sees .. ja ma lihtsalt hingledasin.. aga ma jõudsin tippu, tegin raja ilusti läbi ja olen elu ja tervise juuresJ Võin endaüle uhkust tunda. Ja seda ma muide teen kaJ Ega siis matkal ju ei jonnita!

Kui me raja olime läbi käinud, siis üks lühem rada ootas meid veel ees. Kuigi kui aus olla, siis minul ei olnud mingit isu ega tahtmist enam kuskile ronida. Sest eelmine rada võttis ikka päris läbi. Lisaks sellele olid mul talla all villid kividel kõndimisest ja vesi oli ikka soe veel. Aga ma siiski läksin teistega kaasa. Ei saa ju olle teistest kehvem. See rada nii huvitav ei olnud kui see eelmine, samas see oli lühem ka. Kõigest 1,6 km.

Õhtul läksime aga Ulurusse, et päikeseloojangut pildistada.. seekord me nägime selle ära. Küll mitte täielikult kuna vahepeal otsustasid pilved tulla, aga siiski.. pildid saime tehtud ja ma kindlasti lisan need ka Fb.

Õhtul peale Ulurut läksime taas linna, et arvutit kasutada. Linnast lahkusime kuskil 22 ajal õhtul ja llaagriplatsile jõudsime kottpimedas, aga ei ole hullu, meil on pimedas telgi kokkupanemine juba selge.

ÖÖ möödus õnneks rahulikult. Mina magasin nagu väike laps. Ei kuulnud ma ei tuult, ega ka laagriplatsilt lahkuvaid autosid.  Hommikul ärkasin ma Viivika äratuskella peale.

Kings Canyon ja resort...

14.11.2011 lahkusime siis oma laagriplatislt, et liikuda edasi Kings Canyonisse..Teekond oli kuskil 230 km pikk ja kohale jõudsime juba 3 ajal päeval. Otsustasime, et telki veel kokku ei hakka panema kuna vastuvõtus nägime, et oodata on tormi ja et läheme siis kohe kanjonit vaatama. Teepeal aga hakkas vihma sadama ja ega me seal suurt kaua olla ei saanudki. Tagasitulles tegime kuskil tunnise supluse basseinis. Oi see oli mõnus. Homme on plaanis aga siis kõik rajad läbi teha. Kokku on seal küll 4 rada, millest meie valisime kolm: 6 km, 2 km ja 1 km. Seal on ka üks 22 km rada, aga see on vaid koos giidiga ja ilmselgelt meie jaoks liiga pikk.

Loodame, siis et homme on ilus ilm ja torm meid öösel ei ole ära viinud. Muide telki ei ole me hetkel veel kokku pannud, sest ei tea ju mis meid ees ootabJ

Hommik jõudis kätte varakult. Kuna eile sai magama mindud juba kuskil kella 21.30 ajal. Aga wga siis und ju ei tulnud. Kord oli palav, siis oli jahe siis oli liigakõva magada. Kuna mul on hetkel selg haige, siis saan magada ainult kas selili või kõhuli. Aga kaua sa ikka kahes poosis magada suudad, ikka tahad ju küljele ka keerata, aga vot ei saa... liiga valus on. Lõpuks kui ma magama jäin võis kell olla kuskil 1 öösel. Õnneks mingit tormi ega vihma me ei kogenud, küll aga oli kuulda dingode ulgumist ja nemad ikka ulgusid vahetpidamatta terve öö.

Tänane päevaplaan on meil siis kings Canyoni seiklema minna. Ilm on hetkel selline mõnusalt jahe. Teised läksid basseinu ujuma, mina jätsin seekord vahele. Ärge küsiga, ma ei tea miks. Lihtsalt ei ole hetkel tuju. Mõtlesin, et parem kasutan juhust ja kirjutan teile siin ja samas ega ei ole nii palav ju ka, et peaks nüüd kindlasti ujuma. 

Pole levi, pole ka blogi..

Ja nii ongi...

Kuna viibime kõrbe piirkonnas, siis leviga annab siin ikka kõvasti soovida.

Seega nagu Viivika just ütles, pole netti pole ka juttu:D

Aga ... ma loodan, et see asi muutub meil peagi ja siis ma kirjeldan oma seiklusi ÜKSIKASJALIKULT!


Tsau aga seniks:)

Tervitused Coober Pedyst

Eile siis sõitsime läbi pea 300 km. Enamus oli kõrb. Maastik suhteliselt sarnane, liiv ja miskid kõrbetaimed. Isegi paar puud,aga ikkagi suhteliselt üksluine.

Jõudsime siis Coober Pedysse. Kuna meil majutust ei olnud eelnevalt broneeritud, siis hakkasime siinseid hosteleid ja karavaniparke läbi kammima. Peatusime infokeskuse ees ja meie juude astus aborigeen, kes tahtis tuld küsida. Kuna aga meist keegi ei suitseta, siis saatsime ta sama targalt minema. Käisime siis läbi paar majutusasutus, aga liiga kallid olid meie jaoks kõik. Lõpuks leidsime sobiva majutuse. Opaali kaevanduse. Põhimõtteliselt ööbisime koopas. Võimas...

Aga... kui autost hakkasimeasju välja tooma ja Juhani auto tööle pani, siis auto eriti käivituda ei tahtnud. Nimelt tagurpidi käik ei tööta, muu on OK. Siis avastasime, et Viivikal arvuti ei tööta ja minul ei tööta arvuti hiir. Kui aus olla, siis minule hakkab see meenutama olukorda, kuskilt õudusfilmist, aga Viivikale ärge seda mainige, sest ta satub siis paanikasse ja seda ometigi ei ole vaja.

Aga nüüd on hetk nii kaugel, et tuleb taas hakata asju pakkima ja edasi liikuda. Loodame, siis et kui me linnast välja jõuame, siis asjad hakkavad normaalselt ka tööle:)

Hommik Woomeris

Eilse päevaga jõudsime siis sellisesse pisikesse kohta nagi Woomer. See koht on tõeliselt pisike, sest elab siin vaevu 290 inimest. Ütleme siis nii, et see on küla. Kus inimesi ikka naljalt ei kohta. Ei tea, kas asi on selles et siin on tappev palavus või selles, et need 290 inimest on ka kuskile mujale elama läinud:)

Eile õhtupoolikul otsustasime, et istume rahulikult maha ja sööma kämpingu köögis. Meie söögiks oli muide kiirnuudlid, mis maitsesid vahelduseks päris hästi.

Kaua me oma sööki muidugi nautida ei saanud, sest hosteli manager tuli ja ütles, et  10-15 minutipärast on torm siia poole teel, korjake oma asjad kokku ja leidke endale varjupaik. Kuna meie olime siin hostelis endale toa võtnud, siis olime lahkesti nõus neid enda juures majutama.
Koristasime siis kiiresti oma asjad ja aitasime ka teistel eestlastel asjad kokku panna, nimelt olime me lahkesti nõus nende nõusid pesema:) Ja siis varjusime tuppa. Ja jäime tormi ootama. Aga ei toimunud nagu miskit. Läksime siis toast välja ja kõigil inimestel, kes sellel hosteli territooriumil olid, olid fotokad stardi valmis, et nii kui midagi juhtub, siis kohe pildistama. Ja nii oli ka muide minul.

Ilm muutus jube kiiresti, eemal välgutas, aga mürinat nagu kuulda ei olnud. Taevas oli tume ja tuul pea olematu kuni hetkeni.. mil ... see kõik algas. Alguses tuli tugev tuul ja siis hakkasid asjad lendama ja siis saabus liivatorm ja mõne ajapärast tuli ka vihm. Vihm oli kohe nii tugev, et vastas maja ei olnud kohati näha...See vaatepilt oli võimas.

Õnneks oli meil tuba võetud, kus seda kõike nautida. Olen ühe võrratu kogemuse võrra jälle rikkam:) Mulle meeldib Austraalia ilm, aga ainult siis kui ma saan seda nautida kuskilt turvalisest kohast:)


Hetkel ma lõpetan, sest aeg on edasi liikuda järgmisse linna nimega Coober Pedy, kui sinna jõuan siis annan kindlasti ka teile teada, et kuidas seal on ja kuidas meie teekond kulges.


Head ööd Teile!


Meie asume aga seiklustega taas teele...

Taas uued tuuled puhumas...

Tere hommikust kallikesed.

Taas on möödas paar päevakes, kui mitte just öelda nädalake, kui ma siia midagi lisasin. Aga ausalt aeg on lennanud nagu linnutiivul ja tegemist on olnud kuhjaga.

Nimelt, eile siis me lahkusime lõpuks ometi Loxtonist. Omamoodi ju kurb sündmus, sest selle kolmekuuga sai see koht omamoodi ju koduks. Turvatunne on nüüd kadunud.. aga pole hullu, seiklused ja puhkus ootavad meid ees.

Hetkel oleme me oma puhkusega jõudnud Port Augustasse. Hmm.. muidu selline põnev ja pisike linn, aga oi kuidas siin müristab ja välku lööb ja loomulikult kallab ka vihma. Aga no me loodame, et see ilm siin muutub, sest plaan oli ka teiseks ööks siin peatuda. Aga kui ilm ei kavatsegi muutuda siis.. oleks vist targem siit lahkuda.

Muide... oma esimese puhkuseöö veetsime me karavani pargis, nimelt autos siis... ja oi .. see ei olnud just meeldiv kogemus. Esiteks...istmed sellel autol alla ei käinud. Seega jagasime rõõmsalt Viivikaga esiiste talle ja tagumine iste mulle. Aga mugav see ikka ei olnud. Jalad surid koguaeg ära ja kuna iste on kaldu siis pidi seljalihaseid koguaeg pingul hoidma ja mis te arvate, kas mul hommikul oli selg valus :D

Ühesõnaga jah.. õnneks hommikuni me kannatasime välja ja juhul kui nüüd me jääme siia  kauemaks.. see tähendab, et homseni, siis mina ja Viivika plaanime küll vähemalt haagisesse ümber kolida. Teiste eestlaste kohta ma ei oska öelda, sest nemad ööbisid telgis:)

Hetkel aga kõik ja ma loodan, et varsti täiendan oma reisipäevikut taas!

Murtho packingshed

Nii, vara ärgatud, tööl käidud ja ilusti koju ka jõudnud. Aga nüüd ma siis räägin asjast lähemalt.

Eile läksin magama kuskil kella 9 ajal. No ma vähemalt üritasin eksole, aga ega sellest suurt midagi välja ei tulnud. Usun, et magama võisin ma kokkuvõttes jääda umbes kella 23 ajal, kusjuures 23.30 vaatasin ma veel kella ja mõtlesin et oh aega küll veel magada, aga tegelikult ikka ei olnud küll. Kell 4.30 oli juba ju äratus. Tööle me jõudisme enneaegselt, seega otsustasime, et homme lahkume 5.10, tead mida see tähendab? Kakskümend viis minutit ekstra und. Hmm..mõnus. Aa tööst ka siis... see packingshed on suurem kui eelmine ja seal on ainult masinate peal töö, seda mida me eelmises kohas tegime, seda seal ei ole.  

Alguses olin ma koos ühe eesti tüdrukuga,  pärast viidi ta kuskile mujale. Ja ma jäin sinna siis koos võõrastega. Sain ka ühe jamaga hakkama, mille pärast üks töötaja sõimata sai. Nimelt, kui me seal sorteerisime, siis vahepeal tulid sealt mingid pallid.. no pesapallid suurused pallid.. ja no mina korjasin selle ära.. kui meil smoko oli, siis näitasin viivikale, et näe vaata mis mul seal oli. Viivika ütles et ta oli sama asi. Okei.. peale smokot... läksin tagasi ja mingi ajapärast tuli jälle see pall.. hmm.. huvitav.. seega oli see ikka tahtlikult sinna pandud. Siis see naine nägi kellega ma paaris töötasin ja ütles, et neid ei tohi puutuda ja näitas mulle seinapeal pilti. Okei, kui ei tohi siis ei tohi. Aga ma ei saanud aru, miks mulle seda nagu varem ei mainitud. Siis see naine viis nad kellegi kätte. Ja mingiaja pärast tuli miski järelevaataja ütles, et ei tohi puutuda neid, et need korjatakse välja kuskil mujal. Okei, eks ma ka siis nüüd tean. Veidi aja möödudes tuli järgmine järelvaataja ja küsis, et kus ma neid palle hoidsin, näitasin et seal asja peal ja siis see naine sõimas pmst selles minu paarilisel näo täis. Mul oli temast nii kahju. Aga kusjuures ma ei saa ikka sellest pallide süsteemist aru. Tean vaid seda, et lõpuks jõuavad need viivkani. Nii mõne ajapärast kutsuti mind sealt ära ja küsiti, et kas ma pre-pakingut tahan teha? Mul nagu, okay. Kuigi mul polnud nagu õrna aimu ka, mida see endast kujutabJ Viidi mind, ja siis kaks asiaadi tüdrukut, kellega me ka Renmarki pakkimises koos töötasime miski mehe juurde ja see hakkas siis seletama, mida me tegeme peame. Põhimõtteliselt, töö oli tuttav kuna alles reedel olime me seda asja Renmarki pakkimises teinud. Nimelt me siis pidime võrku panema 12 apelsini ja need klammerdama ja liinile panema. Lõpuks läksid mul käed muidugi villi kõik, aga samas mõtlen, et eks kannatan reedeni ära ja siis on PUHKUSJ Alice Springs ootab meid.

Kusjuures saamegi varsti teiste eestlastega kokku ja läheme marsruuti paika panema, et kus võiks peatusi teha ja kus ööbida. Oi kuidas ma seda trippi juba ootan.

Öised tervitused Loxtonist

Ühesõnaga... mnjah.. ma ei teagi kohe kuidas alustada. 

Aga ma siiski alustan kuskilt vahepealt.

Nimelt oli meil siis täna pakkimises viimane tööpäev. Seal Renmarki pakkimises. Esmaspäevast alustame uuel kohal. Iseenesest mul ei ole töö vastu midagi, AGA... seal algab tööpäev kell 6 hommikul. Teate, mis on selle juures kõige toredam? See, et me peame siit hostelist lahkuma 4.50 hommikul Ja seega, kui kiired arvutused teha, siis hommikune äratus oleks ei hiljem ega varem kui  kell 4.15. No ma ei tea kas ma ikka suudan nii vara ärgata. Muide, Teil on siis kell alles 9 õhtul. seda enam, et te keerate ju kella ka.  Teil veab, meil mitte.  Selle kella keeramisega seoses suureneb meie ajavahe veelgi.. seega, kui hetkel on meil  ajavahe 7,5 tundi, siis peale esmaspäeva peaks see olema 8,5 tundi. Vahva:)

 NOT!

Tere mu kallid blogi lugejad....

Nagu Te näte siis jah juhtus ime ja ma kirjutasin Teiel nädala sees. Pean tunnistama asualt, et ega seda viimasel aja ei ole juhtunud, et ma teile „nii tihti“ kirjutan, aga nohJ Igaljuhul täna tuli tahmine seda teha. Ja seda ma siin nüüd siis hoolega kirjutan ka.

Räägin Teile natukene oma tööst ...

Seda Te teate, et töötan taas pakkimises. Ja nii nagu alguses meile lubati, siis tööd on vaid kaheks kolemeks nädalaks. Me muidugi salamisi loodame, et seda on kauem. Samas me ootame juba selle töö lõppu. Vaikselt hakkab üle viskama. Aga... eile siis ilmus meie kuulsale stenidle tööjuures, et kuna hooaeg hakkab läbi saama, siis otsitakse vabathtlike, kes oleksid nõus minema õhtusesse vahetusse. Õhtune vahetus on siis 16.30-01.30. Aga meie nagu eriti ei tahaks sinna minna. Kuna sisi me põhimõtteliselt enda hosteli rahvast enam ei näe. Kuna teistel meie hostelis algab tööpäev kuskil 6 ajal hommikul siis meie ilmselgelt magame sel ajal ja kui meie tööle läheme, siis nemad on alles tööl ja kui meie töölt tuleme, siis nad ilmselgelt magavad. Seega jah... me ootame ja proovime olla kavalad. Nimelt siis me arvame, et see on nagu natuke ähvardav kiri, et ala kui te õhtusesse vahetusse ei lähe, siis tööd enam ei ole. Samas me mõtleme, et aga kes siis päeval hakkab tööl käima J  No ja siis me ootamegi reedeni ja vaatame, kas me oleme esmaspäevaks kirja pandud. Kui oleme, siis on kõik hästi ja me oleme nad üle kavaldanud. Aga kui ei ole, siis me läheme asja uurima ja siis on ilmselgelt nemad olnud kavalamad kui meie. Aga loodame, siiski et vähemalt nädalaks või kaheks meile seda tööd seal jätkub. Ja kui päeval tööd teha ei saa, siis me ikka peame selle õhtuse vahetusega leppima, aga seda siis vaid nädal. Ja siis me hakkame oma plaani ellu viima ehk siis läheme puhkamaJ

Aga kui rääkida tänasest tööpäevast, siis ma kohati tundsin, et ma olen ikka nähtamatu või siis lihtsalt mõne muu defektiga. Nimelt siis käisin ma siis endale kaste toomas ja siis seal on üks nn transamees, kes niisama kaste kaalub ja vahest ka kaste toob ja neid tembeldab. Aga täna ta siis nägi mind koos kastidega ja küsis, kas vajan neid veel. Ütlesin et jah, oleks kena kui ta mulle neid veel tooks. Ja siis ta tõi ka. Tervelt kolm tükki. Oi sellest oli ikka „abi“ küllJ Ja siis üks rootsi tüdruk Madelaine, tema küsis ka et mis kaste mul vaja on, et ta võib mulle neid tuua. Aga oma kahe vahetuse jooksul ma teda ei näinud kordagi. Seega jah.. mõtlesin ikka kui ebaoluline mutter ma seal olenJ Samas kui ei oleks meid, siis ei oleks ka töö tehtud. Seega.. mnjah...

Muide, täna seal neid mandariine kaste  ladudes mõtlesin ma Eesti peale, et kuidas ma seal olles tööd tegin. Eriti meenus mulle mudigi see öine töö.. J Ma ei tea miks.. lihtsalt... vahest  tulevad sellised mõttedJ

Töö

.. täna nagu Te siis teate on leupäev. Ja meie Viivikaga otsustasime, et läheme täna tööle. Kui tavaliselt algab laupäeval töö kella kuuest hommikul, siis meil läks õnneks ja me saime tööga alustada kell 7:)

Töö iseenesest ei olnud rakse. Nimelt me ei  pakkinud täna, vaid hoopis koristasime. Ega siis koristamine ei ole ju raske:) Aga.. jah... kõik oli tore hetkeni, kui me pidime ronima ühe masina alla, kus oli väga must ja seal oli nädala vanused katkised viljad . Ja me pidime selle masina alla ronima ja seda mustust seal likvideerima. Ja mis te arvate, kas ma olin peale seda puhas? Ei, ma haisesin ja kleepusin nagu käärinud tsitrus. Ja uskuge mind see ei olnud seal meeldiv. Aga ... ma elsain üle ja sain hakkama. 

Ma olen tubli:)

Tervitused teile teiset poolt maakera :)

Hei, hei ...

Taas juba nädal möödas, kui siia midagi kirjutatud sai. Kindlasti te juba pingsalt ootate, et ma siia midagi kirjutaksin, aga kahjuks jah on läinud nii, et ei ole eriti aega olnud. Kuigi, ausalt igal õhtul on plaan olnud, et ikka midagi võiks ju kirjutada siia. Aga nagu te näha võite siis plaaniks on see ka ainult jäänud. Aga täna olen tubli ja võtsin ennast kokku. Ja voilaa.. siin ta siis on.. minu pisikene blogi täiendus.

Uluru

Nagu ma eelnevalt mainisin siis tööl on suhteliselt kiire olnud ja peale koju jõudmist ei jõuagi suurt midagi teha. Käid pesus ära ja siis poodi ja siis süüa tegema ja siis väike interneti külastus ja siis ära magama. Vot nii põnev minu elu siin siis ongi. Kuigi pean ausalt tunnistama, et see töö tegemine hakkab vaikselt üle viskama. Tulin ma ju siia ometigi puhkama. No samas ma tulin tööd ka ikka tegema, aga ... nagu ... tunnen et mu töölimiit on täis. Alates sellest ajast saati, kui me siia tulime. Muide neli kuud ja ükspäev tagasi, sellest ajast alates oleme me ainult tööd teinud või siis muretsenud selle pärast, et meil tööd ei ole. Seega nüüd on aeg puhata. Ja uskuge või ei, aga me siin teeme juba plaane, et kuhu puhkama minna. Austraalia ju nii suur ja kohti nii palju. Tahate ma räägin Teile ka oma valikutset?:) 

Okei, algselt oli  meil plaan Balile minna, nii umbes kolmeks nädalaks, aga .. eile kui pileteid hakkasime vaatama, siis tundus see kuidagi kallivõitu. Seega selle lükkasime esialgu kõrvale. Aga me läheme sinna kindlasti ka kunagi, võibolla peale Tasmaaniat siis, ei tea veel. Teiseks on meil plaan minna Alice Springsi, see on see koht kus Ulururu on, noh teate ju küll seda kuusat ja suurt kivi:) ja siis kolmandaks on meil plaan minna Sydneisse. Ma ei olegi Teile vist rääkinud veel, et meil on seal üks family, kes ootab meid endale külla. Kindlasti tunnete huvi, et miks ja kuidas me selle perekonnaga kohtusime. Lihnte...

... Ühel detsembrikuu lumisel päeval olime mina ja Viivika tööl, kindlasti keegi oli seal veel, aga kahjuks ma ei mäleta kes. Harjumäel siis töötasime... ja tuli sinna üks perekond, ja nad olid pärit Sydneist. Nad uisutasid esimest korda. Ja nad nägid ka esimest korda lund... mulle tundus see nii naljakas tol hetkel, aga nüüd ma mõistan neid:) Ja siis nad uurisid, et kust nad saaksid kuuse endale osta ja siis me muidugi juhatasime nad keskturule. ja siis me mainisme ka neile, et tahame austraaliasse tulla ja nad olid sellest mõttest vaimustuses ja andsid meile oma meili aadressi, et me nendega ühendust võtaksime kui kohal juba oleme. Ja nii me muide ka tegime. Ja paar nädalat tagasi sai Viivika neilt kirja, et ootvad meid jõuluks enda juurde külla, see on minu meelest nii armas:)

Vot nii on siis lood...

Aga räägin teile siis meie ilmast ka. See on endiselt väga muutlik. Paar päeva oli meil siin 33-35 kraadi sooja. Kui toast välja tulla, siis selline tunne nagu oleksid saunas... ja nüüd eile ja täna on jahedam.. nii 22 kraadi ja tuul on ja vihma sajab ka.. seega ei ole ma rahul eriti. :D Kui liiga palav on siis mulle ka ei meeldi..

On ikka raske minuga:D:D:D

Pea nädal on möödas ...

.. siis sellest, kui me suundusime uude töökohta. Pean tunnistama, et algne tuhin mis uue tööga kaasnes on mööda läinud. Enam ei ole seal elu nii lilleline. Ja kui me algselt Viivikaga arvasime, et seal on parem kui Costis, siis ma ei saaks öelda, et me eksisime, aga midagi sinna poole küll. 

Nimelt siis korralagedus on seal sama, kui isegi mitte suurem. Keegi midagi ei tea-täielik infosulg ikka mõne kohapealt. Aga eks me oleme sellega vist juba ka harjunud. 

Töö sisu on sarnane, mis meil Costis oli, seega töö on tuttav, aga mõne kohapealt ikka meeletult teistsugune ka. Nimelt aegajalt peame siis mandariine kasti lugema... orienteeruvalt siis kuskil 54-150ni, kindlasti on neid võimalusi sinna kasti panemiseks rohkemgi, aga jah.. esiagu oleme piirdunud siis selle vahemikuga. Kui alguses tundus et see on nii auvaba ja mõttetu, siis nüüd ikka vaikselt loodan, et saan sinna lugemisse mina kuna seda ei anna võrrelda meie algse tööga. Ehk siis sellega kus mandariinid jooksevad liini pealt otse kasti ja need tuleb välja sorteerida, aga seda tuleb suhteliselt kiiresti teha, sest muidu tuleb uus ports peale ja siis on jama jama jama... kindlasti mõtlete, et mis seal sorteerimisel siis ikka nii viga.. aga teate on ikka küll. Esiteks, kui kastis peab olema 113 mandariini ja sa sellest 70 välja pead sorteerima ja uuesti ka asendama, siis ega ikka naljalt ei jõua küll. Aga jah, ma unustasin mainimata, et sama tööd tuleb kahel liinil teha, nii et kuidagi ikka ei jõua. 

Ja reedel mul oligi selline situatsioon, kus mul lihtsalt uputas mandariinidest, ja ega keegi mulle siis appi ka ei tulnud.. aga ma püüdsin tubli olla ja hakkama saada. Siis tuli kvaliteedi kontrollija minu juurde ja ütles, et noh ma näen küll, et sul on siin kiire, aga püüa ikka rohkem kehvasid välja võtta. Oi see ajas mind marru... ja samal hetkel saadeti mulle ka abiline, kes ütles, et ma tulin sind päästma.. mul tulid lausa pisarad silma, aga ei ma ei hakanud nutma. Usun et need olid rohkem nagu rõõmu omad, või siis vihast:) Ja samal ma mõtlesin, et juhul kui keegi peaks mind vallandama, siis mulle tõesti aitaks Austraaliast ja ma tuleksin ära koju. Aga .. seda ei juhtunud, seega eks ma raban siis seal tööd teha edasi. Saan ennast lohutada sellega, et kooret aega on seal vaid veel paar nädalat.. 2-3 peaks olema, ja siis on aeg rahulikum. Ega meid sinna tegelikult kauemaks ei võetudki, aga jah. Samas oleks ikka hea ju kui töö oleks seal vähemalt novembri keskpaigani, et siis 29 november saaksime rahuliku südamega Tasmaaniasse sõita, et seal paar nädalat rahulikult elada saaksime kuni me kirsside korjamisele saame. Samas usun, et kui me seal oleme siis saame ka mõnda muud tööd seal teha, aga no eks see selgub siis kui me sinna kohapeale oleme jõudnud.

Nii palju, siis minu eelmise nädala emotsioonidest. Täna on plaan Renmarki minna shopingu tuurile, aga ei  tea kas meil see ka õnnestub. Plaanidega Austraaliasse tulla ei tasu, sest need muutuvad siin ikka väga kiiresti.

Kuna Teil saab kell kohe kohe neli öösel, siis mis ma ikka muud oskan teile soovida kui rahulikku une jätku ja mulle siis .. kena päeva!

Olge tublid ja ärge mind ära unustage : o) 

Meil puhuvad uued tuuled !

Nimelt siis täna oli meil uues kohas esimene tööpäev. Enam ei korja me ei mandariine ega ka apelsine vaid me töötame taas pakkimises. Uskumatult hea on vahelduseks ka maapeal tööd teha:)

Kuna meil oli täna esimene tööpäev siis muljed on ka suhteliselt värsked veel ja püüan need siis Teie jaoks kirja panna.

Tööpäev algab meil kell 7.00 hommikul, Soovitav on kuskil 10 minutit ennem kohal olla, et oma asjad ära panna ja ennast valmis seada. Mõtlete kindlasti, et mis seal ikka seada. Aga vot on küll. Nimelt on meil seal kohustuslik kanda orsanži helkuritega vesti. Ja valgeid töökindaid. Päevalõpus need kindad ei ole küll enam valged aga jah.

Täna kui me kell 7 seal ooteruumis seisime ja ootasime ülemust, kes lubas meid siis tööpostile juhatada, siis Viivika tegi nii muuseas nalja, et raudselt, teades Austraalia organuiseerimis võimeid ja kommunikatsiooni vahendeid ei tea keegi, et me hetkel siin passime ja kedagi ootame. Ja kusjuures nii oli ka. Meie juures käis üks järelvaataja, kes asja uuris ja meid lõpuks ka kaasa viis ja oma kohtadele juhatas.

Töö iseenesest oli meile tuttav kuna olime ju Costis ka sama asja teinud. Aga tegelikult oli see siiski veidike erinev. Nimelt oli meie ameti nimetuseks computer packer ehk siis arvuti pakkija. Töö seisnes selles, et kasti jooksevad mandarinid ja neid peab ühes kastis olema 64. Õnneks meie neid seal lugema ei pidanud. Selleks oligi seal see arvuti. Ja kui aus olla, siis ega meile mingit erilist koolitust seal ka ei tehtud. See naine, kes mul seal paariliseks oli , tema ka minuga eriti suhelda ei tahtnud. Nii, et jah tegin seal oma loomingut. Ja muideks, Viivikal oli väljaõpetaja olemas, nimelt üks rootsi tüdruk (muideks ta oli esimene rootslasest backpakker, keda me siin nägime), kes oli seal samas pakkimises töötanud 3 nädalat. Vahva, kas ei Teile ei tundu. Ja mingit järelevaatajat meil ka ei olnud, kes õpetaks või seletaks.Nii, et jah mis ma oskan öelda... organiseerimatus on austraallaste seas populaarne. Aga tulles nüüd töö tutvustamise juurde tagasi, siis tööpäev nagu ma ennem mainisin kestab meil 7st-16.30ni. Meil on ka  kaks smokit ehk siis pausi. Üks on 10 ja teine on 14.30. Kui alguses aeg venis, siis lõpuks lendas see meeletu kiirusega. Asi võis olla ka selles, et alguses pidime me seal koos paarilisega töötama, aga hiljem üksinda. Siis pidi nagu miljonit erinevat asja korraga tegema, kaste vahetama, kaste juurde tegema ja mandariine, mis on mõeldud mahlaks...need peab ka lindile viima. Aga samal ajal sul lindilt mandariinid jooksevad kasti... nii et jah.. peab olema väga kiire ja mitut asja korraga tegema. Ja kui aus olla siis ega keegi eriti sulle seal appi ka ei tule. Kõigega tuleb ise hakkama saada.

Aga, mis ei tapa teeb tugevaks:) Ja meie oleme tugevad ja alla ei anna!!!

Täna oli mul siis selline vahva tööpäev, loodan et homne tuleb sama vahva:)

Teile ilusat päeva, aga mulle head ööd:)

Järgmise sissekande aeg ...

Aega on taas möödunud minu viimasest sissekandest, aga ma pean ausalt tunnistama, et aeg lendab siin lausa linnutiivul. Võtame näiteks eilse päeva.Tulime tööle, käisime pesus, käisime poes ja siis hakkasime süüa tegema ja kui söögitegemise lõpetasime oli kell juba 21.00. Uskumatu kas pole.

Siin kohal pean ma veel mainima ka, et meil keerati siin vahepeal kella. Nimelt on meil siis ajavahe nüüd endise 6,5 tunni asemel 7,5 tundi. Seega ärge siis väga pahandage kui ma Teiega suhelda ei taha või kui ma üldse msnis ei ole, siis kui Teie seal olete. Loodan, et olete ikka mõistvad :)

Vahepeal aga on juhtunud ka üsna palju. Nimelt ma vist ei ole maininud, aga enam me Viivikaga tuba ei jaga. Nimelt liitusid meiega 2 saksa tüdrukut, kusjuures mõlema nimed on Sandra. Toredad inimesed on. Kuigi alguses me neid oma tuppa üldse ei tahtnud. Ikkagi 3 nädalad ju kahekesti tuba jaganud ja siis nüüd on sissetungijad. Aga ei, mina olen rahul. Pealegi  võin ennast sellega lohutada, et nad pidid Loxtonisse vaid 3-4 nädalaks jääma. Ei ma ei ole õel, ma tegin nalja:) Nagu ma ennem mainisin, nad on toredad.

Tööst nii palju, et korjame mandariine. Neile, kes ei tea, siis mandariinid kasvavad puuotsas:) Mul paar sõpra nimelt ei teadnud seda ja siis ma olin lihtsalt shokis. Mandariinidega läheb meil siis kolmas nädal juba. Uskumatu. Loodan, et varsti saavad läbi. Ei viitsi enam turnida puuotsas ja mõelda, et igahetk võin seal alla kukkuda. Muide täna ma kukkusin ka. Aga taaskord õnnelikult. 

Muide, meil saab neljapäeval siin Loxtonis oldud ei rohkem ega vähem kui 2 kuud. USKUMATU !! 

Muide kui me siia tulime, siis olime ennem juba jutte kuulnud, et need kes siia tulevad, need ka siia jäävad. Me ei uskunud seda, aga tundub, et .. mnjah.. ei taha küll ära sõnuda, aga kaks kuud on liiga pikk aeg. Muide me otsime taas vaikselt siit lahkumis teed. Seega pöidlad pihku:) Tahame siit ju ära!

Hetkel ma aga lõpetaks ja ma loodan, et varsti ma kirjutan siia Teile midagi veel :) Peate lihtsalt veidike kannatlikud olema :)

Ja taas pean alustama nii, et oi kuidas ma vihkan selliseid hetki..

Nimelt siis.. eile öeldi, et tööle on väljasõit kell 6 hommikul. Kõigil oli nii, et mismõttes nagu. Jo ütles, et no siis saate varem alustada ja saate endale paremad puud valida jms. Nagu ta ise ei teaks, et meie ei saa endale midagi valida ja ennem ei tohi alustada kui supervaisor on kohal. Ajuvabadus.

Ja noh eks me siis ärkasime 5,30 üles. Teil on siis kell 11 õhtul. Veab. Saate magama minna. Oi kuidas mina tahaksin ka, aga ei saa.. peab tööle minema.  Loksuma kuskile Renmarki 40 minutit et siis seal külmetada. Ahjaa.. kui kell hakkas kuus saama, siis prantsuse kutt Thomas, ütles et kell 7 on väljasõit, kuna väljas on liiga külm. Jah, noh tore, aga kas ka meile midagi öeldi? Ei, otseloomulikult et mitte.. seega meil ongi nüüd aega ei rohkem ega vähem kui tund aegaJ

Ja mul oli öösel ka nagu nii külm:S Pr... ja äärepealt oleks muidugi teki ka alla visanud, ag aõnneks sain õigelajal teki sabast kinni. Aga külm oli ikka. Mõtlesin, et pean vist oma magamiskoti taas kasutusele võtma. Aga jah...eks vaata n kuidas täna öösel on. Kusjuures kõige nõmedam on see, et kord on siin nagu nii palav, et ei tea kohe mida selgapanna ja kuidas magada, kord on siin nagu nii külm, et ei tea kuhu pugeda....ja mida kõik peale tõmmata.  Uskumatu, et selline on Austraalia. Aga jah.. tundub, et selline kahepalgeline ta just onigi.

On aeg Teile meie tegemistes aru anda ...

Ega midagi suurt ei olegi toimunud. Jagame Viivikaga ikka tuba, üürilisi ei ole meile tulnud. Ja meile see meeldib:) 

Hetkel töötame me mõlemad Renmarkis. Nimelt korjame seal mandariine. Jube tüütud on, aga no mis teha,  Kusjuures vahepeal on peast läbi käinud plaanid ka siit edasi liikuda, aga jah... esialgu on need plaanideks ka vaid jäänud.

 Kusjuures peale esimest päeva mandariini farmis, mis minul oli siis pühapäeval. Käis mul peast läbi nagu miljon erinevat mõtet, alustades et kui ma koju (hostelisse) jõuan:

1) Söön ära suure karbi jäätist (1 L) Jube suur küll:)

2) Lähen poodi ja ostan arbuusi

3) Joon natuke alkoholi (Biancot õunamahlaga), need kes ei tea mis see bianco on, siis teadmiseks, et see nagu odav Martini:)

4) Vahetan töökohta

5) Tulen ära koju - see meeldiks kindlasti paljudele

6) Kuidas ma siit puuotsast alla kukkun (Redeliga või siis ilma)

Kusjuures kindlasti oli neid mõtteid mul seal veel, aga hetkel lihtsalt ei meenu. 

Nii ja kui tööst rääkida, siis ei mäletanudki, et see nii hull. Kõik mu kriimustuses ja sinikad on tagas. Mu töö dressikas on ribadeks, nagu ma oleks tõesti kassidega kaklemas käinud- mina loomulikult kaotasin:) Mandariini puud on ka meeletult suured ja ega need mandariinid siis suured ei ole. Ikka tibatillukesed. Mina koos paarilisega korjan tavaliselt 2 binni päevas. Täna pidin üksi korjama, siis korjasin peaaegu 1,5 binni.  Küll mina olen ikka tubli:) Homme on meil uus aed, seal pidid hullemad mandariinid olema, aga binni hind on ka kõrgem, seega mnajh.. tuleb kiire olla. Loodan, et saan Viivikaga koos korjata. 

Nii, kui aus olla, siis mu eelnev tekst oli vist suht segane. Aga asi on selles, et ei tea mida kirjutada.. mitu mõtet korraga peas ja siis nii ma nad siia üles kirjutan ka.

Aga kui rääkida, meie Loxtonist lahkumise plaanidest, siis vist järgmine nädalavahetus, liigume Queenslandi ühte töö hostelisse. See nädalavahetus läheb Adele sinna maad uurime ja siis annab meile ka teada. Seal on igasuguste asjade istutamine ja peamiselt juurviljade korjamine. Kui aus olla siis mulle hetkel aitab igaugustest tsitruselistest ja redelitest ja suurtes puudest. Tahaks maa peal tööd teha, ilma et kogu aeg hirmu tunneksin, et millal ma nüüd alla kukun. Seega.. loodame, et meie plaanid siis ka graafikus püsivad:)

Teile, aga kalli kalli ja olge ikka ägedad:) Kui Teil päikesest puudust tuleb, siis andke teada, saadan Teile:P

Paanika!

Esmaspäeval kukkus üks tüüp nimega ROB, puuotsast alla ja tegi oma käele viga, seega otsis ta eile enda asemele uut korjajat. Selle ta ka leidis, nimelt Annaicki.

Hommikul kell 8 oli meil koputus uksele. Kutsusime sisse, keegi ei tulnud, koputati uuesti, ikka ei midagi. Viivika siis läks ust avama ja see sama ROB seisis uksetaga ja pakkus Viivikale, et kas ta ei tahaks korjama minna. Viivika küsis, et millal minek. Rob vastas et kohe. Okei, mõeldud tehtud. Pani riidesse ja läks. Küsisin veel Viivikalt, et ei tea miks siis Annaick ei läinud. Ütles et ei tea.

Aga õhtupoole hakkasid levima jutud, et Romani ja Yuki auto on öösel parklast ära  varastatud. Muide meie korjamiskotid ja kindad on kah uksetaganat läinud. Seega jah, tuleb oma asjadega ikka eriti ettevaatlik olla. Kottide osas me muidugi arvasime, et Leslie ja Papa JO on kotid võtnud, sest et kui me Costis olime, siis me neid  ju ei vajanud. Aga see selleks... tulen auto jutu juurde tagasi....Meil kõigil nagu reageering, et mismõttes nagu? Siin ka sellised asjad juhtuvad? Aga ju siis juhtuvad..ja Annaick ei läinud siis sellepärast korjama hommikul, et ta pidi neile kahele tüübile tõlgiks minema.

Õhtul rõdul istudes tuli siis jutuks, et auto leiti üles. Annaick siis teadis rääkida: et Roman oli hommikul hakanud tööle minema, aga mida ei ole on auto. Küsinud siis Yukilt, kus auto on? Keegi midagi ei tea. Helistati siis politseisse. Politsei tuli kohale, küsisi küsimusi ja läks minema. Õhtul helistatakse siis Romanile, et auto on leitud. Tüüp jumala rõõmus, et kust siis? Politesinik, kelle nimi on Cooper vastas et Wooli (see on toidupood, mis on meie hostelist üle tee). Tüüp hämmingus. Läks ka siis sinna parklasse. Cooper räägib siis, et sisse pole murtud ja uksed on lukus.. Kas on ikka kindel et auto oli varastatud. Roman, et jah. Cooper palub siis vaadata bensiini näidikut ja et kas asjad on autos alles. Roman siis, et asjad on nagu jah alles ja bensiini näidik ka sama mis eile. Cooper küsib siis uuesti üle, et kas on ikka kindel et auto on varastatud. Ja siis Roman plahvatas, et vist mitte. Nimelt tuli välja, et tüüp oli eile peale tööd autoga Woolisse läinud ja nagu tavaliselt jala tagasi tulnud. Ja hommikul siis tööle minnes... oli tal see eilne Woolis käik autoga täiesti ununenud... :)

 Lõppkokkuvõtes lõppes asi siiski õnnelikult ja kindlasti seda lugu räägitakse siin linnas veel kaua. Muide Roman istub oma toas ja oma nägu ta sealt eriti välja ei näita. Ju siis on häbi:)

Plaan oli hostel põlema panna ...:) Krt ei läinud õnneks:P

Kui rääkida tänasest päevast, siis.. selle lühikese hommikuga on nii mõndagi juba juhtunud. Nimelt siis.. me otsustasime pesu pesta. Ja siis meie hostelist Iirlane nimega James tegi ellit petu värki nagu mina kunagi mänguautomaatidega tegin, ehk siis pettis väheke. No anna andeks, aga 3 dollarit iga pesupesemise kohta on nagu väheke liig. Ja siis nagu jah..läksime väheke halvale teele. Tulime siis tuppa ära kui keegi koputas ukele, see oli Lesley ja küsis, et kas meie peseme pesu. Meil nagu jah. Mul käis esimese mõttena peast läbi, et ei tea kas see pettus tuli juba välja või? Aga ei, asi oli hoopis selles, et pesumasin oli tossama hakanud, seega me Viivikaga lausa jooksime alla pesuruumi, et vaadata mis toimub. Ruum oli jubedat hasiu täis ja tuli välja, et ... minu fliis oli kuskile kinni jäänud ja siis see masin ei töödanud korralikult. Ja siis nagu jah.. Osas pesud võtsime välja ja väänasime niisama välja, teised jäid masinasse. Ja kui Lesley otsustas selle uuesti tööle panna ehk siis avas selle mündi sahtli, siis ma lausa palvetasin, et seal raha sees oleks, sest muidu oleks väheke jamasti olnud. Õnneks oli raha sees olemas ja ma sain kergemalt hingatsa, kuid samas sisimas lootsin, et ikka masin uuesti tööle ka läheb. Muidu oleks nagu eriti jama olnud ju. Õnneks kõik funktsioneeris ja saime oma pesupesemisega ühele poole. Siis kui me aga otsustasime pesu välja kuivama viia, selgus et nööril  pole ruumi. Aga kuidagi moodi ikka pressisime oma pesu sinna vahele ära. Ja nüüd kui ma sulle seda siin kirjutan, siis pesu päev on meil igti õnnestunud, sest just hakkas vihma sadamaJ Kas pole nagu ... „vedamine“.

Täna ma olin õnnetu ...

Mõtlesin kooli peale, et kas ma ikka tegin õigesti et nii poole pealt ära tulin. Ja täna terve hommiku ma tööl olles mõtlesin selle peale, et kas ma ikka tegin õige otsuse, et kuidas ma siis nüüd järgmine aasta kooli lähen nii, et kõik on võõrad ja kuidas ma hakkama saan. Üldiselt on nii palju mõtteid mida ma siin mõelnud olen..

Ja siis ma rääkisin oma kursaõega ja tema lohutas mind ja see isegi natukene aitas.. kuigi temaga vesteldes ma paotasin isegi paar pisarat. No mis teha, vahest on ka minul raksed ajad eksole:) Aga nüüd on juba kõik okei:)

Räägiks muud juttu ka...

Nimelt siis oli meil täna üle pikaaja tööpäev, mis sai kesta kuskil kella 16ni, sest kuna uusi inimesi on nii palju sinna juurde võetud siis nagu tööd ei ole. Need uued on nagu katseajal. Meie superviisor Karoline ka ütles et ta ei saa aru, miks neid nii palju vaja on. Põhimõtteliselt igapäev on mingi 6 inimest kelle ta peab välja õpetama. Kõigil on raske. 

Aga jah seoses sellega on meil homme taas vaba päev ja ma loodan et saame ennast lõpuks nüüd ometi välja puhata, et keegi ei otsustaks meile homme hommikul kell 8 helistada ja öelda, et miks te juba tööl ei ole või kus iganes.

Aga vahepeal ma siin korjasin apelsine nagu te teate, aga seda ma vist teile ei maininud, et seda raha ootasime me peaaegu poolteist nädalat ja täna siis see raha lõpuks saabus ja ma ei tea küll miks, aga toppelt:) Ma ei tea kas see siis on nö vaevatasu ootamise eest või on nad nii blondid et tegid topelt ülekande. Ja muide Costis oli meil ka palgapäev täna.. mm ma saan homme shoppama minna:) 

Vahva... !!

Viimasel ajal olen Teile siin oma tegemistest päris palju kirjutanud :)

Aga ärge muretsege, see ei jää nii. Lihtsalt kuna meil oli vahepeal siin kolm vaba päeva, siis võisin seda luksust endale lubada. Muidugi ma ikka mõtlesin Teie peale ka, et huvitav lugeda jne. Aga jah.. eks ma siis alustan selle blogiga. Kui aus olla, siis ega mul täna midagi erilist öelda ei olegi. Viimased päevad olen ju igapäev Teile midagi siin kirjutanud.
Aga asi mis ma öelda tahtsin on see, et meil Viivikaga on nüüd oma tuba:) Loodame, et ikka kauaks. Oi ja kui te vaid teaksite kui palju siin ruumi on:) Mmmm mõnna.

Meie toakaaslased lahkuvad homme...

Hetkel istun keset toa põrandat ja täiendan seda blogi kuna mujal ei ole lihtsalt ruumi istumiseks. Hirmuga vaatan nende pakkimist kuna ega neil  suurt asjad ikka ära ei taha mahtuda. Mõtlen, et mis siis peaks saama kui meie Viivikaga ükskord ka siit lahkuma peame. Hmm hetkel ei taha ennast selliste mõtetega eriti vaevata. Kui see aeg kätte tuleb, eks siis saan teada kuidas meie kõik oma asjad ära mahutame.

Muide sellega et meie toakaaslased lahkuvad kaasneb ka paar positiivset asja ja muidugi negatiivseid asju on ka. Positiivsuse pealt toon siin kohal välja siis selle, et esiteks ruumi meil toas rohkem (loodan, et meile uusi kohe sisse ei saadeta. Samas ei ole viimastel nädalatel siin erilist liikumist olnud, seega oletan et siiski saame üksindust nautida). Kindlasti võib positiivse kohapealt välja tuua ka selle, et me  saame rohkem ruumi, nii kappidesse, sahtlitesse kui ka tuppa.  Ja lisaks sellele saime endale ka uusi tööriideidJ Igati positiivne ju. Negatiivse poolepealt tooks välja selle, et mul ei ole enam kellegagi päevitada majaees. Ja trenni ka enam teha ei saa. No üksinda saaks, aga no kui ikka treener omastkäest võtta siis on ikka palju parem ju.

Muide selle ma olen ka unustanud mainimata, et meile saabusid siia hostelisse uued eestlased. Üks neiu na noormees.  Seega vastab see lause ikka tõele, et ega tühja kohta ei sallita. Kaks eestlast läinud ja kohe uued asemel.

Homsest päevast veel nii palju, et hommikul läheme siis autot vaatama. Täna kaugelt nägin teda. Ilus hall auto oliJ Need kes osta soovitasid teadsid rääkida, et hästi hoitud ja hooldused ja asjad kõik kontrollitud. Hea märkJ

Muide kõikidele kes kooli läksid, ilusat kooli algust. Mina selle aasta jätan vaheleJ Aga kui tagasi tulen, siis teen kõik tasa. 

Lõpuks ometi REEDE !!

Hommikul läksime taas rõõmsalt tööle. Ja tööpäevei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Kokku veetsime seal siis aega 14 tundi kuskil. Need on need Costi rõõmud.

Kui rääkida aga tänasest tööpäevast, siis see möödus üsna kiiresti. Kui tööd on palju siis lendab aeg lausa linnutiivul. Meie päev algas mandariinide pakkimisega. Ja siis tulid kaua kardetud apelsinid. Kõigepealt olid Cara Cara, see on siin üks kalleimaid apelsini sorte ja siis vahepeal pakkisime juuli kuu apelsine ja mandariine ümber ja siis tulid austraalia veriapelsinid ehk väga väga kallid viljad. Välimuselt ei näinud nad just suurepärased välja ja maitse oli ka nii enam vähem.

Nii, täna pidi meil siis Viivikaga ka väike koosolek toimuma. Ehk siis meie ülemus Elen, pidi meid kursi viima erinevate apelsini ja mandariini ja sidruni klassidega. Et siis milline millisesse klassi kuulub. See pidi meil toimuma kell viis, aga ilmselgelt seda ei toimunud. Võibolla millalgi toimub, aga kuna ei tea. Selle ülemuse tujud muutuvad minutis 10 korda ja muide käsud ka. Aga mida ma teile veel võin mainida on see, et meid tahetakse nagu veidike edutada. Aga meie seda eriti nagu ei taha. Nimelt oli meil mõlemal võimalus üks vahetus teha auto packeri peal. Ehk siis see on väheke vastutsurikkam töö kui me hetkel teeme. No kui aus olla siis tegelikult põhimõte on nagu sama, aga kõik käib sada korda kiiremini. Kuna meil oli täna nagu esimest korda tutvus sellega, siis see eriti head muljet meile ei jätnud, aga kes teab, võibolla hakkab lähiajal see meile meeldima ka.

Kui rääkida meie nädalavahetuse plaanidest, siis võin öelda, et laupäeval lubatakse meil 29 kraadi sooja. Talvekohta päris hea juJ Ja meil on siis plaan minna päikest võtma. Luban et kreemitan ennast hoolega sisse ja pärast ei vingu, et sügelen. Ja siis kui rääkida pühapäevast, siis on meil plaan minna autot vaatama. Nimelt tahaks juba auto ära osta ja nädalavahetusetl väheke iseseisvam olla ja lähiümbruses trippidaJ

Muide juba ammu olen tahtnud siin mainida, et teisipäeval sain ma kohaliku mesilase käest nõelata. Siiani on näpp väheke paistes ja oii kuidas sügeleb:) Aga pole hullu, küll pulmadeks saab terveks:D

Aeg lendab kiiresti...

Alles see oli kui me Costisse tööle saime ja täna on jubaneljapäev. Muide ma ei tea mis teema nende neljapäevadega on, aga hommikul kui me Costisse tööle läksime, siis selgus, et meil on vaba päev. Seega jalutasime sealt tagasi. Õnneks ei asu meie töökoht kaugel. Kui minna autoga, siis on sinna kuskil 5 minutit sõitu, kui minna jala siis on 20 minutit jalutamist. Seega meie hommikune jalutuskäik on tehtud.

Tänaseks päevaplaaniks siis oleks pesta pesu ja hiljem läheme ka Berisse. See on lähim linn Loxtonile ja asub 20 km kaugusel siit. Tore kui saab ikka linnast väljaJ

Muide seda me ka veel ei tea kas me homme peame tööl olema. Kuna meil on nö prooviaeg siis pole siin midagi kindlat. Muide kui me eelmine nädal seal vestlusel käisime, siis öeldi, et esmaspäeval proovipäevale ja septembrist alustame. Peale proovipäeva, mis oli meil siis esmaspäeval saime me kohe järgmisel päeval ka tulla ja ülejärgmisel päeval ka. Nii palju siis sellest esmaspäevast eksole. Aga no ma loodan, et nüüd ülejäänudnädala saame puhata. Samas nagu ei tea ka. Raha oleks vaja. Muide alates esmaspäevast oleme me  kogunenud juba 30 tundi. Seega jah. Päris hästi.

Eile käisid veel Costis proovipäeval kaks inglise tüdrukut meie hostelist. Nad on sellised veidi omamoodi. Ühelgi tööl nad ei püsi, üks päev ja siis neid enam tagasi ei oodata. Ja eile siis nad olid ka seal. Aga nende proovipäev võttis aega ühe vahetuse ehk siis 2,5 tundi. Ja seda kas nad ka tagasi tulevad seda ma ei tea.

Kui meie proovipäev oli, siis meile tehti instruktsioon ja anti igasughuseid pabereid mida täita. Kõik pangaandmed jms oleme juba ära täitnud, aga teised ei ole veel mdiagi saanudJ Seega eks tehke oma järeldused iseJ

Aga hetkel ma siis ütlen, et side lõpp ja eks ma varsti lisan siia veel midagi tarka.

Muide, kui ma nüüd olen Costi ori, siis tõenäoliselt ei lisa ma oma blogisse ennem midagi uut kui pühapäeval. Sest see on hetkel meie ainuke vabapäevJ